Erik Moora presidendi kõnest: seekord pani president oma näpu meie kaotsiläinud enesekindlusele

Presidendi teemavalik ei üllatanud sugugi ja olekski imelik olnud, kui see oleks üllatanud. See tähendanuks, et president ei keskendu peamisele, mis täidab meie avalikku ruumi, poliitikat, arutelusid inimeste kodudes. Küsimus on aga diagnoosis, juurpõhjusele näpu peale panemises ja seekord pani president oma näpu meie kaotsiläinud enesekindlusele. Õigustatult.

Väga paljud meist on kaotanud usu endasse ja Eestisse, aga presidendi sõnum tänasel pidupäeval on julgustav: me tuleme tõsiste väljakutsetega, mis meie ees seisavad, toime. Me saame hakkama! Me suudame rohkem! Meil on põhjust olla julge. Me oleme olnud tublid! Meid ei ähvarda mingi fataalne oht. Me suudame riskidega toime tulla. Me peame julgelt võtma omaks uut, olema sellega esirinnas. Meil on endile ja Euroopale palju anda.

Selles mõttes pidas president Eesti inimestele klassikalise sütitava motivatsioonikõne (sisult, mitte esituselt) ja tema kõne kandev motiiv - avatus teeb Eesti suuremaks, väiklus väiksemaks – on väga päeva- ja asjakohane. Olla uuendusmeelne, avatud ja julge otsustama suuri asju, jäädes sealjuures kindlaks Eesti ühiskonna liberaalsetele alusväärtustele – see on Eesti tee. Me ei saa jääda sumbunud postkommunistlikuks Ida-Euroopa riigiks, me ei saa põdeda ja karta kõike uut. See jäi minu jaoks sellest kõnest kõlama.

Sellega käis kaasas ka hästi sihitud rapiiritorge meie poliitilisele eliidile – üleskutse väljuda tänasest punnseisust ja võtta lõpuks vastutus, olla oma ülesande vääriline. Mõte hakata asju valitsuses hääletades otsustama ei ole küll praktikas jätkusuutlik, aga olulisi asju alatasa otsustamata jättes ei jõuta samuti kuhugi.

Enesekindlust ja head pidutuju kõigile!