Mindki on mitmete aastate jooksul kutsutud erinevate parteide rüppe, põhjus, miks olen rangelt eemale hoidnud on vajadus sisu ja vormi ühtsuse järele ning kuna õpin sotsioloogiat siis tunnen puht eriala eetika seisukohast, et need kaks asja tahan mina lahus hoida. Et säilitada usaldatavus uurijana kui seda peaks vaja minema.

Minu isiklik ja ainult isiklik seisukoht on, et ülikooli ei tohiks tulla ühiskondlik erakondade parteipoliitika. Ülikoolis peaks olema ruumi sisendiks ja väljundiks ainult ja ainult üliõpilaspoliitikale ja see peaks olema lähtuv vaid ülikoolist enesest mitte aga kandma ka ülikooliväliseid parteipoliitilisi huve ja eesmärke. Isiku ja kodaniku vabaduste seisukohast on igal üliõpilasel õigus kuuluda mis tahes organisatsiooni ta tahab. Tema ja ainult tema isiklik au ja eetika küsimus on jälgida seda, et need rollid segi ei lähe ja et ta suudab jääda isikuna vabaks subjektiks, pidades meeles, kus ja mida ta esindab.

Vastasel juhul piisab ka ühest või kahest isikust, kes oma kahestunud rolliga võivad kallutada kogu üliõpilaskonna volikogu töö sisemiseks ründa ja kaitse barrikaadide sõjaks, mille käigus võib jääda nii mõnigi üliõpilaskonda teeniv otsus üksmeelsuse puudumise tõttu tegemata. Seda on näidanud senine elupraktika mõnes teises Eesti ülikoolis, nimesid nimetamata.

Pean äärmiselt destruktiivseks TLÜ Üliõpilaskonna Volikogus selliste vastanduvate rollide ja identiteetide väljakujunemist ning on iga volikogu liikme kätes seda vältida nii oma meeles, keeles kui ka tegudes.

Kahjuks ei ole mul juba pikemat aega usaldust ühegi Eestis tegutseva partei suhtes. Kui siis mõne suhtes natuke ja kas see kasvab, seda näitab nende tegevus ehk elu praktikad mõtete, sõnade ning tegude sisu ja vormi ühtsuses.

Hetkel TLÜ-s toimuva osas teeb mind kui üliõpilast ja endist Üliõpilaskonna volikogu vilistlast murelikuks üks hiljuti toimunud pretsedent, mis on mulle andnud signaali, et need asjad on segi minemas. Nädalajagu tagasi, kui mõned volikogu kandidaadid tegid oma valimis kampaaniat, kus jagati üsna süütuid asjakesi nagu pastakad, CD-plaadid ja vihikud, oli neid jagamas ka üks Tallina linnas olulist ametit täitev inimene, keda sidus nähtavalt volikogu kandidaatidega ühine parteiline kuuluvus. Lisaks tekkisid samal ajal ka ülikooli aknalaudadele sama erakonna ajalehed. Siit tekib kohe ka küsimus, et kas võis olla, et antud kingituste jagamist toetas ka ülikooliväline poliitiline jõud, kuid seda ma ei tea ja ega ka soovi sel teemal rohkem spekuleerida.

Faktid jäävad aga faktideks ja minu vajadus kindlustunde järele ja usaldus tulevase Üliõpilaskonna volikogu tegutsemise motiivide ühtsuse suhtes on löömas kõikuma.

Loodan, et need lugupeetud üliõpilased, kes selliselt on toiminud, suudavad jääda TLÜ Üliõpilaskonna kõrgeimasse esindusorganisse valituks osutudes, neutraalseks oma teiseste kuuluvuste suhtes ülikoolivälistes poliitilistes erakondades. See saab olema neile kindlasti suur eetilis-moraalne väljakutse. Sest erinevatest rolliootustest tulenevalt võib olla rollikonflikt tõsine ja eeldab väga suurt sisemist enesereflektsiooni võimet.

Samuti tuleb neil olla oma eneseväljenduse osas kordi ärksam ja valvsam ja läbipaistvam, sest usun, et mina ei ole ainuke üliõpilane, kellel tekib kõrgenenud ohutaju ja ehk ka eelsoodumus näha ohtu seal, kus seda ei pruugigi olla.

Miks on oluline, et volikogu liikme kandidaat ei võtaks vastu oma erakonnakaaslaste abistavat kätt Üliõpilaskonna volikokku kantideerimisprotsessis ja ka hilisemas tegevuses?

Juhul kui poliitiline erakond soovib, et tema noorliige harjutaks demokraatlikult valitud esinduskogudes esindustegevust ja kõike sinna juurde kuuluvat, siis leian, et on oluline, et tulevasel noorpoliitikul oleks võimalus kujuneda ja toimida demokraatlike väärtusi silmas pidades ja teistest osapooltest lugupidaval kombel, toetudes eelkõige oma enese väärtusele, kogemusele ning sisemistele ja välistele ressurssidele, toimides teistega võrdsetel alustel, ehtimata end ehetega või vahenditega, mis ei kinnita mingilgi viisil tema pädevust üliõpilaspoliitilises tegevuses ja motiveeritust tulevaseks ametiks.

Loodan siiralt, et uue põlvkonna noorpoliitikud toovad muutuse poliitilisse käitumiskultuuri, mis võimaldaks vähem vastanduda ja rohkem esindada rahva heaolu kui tervikut ning leida seda, mis on ühine.

Antud hetkel kahjuks aga ei toimiks puht Eesti ühiskonna kontekstuaalsetel põhjustel argument: „Aga Norras on ju ülikoolide üliõpilaskonnad erakonnastunud ja seal kõik toimib!” Ei maksa unustada, et Eesti ei ole Norra ja siinsel ühiskonna igal liikmel on heade tavade, väärtusarusaamade ja koostöövõime kasvumaa seisukohast veel vaja oma teadvustatud panus anda, enne kui erakondlikul parteipoliitikal oleks ruumi Eesti akadeemilises maastikus. Ehk oleks üheks indikaatoriks see, kui poliitikat ei peeta avaliku arvamuse poolt enam sõimusõnaks!

Selles on meil ilmselt loota vaid peale kasvavate noorpoliitikute põlvkondadele ja see eeldab neiltki paljuski julgust iseseisvaks mõtlemiseks ja vähesemat allumist isiklikult läbikaalumata parteipoliitilistele autoriteetidele ning praktikatele, mida võiks nimetada ka indiviidi emantsipatsiooniks erakonna juurdunud toimimisviiside suhtes. Ehk on tegevus erakondade poliitikast vaba ülikooli üliõpilaskonna kõrgeima otsustuskogu juures just see kasvulava, mis laseb kujuneda ka tulevastel noorpoliitikutel, kes mõistavad teha vastastikust koostööd uutel alustel ja kogemusest kantud veendumusega.