Link kopeeritud!

Eriti salajane pensionireform

 (2)
Eriti salajane pensionireform
----

Hoian käes umbes pooleteise sentimeetri paksust paberipakki, millel on märge „asutusesiseseks kasutamiseks”.

Viiest dokumendist koosnev pakett ei sisalda endas mingit riigisaladust, kuna tegu on seaduseelnõude ja nende seletuskirjadega.

Õigusriigis ei ole teatavasti salajasi seadusi ega saladuselooriga varjatud põhjendusi nende seaduste vajalikkuse kohta. Miks on siis vaja mõne seaduse loomisprotsessi avalikkuse eest varjata? Vastutustundlik riigiametnik, kes selle paberilasu mulle toimetas, ei saanud seda saata elektrooniliselt, kartes ametkondlikku juurdlust ja sellele järgnevaid ebameeldivusi. Praegusel masuajal ei saa ju keegi endale lubada tööst ilmajäämist.

Neli sotsiaalministeeriumi ametnikku on valmistanud ette seaduste eelnõud, mille eesmärgiks on järgneva kolme aastakümne jooksul muuta radikaalselt praegu riigis kehtivat pensionisüsteemi. Bürokraatlikesse üksikasjadesse laskumata võib öelda, et muudatuste sisuks oleks kõigi eripensionide (välja arvatud vabariigi presidendile ettenähtu) kaotamine.

Kuid mitte ainult seda. Nähakse ette ka politseinike ja kaitseväelaste pensioniea järkjärgulist tõstmist 65. eluaastani ning kõigi praegu soodustingimustel vanaduspensionide ja väljateenitud aastate pensionide seaduste alusel ette nähtud soodustuste kaotamist. 

Fakti ette seadmine

Samal teemal:

Viimane punkt puudutab väga paljude kutsealade töötajaid alates lenduritest ja baleriinidest kuni kaevurite ja tuukriteni välja. Põhjenduseks on toodud, et alates 1992. aastast, mil soodustused kehtestati, on töötingimused neil elualadel tunduvalt paremaks muutunud.

Selles on põhjust sügavalt kahelda. Kas põlevkivikaevandustes töötavad nüüd maa all inimeste asemel robotid? Kas lenduri või stjuardessi töös on paarikümne aastaga midagi põhimõtteliselt muutunud? Kas süvaveetuukri varustus ja töötingimused on ikka tunduvalt paranenud? Kas tõesti suudavad 21. sajandi baleriinid teha oma kutsetööd viie-kuuekümneaastaselt?

On näha, et sotsiaalministeerimi ametnikud pole vaevunud endale neid küsimusi esitama. Nad pole küsinud nõu ka asjatundjatelt. Asjatundjaid, kes suudaksid neile küsimustele pädevalt vastata, leidub vastavate kutsealade ametiühingutes. Kutseühingute arvamust on kavas küsida alles pärast vabariigi valitsuse heakskiitvat otsust, mil eelnõud saadetakse juba ministeeriumidele kooskõlastamiseks. Seni on aga seaduseelnõud muudetud asutusesiseseks kasutamiseks, nii et mingit sisulist dialoogi asjaosalistega ei ole nende ettevalmistamisel saanud toimuda.

Seega on plaanis seada ametiühingud ja töötajad sündinud fakti ette. Mõistagi on opositsioonierakondadel võimalik riigikogus seista töötajate huvide eest. Raske öelda, kas sellest oleks aga mingit abi, sest viimasel ajal on seaduste vastuvõtmine toimunud valdavalt teerullimeetodil.

Mis puutub eripensionidesse, siis sotsiaalministeeriumi ametnike sõnutsi on ajapikku „tekkinud rida eripensione”. Muide, seadused ei teki iseenesest, vaid need võetakse vastu riigikogus rahvaesindajate häälteenamusega ja seadused kuulutab välja vabariigi president. Ka neil seadustel, millega on sätestatatud eripensionide maksmine, on oma rohkem või vähem ratsionaalsed põhjendused, mille väljaselgitamine peaks kuuluma vastava valdkonnaga tegelevate ametnike elementaarsesse pädevusse.

