Kunagi, kui inimesel ei olnud kasutada üldse mingeid tehnoloogiaid ja ajas nuiaga loomi taga, siis poleks saanud öelda, et see inimene oli väga rõõmus. Ta tahtis areneda kuhugi poole ja hakkaski arenema, mõtles vibu välja ja nii edasi. Aga kui nüüd on kõik olemas ja võib-olla liigagi palju, siis ega inimene pole ikkagi rõõmus. Innovatsiooni võib tõlgendada kui pidevat rahulolematust ning jätkuvate vajaduste rahuldamist, mis ongi liikumapanev tegur. Me oleme lihtsalt rahul-olematud kõigega. Mure on aga selles, et rahulolematus on Eestis liiga suur. Vähemalt meediakanalitest nii õhkub ja see põhjustab liigset närvilisust. See piiritu soov kellelegi kuskile järele jõuda… Otsime oma Nokiat, aga ainuüksi ühe firma, Nokia teadus- ja arenduseelarve on sama suur kui 15 Tartu ülikooli eelarvet. Aga kuna me oleme nii rahulolematud, siis ehk hakkavad kunagi asjad ka välja tulema.

•• Et saada rikkaks, on vaja innovatsiooni. Et teha innovatsiooni, on vaja saada rikkaks. Mida siis nüüd teha?

Sellised lühiühendused tekivad igas suvalises arutelus. Üks näide on Singapurist – see on riik, mille edu põhines sellel, et ta suutis teha suhteliselt odavalt kvaliteetseid asju. Ja nad põdesid kohutavalt, mis nende konkurentsivõimest saab. Kallimad riigid mõtlevad ainult sellele, kuidas teha kalleid asju odavamalt, ja Hiina, mis on odav maa, mõtleb, kuidas teha odavaid asju kvaliteetselt. Tuleb lihtsalt rahulikuks jääda ning regiooni spetsiifilisus ja originaalsus on kaks võtmesõna. Kui me vaatame imeilusaid innovatsiooni-strateegiaid, siis sealt vaatavad vastu märksõnad – biotehnoloogia, infotehnoloogia, nanotehnoloogia. Me oleme kõik üksteise koopiad, kõik ajame korraga ühte litrit taga. Mängima hakkavad aga hoopis teistsugused väärtused. Kui mõnda ideed tahad teoks teha, siis piiritu usk sellesse ideesse, entusiasm, meeskonnatöö, ettevõtjate ja teadlaste ühine tegevus, mõnel hetkel kõige mängupanek, riskimine – need on väärtused, mis viivad tulemusele. Ülejäänu on kõik vaid jutt.

Edu saavutavad need, kellel on võimalus piiritult mingi ideega tegeleda. Ma olen ikka öelnud, et Eesti on ideede riik. Kõigil on ideid, aga kellelegi ei meeldi teiste ideed. Koostööd sellest punktist edasi on ülivähe. Ideede autorid arvavad, et nendel on nii head ideed, et keegi peaks tulema ja need üles korjama, seisma rahahunnikuga ukse taga ja paluma: andke meile ideed. Maailma reaalsus on teistsugune. Selliste ideede realiseerimiseks on sageli võetud vanemate kirsturaha ja muud võimalikud vahendid. Enne kui see toode on valmis, ei pruugi keegi sind kuulata. Töötab ainult see, kui algfaasis investeerida meeletult oma meeskonna aega sellesse ja viia asi lõpuni. Kui meeskonda ei ole, siis jooksevad asjad kokku. Kui kellelgi tekib idee, et seostame teadusharu IT-lahendusega, kuid pole seda IT-meest. Ja kui me hakkame otsima, siis leiamegi kellegi, kes ütleb: väga hea, pool miljonit, teeme ära. Ja seal see lõpeb.

•• Kas inimeste ettevalmistuses on midagi puudu?

Infotehnolooge on meil ilmselt palju rohkem vaja, kui praegu on. Kusagilt pole võttagi, kõik firmad kaebavad. Teisest küljest aga peaks seda seostama kõigi teiste erialadega. Me räägime palju ettevõtlusõppest, aga kas meil on vaja loengu vormis ette-võtlusõpet või on vaja panna eri erialade tudengid praktilise tegevuse käigus kõikvõimalikke ideid arendama. Peaksime palju rohkem õppima maailma edulugudest, kuidas on edukaid ettevõtteid loodud. Veel parem, kui saaksime ka teavet läbikukkumiste kohta.

