Siinkohal pole vaja jalgratast leiutada - haldusreforme on Eestimaal olnud küllaga. Entsüklopeediast võib järele vaadata, milline on olnud siinne haldusjaotus. Liiga kaugele ajalukku pole vaja tagasi minna, sest siis muutuks see juba naljategemiseks. Piisab, kui uurida, kuidas sõjaeelne Eesti Vabariik territooriumi jaotamisega hakkama sai. Näeme, et lõuna pool tuli piiride tõmbamise pärast ette isegi tülisid lätlastega, kuna oli ju Lõuna-Eesti Vene impeeriumis Liivimaa kubermangu põhja osa ning nii mõnigi vald jagunes kaheks, kui riigid iseseisvaks said.

Võibolla tehti valesti, kui iseseisvuse taastamise aegu ei võetud ennesõjaaegset haldusjaotust lihtsalt üle. Tollal oli maakondi vaid kümme. Kui saadi hakkama paksu verd tekitanud kolhooside-sovhooside laialiajamisega, siis vanad vallad tagasi teha olnuks ehk üsna lihtne.

Oli ju segane aeg. Aga inimeste meeled avatud ja valmis muutusteks. Kõik, mis oli enne sõda, tundus kaunis. Vanade maakondade ja valdadega oleks kergel käel nõus oldud. Arvatavasti. Aga jäi tegemata. Nii nagu paljugi, mida oleks võinud vaimustust ära kasutades teha. Nüüd siis lõpuks on asi ette võetud... Vahendeid valimata.

Pistis

Olgu see või altkäemaks. Tallinna Sadama altkäemaksuskandaali valguses näib, et haldusreformi läbiviimise üks tähtsamaid tööriistu on raha. Toetus ühinevatele omavalitsustele jääb vahemikku 300 000 - 800 000 eurot. Tööst ilma jäävatele omavalitsusjuhtidele makstakse aastapalk. Muidugi pole see labane ümbrik. See on riiklik abinõu, öeldakse. Aga väga head muljet see ei jäta.

Justkui ajaksid seriaali „Naabriplika" Paavel Koosarid muidu sõrad vastu. Et meie ei ühine, kui ümbrikku ei saa. See ei tarvitse nii olla, aga paistab nii välja. Pealegi, mis ühes kohas on raha, see teises kopikas. Rikas omavalitsus vaevalt hoolib rahast, mis vaeses elupäästjana vastu võetaks. Ning kui raha kulutatakse „ümberkorraldusteks ja investeeringuteks", ei tarvitse ühinevatel omavalitsustel sellest sisulist kasu olla. Moodsa kontorihoone ehitamine uue omavalitsuse ametnikele ei tee selle elanike elu paremaks.

Reform on suunatud suuremate haldusüksuste tekitamisele, mis meenutab nõukogudeaegset ajalooõpikut. Kes mäletab, siis hinnati seal valitsejaid kaheks. Head olid need, kes liitsid ja tsentraliseerisid. Halvad kohalikesse asjadesse nina ei toppinud. Kumb on hea, kumb halb, pole ajalugu veel näidanud. Teadlikult või ebateadlikult võivad reformijad tahta olla head kuningad, kes tsentraliseerivad ja riiki tugevdavad. See aga tekitab küsimuse - kas on mõeldud ka vastupidisele variandile? Et ühinemise asemel tahab mõni omavalitsus hoopis lahku lüüa. Ühes külas võivad vabalt olla vasakul pool teed vaesed, paremal rikkad. Ükskõik kumb võib teisest poolest tüdida ja tahta omaette olla, jätta raha oma tasku vaid enda vajaduste katteks.

Tahaks loota, et haldusreform ei jää vaid reformiks reformi pärast. Neid on Eestis nähtud küll. Loodetavasti ei jõuta sellise koomilise haldusjaotuseni nagu 1952-1953, kui Eestis oli kolm oblastit.