Valitsusjuht ei saa aru, et tänaste trendide jätkudes ei päästa meid väljasuremisest enam peenhäälestus. See ei ole kriis, kus enamik tahaks elada. Vaja on konkreetseid meetmeid ning inimkesksemat lähenemist nii valitsuse kui ka ametkondade tasemel. Vaja on positiivset suhtumist, mis paneks inimesi tundma, et nad on riigile ja oma kogukonnale vajalikud, sooviksid siin riigis elada ja oleksid uhked selle riigi ning oma kodu üle.

Kuni paljud poliitikud ja meedia sealhulgas keskenduvad ärapanemisele ja sõna otseses mõttes halva õhustiku loomisele, jäävad kõrvale olulised teemad. Palju auru läheb kõrvalteemadele ja nende hüsteerilisele kajastamisele, nii nagu kahetsusväärselt juhtus ka rahvastiku kahanemise teemal tehtud arupärimisega. Loodan tõesti väga, et kunagi me ikkagi näeme aega, mil meedia näeb asjade tõelist olemust ja on suuteline tähtsaid teemasid käsitlema süvitsi.

Tänane üks põhiprobleeme seisneb selles, et nn eliit on rahvast eemaldunud. Iga opositsioonilist kriitikanoolt tembeldatakse virisemiseks või lausa vihakõneks. Kel on siin halb elada, on ise selles süüdi, sest näiliselt on kõik võimalused ühiskonnas olemas. Sellist suhtumist ei saa ega tohi aga heaks kiita. Me vajame inimkesksemat lähenemist, mis väärtustab iga meie kaaskodanikku ja mitte ainult sellest rääkima, vaid omavalitsuste tasemel ka reaalselt kõik võimalused tagama. Täna on meil aga olukord, kus riik paneb omavalitsustele peale küll formaalselt üllaid ülesandeid, kuid vahendeid nende täitmiseks ei anna.

Eesti meedias levis hiljuti lugu suurperest, kes lahkus 11 aastat tagasi Inglismaale, sest Eestis ei olnud neil võimalik inimväärselt elada. Eestis olid nad abivajajad ja riigi silmis inimesed, kes oma eluga hakkama ei saa. Täna on nad end sisse seadnud Suurbritannias, nad saavad seal suurepäraselt hakkama ja nende lapsed ning lapselapsed kasvad juba seal. Eesti riik aga on tänu pere lahkumisele kaotanud oma kaaskodanikud ja mitmed vajalikud töökäed.

Me võime vaid aimata, kuidas mõtleb Reformierakonna tagatuba ja millega nad oma liberaalse poliitikaga võivad pagulaskriisi taustal üritada rahvastiku arvu kahanemist peatada. See ei ole aga lahendus - nii eesti keele kui ka meele säilimise, aga ka majanduse ja sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkuse huvides.

Eesti statistikaameti andmetel väheneb tööealiste osakaal rahvastikus 2040. aastaks 160 000 inimese võrra 640 000 inimeseni. Arvestama peab seejuures, et kolmandik tööealistest tervise, õpingute või mõne muu põhjuse tõttu ei tööta. Tööl käivatele inimestele langeb aga üha suurem koormus. Pensioniealiste arvu kasv tähendab, et kui praegu on ühe üle 65-aastase inimese kohta kolm tööealist inimest, siis aastal 2040 saab olema vaid kaks. Kuidas peab sellele vastu pensionisüsteem, mis on juba täna mitusada miljonit eurot miinuses, võib igaüks ise aimata.

Kindlasti ei maksa loota, et pagulased tühjad töökohad täidavad. Nii palju, kui praeguseks teada on, ei ole enamik pagulasi huvitatud töötamisest, vaid valib peatuskohaks maa, kus on mugav olla koormaks sealsele sotsiaalsüsteemile.

Ma loodan siiski väga, et praegune valitsus hakkab nendele probleemidele enam tähelepanu pöörama ja töötab välja tegevuskava, kuidas rahvastikusse kahanemise trendi muuta. Kui nad seda tööd teha ei soovi oleks neil aeg tagasi astuda, et saaksid valitseda need, kellele on oluline Eesti maa ja rahvas, mitte Brüsselist tulevad korraldused.