Erihooldekodu juht: ükski meie inimene ei ole ohtlikum ükskõik millisest teisest tänaval vastutulijast

 (37)

Inimesed, kes elavad hoolekandeasutuses
Inimesed, kes elavad hoolekandeasutuses Foto: Ilmar Saabas

Viimasel ajal jääb üha rohkem tunne, et eestlastele on omane vihata kõike ja kõiki: valitsust, naabrit, puudega inimesi, endast targemaid ja endast rumalamaid, endasarnaseid ja erinevaid - olgu siis nahavärvilt, pikkuselt, paksuselt või mõne muu näitaja järgi.

Eriti valus, kui see vihaste sõnade mõtlematu valing on suunatud sellise sihtrühma suunas, kes ise ennast kaitsta ei saa või ei oska. Ühed sellised inimesed on erivajadustega inimesed.

Eilses Eesti Päevalehes oli tore ja positiivne lugu kolmest toredast inimesest, kes on lõpuks üle pika aja saanud võimaluse olla oma elus otsustajaks. Või vähemalt olulisel määral kaasarääkijaks.

Minu rõõm oli eriti suur, kuna ühte neist tean ja tunnen päris hästi – ning rõõmustasin koos temaga uue võimaluse üle. Meie Sveta, nagu teda kutsume, on üsna lühikese ajaga löönud särama. Ta on nii õnnelik iga pisemagi kordamineku üle ja eriti muidugi oma töökoha üle. Ta on nii väga tänulik selle eest, et temasse uskusime.

Seda kurvem oli lugeda loo kommentaariumi mürgipritsimist ja hinnanguid. Kõik kommentaatorid TEAVAD. Teavad täpselt, et kõik erihooldekodudes elavad inimesed on ühtemoodi ja kindlapeale ohtlikud ja nad tuleks ühiskonnast igaveseks isoleerida.

Julgen kahelda, kas keegi neist teadjatest on vaevaks võtnud süveneda sellesse, millised inimesed tegelikult elavad erihooldekodudes ja kes on see väike osa, kes kolivad elama kogukonnateenusele. Veel vähem vaevutakse süvenema, mida see teenus endast tegelikult kujutab. Kuigi artikkel ise annab sellele küsimusel vastuse.

Samal teemal:

Kordan selle siinkohal igaks juhuks üle. Kogukonnas elamise teenus on siiski erihoolekandeteenus. Igal teenusel on teenuseosutaja. Ehk siis ka nendel inimestel on igapäevaselt kõrval töötajad, kes aitavad ja toetavad igapäevatoimingutega toimetulekul, vajadusel jälgivad ravimite võtmist ja aitavad asjaajamistel. Kedagi ei jäeta omapead hakkama saama või ei panda vastutust naabritele või korteriühistutele. Kommunaalarveid maksab ettevõte – ja teeb seda õigeaegselt. Ning muide – arveid ei maksta eurorahadest, nagu „teadjad“ teavad rääkida.

Ei olda rahul ka sellega, et miks naabritelt ei küsita luba kolimiseks. Püüdkem nüüd ennast panna samasse olukorda: kas me ikka käime, tervist või diagnoose kirjeldav paber kaasas, enne uue korteri ostmist naabrid läbi ja küsime, kas nad on nõus meie sissekolimisega? Ilmselgelt ju ei käi.

Olgem ausad, eks ole naabrid nii mõnelgi meist vahel harja punaseks ajanud oma raskete sammude, lärmakate peretülide või valju muusika kuulamisega. Ja siis teemegi neile märkuse või kutsume politsei.

Ka meie inimesed ei oota erikohtlemist – kui ikka midagi valesti on, tulebki sellest märku anda. Kindlasti võtab harjumine uue elukorraldusega aega ja esialgu võib ka olmeõnnetusi või veidraks peetavat käitumist ette tulla. Näiteks eestlastele mitteomaselt kipuvad meie inimesed koridoris kõiki vastutulijaid teretama. Ja veel hullem – võib juhtuda, et isegi hakkavad sõbralikult juttu ajama ja küsivad, et kuidas läheb? Või poekoti kandmisel abi pakkuma. Või ka lihtsalt, ilma igasuguse põhjuseta, vastu tulles naeratama.

Ma ei saa anda mingeid garantiisid, kuid julgen väita, et ükski meie inimene ei ole ohtlikum ükskõik millisest teisest tänaval vastutulijast. Ehk on mõni lapsemeelsem, mõni rohkem endassetõmbunum – võibolla erilisem, kuid mitte ohtlikum.

Kogukonnas elamise teenusele suunatavad inimesed läbivad pikema aja jooksul põhjaliku ettevalmistuse iseseisvamasse ellu liikumiseks. Nad õpivad kasutama kodumasinaid, valmistama süüa, käima poes, koristama, pesu pesema ja tegema kõike muud, mis on igapäevaelus vaja. Nende tervislikku seisundit hindavad erinevad spetsialistid väga hoolikalt, enne kui otsustavad ühe või teise teenuse sobivuse kasuks.

Mina usun siiralt, et ütlemine „kõik mida teed, tuleb sulle mitmekordselt tagasi“ on õige. Sellepärast mõtleme enne, kas me ise oleme ikka nii veatud. Kas on kuskil garantiisid, et ühel päeval ei satu me ise või meie lähedased abivajaja rolli mõne õnnetuse või haiguse tõttu? Kas me siis tahaksime lugeda halvustavaid kommentaare ja taluda põlglikke pilke?

Headus ei ole tegelikult maailmast otsa saanud, tuleb see südamesoojuse killuke endas lihtsalt üles leida. Ja teistele, ka meist erinevatele inimestele võimalus anda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare