Erik Arro: Jõuludest, verivorstist ja AIDSist
Tsiteerime keelemees Mart Mägerit:
"Verivorst kui peamine jõulutoit tänapäeval tuli eesti talupoja lauale suhteliselt hiljaaegu, Lõuna-Eestis lätlaste, Loode-Eestis rootslaste eeskujul. Veri tekitas toiduainena võõristust, sest veres arvati asuvat looma hing. Põhja-Eestis levis verivorstide valmistamine alles käesoleval sajandil. Vorsti hapukapsastega pidasid oma jõulutoiduks sakslased." ("Maakodu" dets. 1990.) Vanad eestlased ei söönud verivorsti, vaid tanguvorsti.
Nagu öeldakse, et rahva mälu on lühike, ja praegu, jõulurahutuste ajal, näeme seda väga selgelt - kotid verivorsti täis, tõttavad eestlased koju jõulurahu otsima. Aga et see jõulurahu võib peagi kalmisturahuga lõppeda, seda ei oska keegi aimata. Tänapäeva meditsiin on paraku alles hiljaaegu kokku puutunud selliste uute haigustega nagu Creutzfeldt-Jakobi tõbi (CJD) ehk maakeeli hullu lehma taud ja AIDS ehk immuunsuse puudulikkus, mis on ravimatud ja lõppevad surmaga.
"Eesti Päevaleht" 26. märts 1996 kirjutab: "Creutzfeldt-Jakobi tõbi levib käsnjasse peaajupõletikku haigestunud veise liha söömise kaudu ja selle haiguse peiteaeg on kuni 5 aastat. Sümptomiteks on ängistus, märatsemine, peavalud, mälu, koordinatsiooni ja kõnevõime kadumine ning halvatuse tekkimine. Haige sureb umbes 13 kuu pärast."
Hullu lehma taud võib levida ka ühelt loomaliigilt teisele. Nakkust on avastatud kassidel, keda on toidetud veiserupskitega. Toidu kaudu on haigus levinud ka ahvidele. Eriti ohtlikud on verd ja ajusid sisaldavad lihatooted. Briti autoriteetne mikrobioloog Richard Lacey arvab, et aastatuhande vahetuseks võib Suurbritannias olla 5000 kuni 500 000 haigestunud inimest.
Hullu lehma taud sarnaneb haigusega, mis paarkümmend aastat tagasi avastati Uus-Guineas. Seal nimetati haigust kuruks ja see põhjustas muutusi ajus. Kurusse nakatusid inimsööjad, kes sõid inimeste aju.
Käesoleva ja tõenäoliselt ka järgmise sajandi kõige hirmsam surmahaigus on AIDS. See levib peamiselt sugulisel teel, aga ka vere kaudu. Kannatused enne surma on väga piinarikkad ja pikaldased. Haigus on ravimatu.
Arvatakse, et AIDS on alguse saanud Aafrikast, kus see on praegu kõige massilisemalt levinud. Mõnedes külades on elus vaid lapsed ja vanurid. Gaana joruuba hõimu nõidpreester Isaiah Oke kirjutab oma 1989. aastal ilmunud autobiograafias :
"AIDS levib Aafrikas nii laialt just seetõttu, et nii mehed, naised kui isegi lapsed joovad seal verd sama igapäevaselt, nagu Läänes juuakse koka-koolat. See on ka põhjuseks, miks AIDS on äärmiselt levinud Haiitil, kus harrastatakse vuuduu maagiat. Selles usundis, nagu enamikes ?amanistlikes usundites, on massiliselt levinud nii looma kui ka inimese vereohver, mille käigus ohvri verd ka juuakse. Vaimujõu ammutamine nii looma kui ka inimvere valamise ning joomise kaudu olevat levinud ka USA ja Euroopa satanistide seas ning sellega seletuvat koguni AIDSi levik Läänes." (Nagu näeme, karma seadus kehtib - nõmedusele, julmusele ja kurjusele järgneb kannatus nagu vari selle omanikule.)
Kuigi verivorst on läbikeedetud, kuumutatud või praetud, ei ole see mingi garantii viiruste hävimisele, sest viirused kohanevad hästi ja muunduvad võrdlemisi kiiresti, saades vastupidavaks uutes oludes (teadlased on kindlaks teinud, et mõningad viirused taluvad väga kõrget kuumust). Ühe teise uusima teadusliku teooria järgi võib haigus levida ka liharakkudes leiduvate imepisikeste proteiiniosakeste kaudu, mis on hämmastavalt vastupidavad ning ei lagune kuumutamisel, keetmisel ega praadimisel.
Üks on igatahes selge - vere ja liha tooted - olgu siis toored või töödeldud, on soodsaks keskkonnaks haiguste levimisel. Meditsiin ei ole kõikvõimas ja niipalju kui on olemas viirusi, niipalju on olemas ka uusi võimalikke haigusi. Kas me võime kindlad olla, et mõni vorstisepp ei pane vorsti sisse mingeid rupskeid, veiseajusid või hullu lehma liha? Taolist kraami ei müüda mitte ainult Balti jaama turul, vaid ka parimates Briti kaubamajades. Igasugune liha võib olla haiguse kandjaks.
Peale vanade eestlaste on verd tabuks peetud ka maailma suurimates religioonides: budismis, hinduismis, judaismis, islamis ja kristluses. Piibel ütleb: "Aga jää kindlaks, et sa ei söö verd, sest veri on hing ja hinge sa ei tohi süüa ühes lihaga! Ära söö seda, vaid vala see maha nagu vesi. Sa ei tohi seda süüa, et sinu ja su laste käsi pärast sind hästi käiks!" (5Mo.12). Judaism ja islam põlgavad ära ka roojase sealiha, budism ja hinduism loobuvad igasugusest lihast, kuulutades vägivallatust ja taimtoitlust (seemnete ja viljade söömisega ei kahjustata isegi taimi).
Kõige selle taustal on ülimalt veider, et jõulude ajal, suure lunastaja sünnipäeval, laulavad kristlased, peamiselt luterlased, kes üldiselt verdjoovaid neegreid metslasteks peavad, kõva häälega ja suud verivorsti (verd!) täis, kristlikust ligimesearmastusest: "Oh, saa õn - nis - ta - aa ... !"
Kas tegemist on kristliku rituaalse vereohvriga? Kas nad kujutavad ette, et see sea veri on Kristuse veri? Nii esimesel kui teisel juhul on see võigas. Kui madalale me oleme langenud - suitsetame, joome alkoholi, sööme mõrvatud olendite verd ja liha, vaatame telest vägivalda - ning loodame mingit rahu saavutada! Oh seda pimedust ja nõmedust - inimeste hinged on pimedad nagu jõuluööd ...
Erik Arro, Dharma kirjastus