Kui võtame meie tehnoloogiainstituudist väljakasvanud ja äraleierdatud robotmannekeeni juhtumi, mida nüüd nimetatakse virtuaalseks proovikabiiniks, siis ainuüksi see juhtum näitab, mida on vaja. Ühest küljest tugevat teaduspoolt, aga seal kõrval ka soovi ette võtta suhteliselt lihtsaid asju. Alvo Aabloo uurib ju hoopis elektroaktiivseid polümeere, tema unistus on saada liikuma väiksed ja vaiksed masinad. Ometi võttis ta ette robotmannekeeni projekti, mis pole midagi muud kui vardad, mis liiguvad eri suunas ja eri kaugustel programmi alusel, võttes inimkeha mõõtmed.

•• Mida üldhariduses vaja oleks?

Haridus on kvaliteetne. Teoreetilistelt teadmistelt oleme tugevad. Olen näinud ka, kuidas koolid suure hooga arendavad teaduspraktikume. Aga on üks puudujääk. Kohe, kui on praktilised oskused antud, on näidatud, kuidas konstrueerida vahtkustutit ja isegi väike tuli sellega ära kustutatud, kui veel keegi viitsiks mõelda, et panna sinna otsa moodul, mis selles valdkonnas toimub ettevõtluses, siis oleks hea. Eestis on ju ka ettevõt-teid, mis neid vahtkustuteid toodavad.

Paljudes koolides on ju ettevõtlus veel tabuteema. Mitmed õpetajad ilmselt veel näevad teadust hästi kõrge ja suurena. Ja nad ei taju, et kui teadus ei ole ettevõtlusega seotud, siis sel väga palju mõtet pole. Nad suhtuvad ettevõtlusesse kui mingisse hämarasse ärisse ja mulje on jäänud võib-olla kusagilt mälestustest Viru hotelli juures, kust paljud Eesti ärimehed on ka kunagi alustanud.

Rääkisin Eesti parimatele loodusteaduste õpetajatele innovatsioonist. Palusin kõigepealt defineerida innovatsiooni ja käed tõusid. Üks vanem naisõpetaja luges ilusti definitsiooni ette. Aga siis ma küsisin, kas te oskate nimetada mõne Eesti ettevõtte, millel on positiivne maine. Oli tükk aega vaikust ja siis tõusis üks käsi: „Skype.” „Okei, kas on veel mõni?” – „Räpina paberivabrik.” See oli nagu Pipi viktoriin, kui Pipi küsis, et nimetage mõni inimene, kes on surnud. Õige vastus oli Karl XII ja üks vanaproua tänavalt, mille aadressi ma ei mäleta. Ja siis tõusis veel üks käsi: „Imavere saeveski.” Kuvand ettevõtlusest on äärmiselt nõrgakene. Telesarjade puhul ka, „Õnne 13” ja „Kodu keset linna”, mille vaatajaskonda kuuluvad keskealised inimesed ja võib-olla ka õpetajad. Ja vaadake, milline kuvand on neis sarjades ettevõtjatest loodud! Seal on üks usuhull, siis hasart-mängur ja joodik, seejärel ehitusettevõtja, kellel on kogu aeg probleemid perekonnaga. 

•• Võib-olla pole ka need ettevõtjad siin kuigi innovaatilised.

Tjah, selle Nokia sõna otsas oleme tõesti liiga kaua sõitnud. See, et Soome riigil oma kriitilise massi juures on õnnestunud selline asi püsti panna, on super. Teisest küljest, kogu riigi peale ühe ettevõtte edule mängimine on ka riskantne, aga see selleks. Veidi väiksemates riikides, ka Ladina-Ameerika maades seondub innovatsioon hoopis muu kohaliku spetsiifikaga arenguga. Brasiillastel etanoolil töötavate autodega, Tšiili üheks suuremaks innovatsiooniks on vasebakter, tänu millele õnnestub sulfiitsest maagist vaske paremini kätte saada. Samuti midagi kalakasvatusega seonduvat. Me pigem peaksime rohkem mõtlema Eesti iseärasustele. Kui Eesti oleks üksi maailmas, siis ressursside poolest võiksime eksisteerida vabalt tuhandeid aastaid. Võtame nii – vesi, energia, puhas õhk, toit. Kõik algne on olemas. Mitte nagu Hiinas, kus on energia, vesi ja toit ja kui suvalist asja arendada, siis teine võib ohtu sattuda. Kuna aga maailm on üks, siis peame ka meie end muutma. Uued tehnoloogiad, mis tulevad põlevkivi asemele, on paratamatult kallimad kui olemasolevad. Ei pruugi olla, kui räägime tuumaenergeetikast, aga see on seotud teatud ohtudega.