Reformi eesmärkideks on seatud muu hulgas kulude kokkuhoid ja isikute võrdne kohtlemine pensioniskeemides. Palju on räägitud ka sobiva ja õiglase tasakaalu tagamisest panuse ja tulu vahel. Kas tõesti mõtlevad eelnõud koostanud sotsiaalministeeriumi ametnikud, et nende tööpanus on kaevuri või süvaveetuukri omaga täpselt ühesugune? Ma ei ütle, et kumbki panus oleks tähtsam või parem, see on lihtsalt erinev, ning mis olulisemgi, töötingimuste mõju töötaja tervisele ja ka eluea keskmisele pikkusele erineb veel rohkem.

Tööpostil hukkunud sotsiaalministeeriumi ametnikele pole vaja püstitada mälestusmärke ega anda pärast surma riiklikke autasusid. Teenistuskohuste täitmisel hukkunud politseinikele või kaitseväelastele aga on. Selles seisnebki nende tööpanuste põhimõtteline erinevus. Soodustuste kaotamine muudaks käärid panuse ja oodatava tulu vahel hoopiski suuremaks.

Loe veel

On mõistetav, et mõningate eripensionide suurus riivab sotsiaalset õiglustunnet. Käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga oli kohtuniku keskmine pension 37 193, prokuröril 25 372 ja õiguskantsleril koguni 48 200 krooni kuus. Säärased arvud äratavad loomulikult õigustatud küsimusi. Samuti kulus 2008. aastal 142 endise riigikogu liikme, sealhulgas üheksa toitjakaotuspensioni saaja eripensionidele, üle 54,5 miljoni krooni. Seda on rohkem kui kõigi 480 erukaitseväelase pensionid kokku. Kaitseväepensionide kogusumma eelmisel aastal oli umbes 48,5 miljonit krooni. Keskmine kaitseväelase pension 8878 ning politseiametniku pension 8470 krooni kuus ei ole kõrgemate riigiametnike pensionidega võrreldavad. Eripensionide sotsiaalse õigluse probleemid on võimalik lahendada suhteliselt lihtsalt, pensionide indekseerimise ja pensionisaaja palgast lahtisidumise teel.

Asjatud ohvrid

Tundmata piisavalt teiste valdkondade spetsiifikat, võin öelda, et vähemalt kaitseväe osas ei annaks säärane pensionireform sotsiaalministeeriumi loodetud säästu. Iga ületunni ja lisatöö eest tuleks hakata edaspidi maksma, rääkimata sõjalistel operatsioonidel osalemise tasude olulisest tõstmisest.

Raske on ette kujutada armeed, kus leitnandid peaksid pärast sõjakooli lõpetamist teenima kakskümmend aastat, enne kui ükskord kapteniks saavad, sest kaitsevägi on täis pensioniootel kuuekümneaastasi majoreid ja kolonelleitnante. Seda muidugi juhul, kui keegi tahab säärastel tingimustel üldse sõjakooli minna, sest kaadrikaitseväelase õiguste ja kohustuste tasakaalust jäävad järele vaid kohustused ja piirangud.

Mõnekümne aastaga kaotaks kaitseväe karjäärisüsteem igasuguse mõtte. Veelgi raskem oleks ette kujutada, kuidas säärase armeega sõtta minna. Paljud kaadrikaitseväelased ei peaks füüsilisele ja vaimsele koormusele vastu, hukkuksid asjata ja hukutaksid ka oma alluvad. Kaitsevägi kaotaks võitlusvõimet pensionireformi edenemisega samas tempos.  Eesti Vabariik jäädvustaks ennast igaveseks maailma sõjandusalaste lolluste kuldraamatusse.

President Toomas Hendrik Ilves tuletas oma äsjases aastapäevakõnes meelde takerdunud haldus- ja haridusreformi. Mis tahes reformide takerdumisel või ebaõnnestumisel võib näha samu, ikka ja jälle korduvaid põhjusi. Kõik hakkab pihta vigasest eesmärgiseadmisest. Kui põhieesmärgiks seada kulude kokkuhoid, siis näib tõesti kõige lihtsam olevat midagi vähendada või üldse ära kaotada, mõtlemata, mis on säärase otsuse laiem mõju.

Siia tuleb lisada vastutavate ametnike vähene erialane kompetents. Kõige krooniks on aga muidugi vastuvõetamatud töömeetodid, millega konkreetseid inimesi ja riiklikke institutsioone puudutavaid küsimusi käsitletakse asjaosaliste või nende esindajate selja taga. Paraku on rumalusel ja küünlal üks ühine omadus. Kumbagi ei õnnestu kuigi kaua vaka all hoida.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare