Erki Savisaar: tulevaste põlvede arvelt on elanud Reformierakond
Sõerdi puhul tuleb tunnustada tema järjekindlust defitsiidiga võitlemisel. Täpselt aasta tagasi, 2016. aprillis kritiseeris poliitik seda, et Taavi Rõivase valitsus kulutab iga päev reservidest ligi pool miljonit eurot ajal, kui maksukogumine näitab rekordtaset. Spetsialistid tõdesid, et samas tempos jätkates on kassa kahe aastaga tühi. Toona vaidles Sõerd rahanduskomisjoni esimehest erakonnakaaslase Remo Holsmeriga.
Muide, riigikontroll pidas sellist reservide kasutamist valitsuse poolt lausa ebaseaduslikuks, tõdedes, et kui on likviidsusprobleem, tuleb võtta kulutuste jaoks laenu, mitte kasutada haigekassa, töötukassa, riigi sihtasutuste ja Euroopa Komisjoni raha, mida riik enda käes hoiab. Täna hoiavad reformierakondlased aga peast kinni, et kes maksab haigekassale antava 215 miljonit eurot lisaraha kinni ning mismoodi ikka julgeb riik laenu võtta või reservide kasutamisest rääkida. Hämmastav, kuidas aeg meid muudab…
Vältimatud otsused…
Oleme rõhutanud, et teeme valitsuses olulisi asju, mis siin elavate inimeste elu parandaks. Sellele võib muidugi vastu vaielda ja seda tehaksegi. Selgitan lühidalt mida ja miks teeme. Suur kulu on riigieelarvele tulumaksuvaba miinimumi tõus 500 euroni, mida varasemalt on tõstetud mõne euro kaupa. Täna on see number 180 eurot, mille jätab riik maksust puutumata. Kogu tulu puhul, mis on sellest numbrist kõrgemal, maksab inimene nii täna kui ka edaspidi 20-protsendilist tulumaksu.
Küll aga ei jää samaks põhimõte, et madalapalgalistelt tuleb võtta sama peoga. Kuni 1200 eurot teeniv inimene saab 2018. aastal tänasega võrreldes kuus rohkem kätte kuni 62 eurot. Aastas teeb see kuni 744 eurot lisatulu. 1768-eurose palgaga inimene ei võida ega kaota. Sealt edasi tuleb maksta mõni euro rohkem tulumaksu ning alates 2100 eurose tulu korral on tulumaksuvabastus 0, mis tähendab, et kuni 38 eurot tuleb riigile enam maksta. Võib-olla teebki 38 eurot kahe tuhande euro puhul mõnele haiget, kuid hoopis enam teeb meie arust haiget see, kui väikest palka teenivatele inimeste rahakotist ampsab riik ebamõistliku tüki. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine toob kasu rohkem kui poolele miljonile inimesele, 86% tööl käivatest inimestest võidab. Lisaraha, mis jääb inimestele, soodustab tarbimist ning annab seeläbi positiivse tõuke majandusele. Teisalt annab see ettevõtjatele väikese hingamisruumi, sest madalama palga töötajate puhul on riigipoolne palgatõus tema töötajale enam kui 10%.
Kõike seda saab muidugi kritiseerida argumendiga, et riik annab ja riik võtab, tulles lagedale erinevate tarbimismaksude ning aktsiisidega. Olgu kohe ära öeldud, et ükski kulu uute maksude puhul pole Eesti perele niivõrd suur, et see tulumaksuvabamiinimumi tõusu ära sööb. See on hirmutamine, mis tuleneb sellest, et igal nädalal räägitakse pikalt ja laialt mõnest maksust, näiteks automaksust, mida ei tulegi. Ei tulnud ka majutusettevõtete käibemaksutõusu ega diislikütuse aktsiisitõusu, mis oleks tõstnud kõigi toodete ja teenuste hinda ning mida soovis eelmine valitsus. Tõsi, plaanis on tarbimismaksud alkoholile ja limonaadile, mille tarbimist on võimalik vastavalt võimalusele korrigeerida. Kummalgi juhul pole tegemist toidugrupiga, mis peab korvis olema. Rahaliselt saanuks sama või parema tulemuse ka käibemaksu tõstmisega, kuid see pole tarbija suhtes aus, sest tooks üleüldise hinnatõusu - hinnatõusu ka esmatarbekaupadele.