•• Te olete Eesti suhtes optimistlik?

Pikemas perspektiivis küll. Kui meie julgeolekuküsimused on lahendatud, siis meil on võimalusi väga palju. Aga üldiselt vaatan ma keskkonnateadlasena maailma võimalike ohtude seisukohast. Ka tehnoloogiate mõttes on turvalisus minu jaoks väga oluline. Võtame kas või selle jada, mis sellel aastal toimus – kõigepealt Islandi vulkaanipurse, Mehhiko lahe naftareostus, Tšiili kaevurite kinnijäämine, nüüd see Ungari punase muda reostus. 

•• Mis on Mehhiko lahe juhtumi sõnum teie jaoks?

Täiesti ühte lahtrisse võib panna Mehhiko lahe naftakatastroofi ja Ungari punase muda katastroofi. Selle hetkeni olid need ettevõtted olnud edukad, kõrgete keskkonnastandarditega. Näiteks British Petroleum ütles oma aruandes, et nemad registreerivad iga õnnetuse, kus keskkonda on pääsenud rohkem kui üks barrel naftat – nii kõrge standard. Ungari alumiiniumifirma aga väitis, et nende keskkonnajuhtimine vastab ISO standardile 14001…

•• Mis see tähendab?

See tähendab, et on saadud vastav sertifikaat – keskkonnajuhtimine ettevõttes on läbi viidud kvaliteetselt. Ja samuti kinnitati, et kogu punase muda käitlus on selline, et igasugused õnnetused on välistatud. Ju see siis oli tõe-näosus, mis ühel hetkel realiseerus.

•• Seega on keskkonnakatastroofid ka edaspidi vältimatud? 

Eriti kui arvestame, et sealsamas Mehhiko lahe põhjaosas on üle 3800 naftapuuraugu. Naftanälg on nii suur.

•• Kui kaugel maailm on hetkest, mil me enam ei ole naftatsivilisatsioon?

Taani on isegi deklareerinud, et 2030. aasta paiku ei kasuta ta enam fossiilkütust. See üleminek on individuaalne riikide kaupa, kuid need plaanid on õigustatud. Kui varem olid tehnoloogia arengumootoriks piiramatud võimalused, siis praegu oleme muutuvas staadiumis, kus üha rohkem on tehnoloogia arengumootoriks vajadus hakkama saada piiratud ressursside juures. Ma ise ei usu sellesse, et inimene võtaks kunagi kasutusele hästi odava ja lõpmatu energiaallika. Kui see siiski peaks toimuma, siis ma kujutan ette, mida see kaasa toob – inimpopulatsioon hakkaks tohutult suurenema. Aga saja aasta pärast naeravad inimesed meie üle samamoodi, nagu meie naerame 150 aasta taguste inimeste üle. Meie peale vaadatakse tagasi kui suhteliselt primitiivse ühiskonna peale. Võib vaid aimata, mille pärast nad naeravad. Kas see on meeletu tarbimiskultuur, mida naeruvääristatakse? See võib olla üks asi. Mis kasu on rääkida energia säästmisest, kui samal ajal suurendame tarbimist kõikides muudes valdkondades? Iga toode ja teenus sisaldab ju energiat. Me hüpleme eesmärkide vahel – paneme tähtaja paika. Selleks ja selleks ajaks peab kütus nii ja nii mitu protsenti sisaldama biokütuseid. Siis aga saame aru, et arengumaad näevad selles olulist ärivõimalust ja Brasiilias põletatakse maha vihmametsi, et energiakultuure kasvatada, mis selle eesmärgi seisukohalt põhjustab hoopis negatiivse efekti.

