Meeldis, et president ei unustanud tulekahjusid ja päästjaid, kes neid summutada üritavad. Õnnetused ei hüüa tulles, kuid nendeks peame tõesti valmis olema.

Meeldis ka see, et president rääkis liitlassuhetest ausalt. Ma ei ole võib-olla nii optimistlik kui tema, kelle järgi liitlassuhted pole juurteni kahjustunud, kuid tuleb taas meeles pidada, et tegemist on pidupäeva kõne, mitte sügava välispoliitilise analüüsiga. Ja president Kaljulaid siiski liitlassuhete juurte vigastamisele viitas.

Suur küsimus jäi siiski vastamata – võib ju alla kirjutada presidendi mõttele, et Eesti ei tohi pooli valida. Aga kui poolteks on (endised) liitlased? Kuidas läheb poolte mittevalimise põhimõte kokku Kaljulaidi Valges Majas väljendatud mõttega „headuse teljest“, mille moodustavad USA ja Baltimaad?

Ma ei ole taas nii optimistlik kui president, kelle järgi võiks riigikogu valimistel 2019. aastal saada teemaks sisuline diskussioon julgeoleku üle. Et julgeolek saab teemaks, see on peaaegu väljaspool kahtlust, kuid väheusutav, et toimub mingi sisuline diskussioon – peamiselt mängitakse ikka Vene kaardile ja valimisreklaamis võivad taas välgatada hävituslennukid. Ent, nagu öeldud, president ei saa olla Võidupäeval ja jaanilaupäeval pessimistlik – sestap ei hakka minagi temaga tõrelema, millest kõigest oleks ta pidanud rääkima. Hümni igal juhul mängiti.