Alkoholist ja limonaadist rääkides ei saa üle tervishoiust. Meenutan, et eelmisel aastal maadeldi 33-miljonilise eelarvepuudujäägiga, mis tekitas veidi üllatuslikult skandaali. Tegelikult polnud ju kellelegi uudiseks, et tervishoid on alarahastatud ning kui see omal ajal nii ka oli, siis 2012. aastal sotsiaalminister Hanno Pevkuri ajal kaks kuud streikinud arstid tegid olukorra ministrile ja inimestele kiiresti selgeks. Ka tänavu rõhutasid arstid, et maikuus tuleb streik, mis võib venida kuude pikkuseks. Peaminister Jüri Ratase valitsus tegi otsustava sammu, muutis rahaeraldamist arstiabile süsteemselt ning juba järgmisel aastal on lisaraha ette nähtud 37 miljonit, kasvades igal aastal miljonites. See tähendab kvaliteetse arstiabi kättesaadavust ning ravijärjekordade lühenemist. See on oluline meie inimeste tervise jaoks ja soodsam majandusele, sest iga lisandunud haigepäev või tüsistus nõuab raviks lisakulusid. Arstiabi on vältimatu, tervist ei saa jätta riiulile tolmu koguma. Tegelikult päästis otsus solidaarse tervishoiusüsteemi, sest ravijärjekordade pikenemine oleks teinud veelgi küsitavamaks praeguse süsteemi otstarbekuse. Kui arstile normaalsel ajal pääsemiseks tuleb niikuinii maksta see kinni oma taskust, tekitab sotsiaalmaksu maksmine igal juhul trotsi. Kuid see ei ole veel kõik. Tervishoiusüsteemis tuleb teha veel mitmeid struktuurseid muutuseid ning loodame, et varsti tutvustab sotsiaalminister oma ideid ka selles osas.
…kuhu varem jäid?
Reformierakond soovib opositsionäärina näidata, et valitsus võtab meie laste ja lastelaste taskust raha laenu näol. Siinkohal rõhutan, et laen ei ole saatanast. Seda eriti juhul kui ei minda Kreeka teed, mille päästmisesse ka meie maksumaksjad varasema valitsuse ajal julgelt panustanud. Laenu ei võeta jooksvate kulutuste katteks. Riik plaanib investeeringuteks võtta laenu järgneval kahel aastal 115 miljonit eurot. Aastatel 2018-2021 investeeritakse raudteedesse, sõiduteedesse ja muudesse olulistesse infrastruktuuriobjektidesse kokku 2,3 miljardit eurot. Strateegilisteks investeeringuteks on ette nähtud 315 miljonit, millest nt 135 miljonit panustatakse taristule, 57 mln elamufondile, 60 mln kaitseinvesteeringutele ning 40 mln moodsa konverentsikeskuse ehitamisele ehk meie linnahalli renoveerimisele, mis elavdab turismi. Iga turisti jäetud euro on kujundlikult rääkides meie külalislahkuse ja kauni riigi eksportimisest saadud tulu.
Investeeringud taristusse on otseselt tulevikku vaatav otsus, sest hea ja kaasaegse infrastruktuurita ei saa loota välisinvesteeringute kasvule või heale majanduslikule kliimale. Lisaks välisraha ootusele tuleb iga päev meil ise tööd teha, panustades enam innovatiivsusesse ja arendustegevusse ning leides meie kaupadele uusi eksportturge. 160 miljonit eurot suunab riik täiendavalt innovaatilisima Eesti ettevõtluse arendusse kui ka e-riigi võimestamisse. Üle kahe miljoni euro lisaraha antakse põllumajandusele katsetehnika ja laboriseadmete uuendamiseks, sordiaretuse edendamiseks ja uute eksportturgude avamiseks. Maaelu arenguks kokku on aastatel 2018-2020 ette nähtud kokku 492 mln eurot.
Kokkuvõttes tuleb vaadata siinkohal Reformierakonna poole ja küsida, kuhu jäid investeeringud, panustamine inimeste tervisele ning elamisväärsele elule? Mõistan, et see kõik jäi eelarve tasakaalu ülepaisutatud retoorika varju, kuid rõhutan, et puuduva või lausa negatiivse intressiga laenu kasutamine investeeringuteks on igal juhul mõistlik ja Eesti on selles osas viimane mohikaanlane. Panustada raha arengusse, mitte jätta inflatsioonile söömiseks, on samuti mõistlik. Iga objekt, iga investeering maksab iga aastaga järjest enam. Selles valguses on Reformierakonna kriitika silmakirjalik – hoopis nemad on elanud meie riigi tuleviku arvelt.