•• Nii et peame ikkagi säästma?

Mitte alati ei aita näiteks elektri hinna tõstmine tarbimist vähendada. Näiteks kunagi lõikasid laviinid ühe Alaska linna muust maailmast ära. Käima pandi diiselgeneraatorid. Elektriarved tõusid neljakordseks, kuid tarbimine langes vaid veidi – umbes 25 protsenti. Lihtsamatest asjadest sai loobuda, õhtut söödi küünlavalgel, nõusid pesti käsitsi. Baastarbimine on aga olemas, millest pole võimalik loobuda – külmikut välja lülitada, ilma soojata jääda.

•• Milline näiteks võiks olla tuleviku transport?

Autode osas olen ma absoluutselt seda meelt, et siin Eestis, kus vahemaad on väikesed ja tehnoloogiaid tuleb ka mujalt – kõik, kes praegu hakkaksid arendama elektriautode väiketootmist ja ümberehitamist, kiirelt küll rikkaks ei saa, kuid 10–20 aasta jooksul võib tekkida hetk, kus nõudlus kasvab nii suureks, et selle ajaga omandatud oskusteave muutub konkurentsieeliseks. On vaja pikemalt ette näha. Tavaliselt hakkame tegutsema viimasel minutil, aga viimase minuti häda on see, et meie oskusteave pole piisavalt hästi arenenud. Ja siis me hakkame asju importima. Kui me saaksime natuke üle ka tuuleenergeetika paranoiast… inimesed on hakanud ju seda tuulegeneraatorit nii hirmsasti kartma.

•• Ikka leidub don Quijotesid, kes tuulikutega võitlevad.

Olen Vormsi asju natuke jälginud. Võib-olla nende otsus, et saarele ei tule tuulikut, on õigustatud. Võib-olla saadi aru, et nende arvelt tuldi midagi tegema. Aga siis sa kuuled, et ainuke pood pandi kinni, pole võimalik saada kvaliteetset meditsiiniabi. See viib saarte muutumise loodusreservaatideks. Kui nii on soov, siis las ta olla. See võib olla õigustatud. Tuul aga on loodusressurss ja selles piirkonnas seda ressurssi ei kasutata. Kui aga õnnestub elektriautode süsteem üles ehitada, siis tuuleenergiat võiks salvestada autoakudesse. Mingil hetkel võib olla aku hind selline, et ma lihtsalt panen autol asemele aku, mis on laetud siis, kui tuul puhus. Tean saari Euroopas, kus selliseid projekte on edukalt teostatud. Kohalik elanikkond pole Eestis piisavalt tugev, et kogukonnaga vastu võtta arenguotsus, millest nad ka ise kasu saavad. Hiiumaa ja Vormsi variandid, et tuleb keegi väljast ja ütleb, et ehk saate natuke elektrit odavamalt, pole piisavad.

•• Leiutiste patenteerimine on teie hingel olnud. Eestis ei registreerita kuigi palju patente, miks?

Arvud tulevad sellest, et meil po-le kõrgtehnoloogilist tööstust. Kas või seesama trafaretne näide: Nokia annab sisse 1000 patenditaotlust. Eestis on sama näitaja kümmekond miljoni inimese kohta – pean silmas Euroopa patente. Ehk siis kolmeteistkümne ringis aastas kokku. Peaksime muret tundma, et meie kõrgtehnoloogiline ette-võtlus ei arene piisavalt kiiresti. See seostub ka rahvusvahelise turunduse teemaga – kui algajalikud me paljudes tegevustes oleme. Kui patent sisse anda, siis peaks olema eesmärk kehtestada end turgudel teatud tootega ja saavutada peamiste konkurentide ees eelis. Et oleks sisse-andmine, toode ja turud ning eelis – need peavad käima koos.

Eluloolist

Erik Puura

Sündinud 1964 Tartus

•• 1989 lõpetanud Tartu ülikooli geoloogina 

•• 1993 magistrikraad Manchesteri ülikoolist keskkonnakaitse erialal, alates 2007 Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor

•• 1999 tehnikateaduste doktori kraad Rootsi kuninglikust tehnikaülikoolist keemiatehnika erialal

•• Peab Keskkonnaabi blogi http://erikpuura.wordpress.com/