ERIK RÜÜTEL: Uimastisõltuvus: sotsiaalne arütmia
Enamasti on tegemist sotsiaalselt aktsepteeritud harjumustega. On ka palju piiripealseid harjumusi või sõltuvusi: suitsetamine, alkohol, hasartmängud, arvutimängud, internet või mõne muu tegevuse üledoseerimine, mille puhul ühiskond ei suuda veel üheselt otsustada, kas seda taunida või mitte.
Üheks enamlevinud illegaalseks sõltuvuseks peetakse uimastisõltuvust. Narkomaania kui illegaalse aine kasutamisest tulenev sõltuvus toob päevavalgele hulga uusi probleeme: sotsiaalsetest normidest kõrvalekaldumine, kuritegevuse kasv, turvalisuse vähenemine, üledoosidest tingitud surmajuhtumid ja ohtlike nakkushaiguste (eelkõige HIV ning B- ja C- hepatiidi) levik.
Lääne-Tallinna keskhaigla metadoon-sõltuvusravi keskuses puutun päevast päeva kokku inimestega, kes võitlevad uimastitega. Millised need inimesed on?
Näiteks 19-aastane Kristjan (nimed muudetud – toim) on pärit intelligentsest perekonnast. Koolis on ta olnud tubli poiss, kui välja arvata see, et ta hakkas juba 15-aastaselt heroiini süstima. Ta elas koos isaga, kellel ei olnud töö kõrvalt aega pojaga rääkida. Nii läks Kristjan otsima seltskonda, kus keegi tunneks huvi tema mõttekäikude ja elu vastu. Selleks seltskonnaks osutusid süstivad narkomaanid. Nüüd on ta meie patsient.
Janek (40) on sportlik mees, tal on pere ja talle meeldib autosid remontida. Mõne kuu eest laenas Janek suurema summa, et osta uus televiisor. Teel elektroonikapoodi kohtas ta vana sõpra. Koos otsustati baari minna ja mõned õlled võtta. Seejärel otsustasid mehed, et enne televiisori ostmist tuleb valida välja ka sobiv TV-laud.
Pärast mööblipoodides kolamist sammud elektroonikakaupluse poole seadnud Janek avastas, et sõber on kuhugi ära läinud ja samuti on kadunud televiisori jaoks kokkulaenatud 6000 krooni. Janek on juba 15 aastat opiaati süstinud.
Õmblejana töötav Kristiina (24) külastas mõnda aega tagasi meie keskust oma nelja-aastase tütrega. Kristiina metadoonidoos on olnud stabiilne juba aasta aega, tema käib tööl ja ta tütar käib lasteaias.
Viljar (23) pole kasutanud illegaalseid narkootikume kaks kuud. Ta on juhutööline ja suur hokifänn. Kui Viljar oli väike, oli ta peres kõik lubatud – tegu oli nn vabakasvatusega. Ema oli alati valmis lapsi õpetama ja suunama, kuid Viljar ei mäleta, et neid oleks kordagi keelatud. Ta räägib uhkusega sellest, kuidas tema vend istub juba kümnendat aastat kinni ja temast võib saada vor v zakone. See on kriminaalse maailma kõige auväärsem tiitel.
Viljari ellusuhtumine ütleb, et milleks rabeleda tööl, kui ka teisiti võib endale kõike lubada. Paari nädala eest nägin siiski, kuidas Viljar töökuulutusi sirvis.
Nikita (50) on väga seltskondlik, positiivne ja enesekindel. Kõikidele küsimustele on tal alati vastus ja ta huvitub pea kõigest. Seltskonnas tahab ta hiilata oma teadmistega ja vestluses segab alatasa vahele, et öelda oma arvamus, mida peab ainuõigeks. Keegi ei saa teda keelata ega suunata, sest ainult tema teab ja otsustab, mida ja millal ta teha tahab. Nikita on lahutatud. Ta on juba 20 aastat olnud opiaadisõltlane. Pärast meie programmiga liitumist pole Nikita enam illegaalseid narkootikume tarbinud.
Vaimne degradeerumine
Milliseid üldistusi võib nende lugude põhjal teha? Uimastisõltuvus on üks paljudest sotsiaalselt mitteaktsepteeritud käitumismudelitest, milleni võib viia perekonna ebapiisav või liigne toetus. Koduvägivald, halb eeskuju ning muud sotsiaalsed ja psühholoogilised probleemid on samuti tõsised põhjused.
Vastavalt mingitele psühhosotsiaalsetele mõjutustele on need inimesed teatud ajahetkel lasknud uimastid teadlikult oma ellu või on uimastid leidnud neid – kuidas kellelegi meeldib seda näha. Sotsiaalselt heakskiidetud huvide puudumine asendub sotsiaalselt mitteaktsepteeritud huvidega. Elus korduvalt haiget saanud inimesele mõjub iga muutus ja raskus vaimse valuna: üha rohkem sukeldutakse maailma, kuhu võib uimastite abil valu eest põgeneda. Selles valus süüdistatakse edaspidi kas oma lähedasi või ühiskonda, enamasti uute “sõprade” toetusel. Piinlev inimene degradeerub aja möödudes tasemeni, mis on võrreldav murdeeaga. Ühiskonna silmis jäävad nad teismelisteks, keda me võime püüda kas aidata või – vastupidi – ignoreerida, pöörata neile selja, nagu seda on nende elus varem korduvalt tehtud.
Uimastisõltlaste ühiskonda taasintegreerimine on meditsiiniliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste meetodite abil võimalik. Metadoon-sõltuvusravi keskuses on selles vallas ette näidata ka häid tulemusi. Kuid arvestades narkomaania küüsi langenud inimeste hulka Eestis, tuleks pikaajaliste tulemuste saavutamiseks taolisi keskusi kindlasti juurde rajada.
