Võib-olla ei arvesta süsteem piisavalt patsientide rahaliste võimalustega ehk võimega tasuda erakorralise, kuid tasulise arstiabi eest. Näiteks hambaravi vajadus võib tekkida ootamatult ja kujuneda kulukaks. Aga haiglatel on küllalt ka tasulisi teenuseid, mis on mõeldud patsientide tervise edendamiseks või parandamiseks, kuid mida iga abivajaja ei saa endale lubada.

Kogu ühiskonna huvides oleks kaasata erasektor paindlike makse- ja finantseerimislahenduste väljatöötamisse. Tekib võimalus „müüa” oma teenuseid ka patsientidele, kellele on näidustatud tasuline teenus, kuid kes vajavad võimalust tasuda ravi eest osade kaupa. Patsientidele muutuks vajalik ravi kättesaadavaks ja suureneks valmisolek oma parema tervise nimel kulutusi teha.

See on patsiendile lõppkokkuvõttes odavam, sest mõistliku finantseerija krediidikulud on kindlasti väiksemad kui inkassoettevõtete võlgade sissenõudmise menetluskulud.