Esimene aasta teises ilmas

Tervisi teisest ilmast! Täna saab siis juba terve aasta sellest päevast, mil ma elavate inimeste seast siia põrgusse kolisin.

Mäletan seda hästi – ilm oli ilus ning põrgu väravad minu saabumise puhul rukkililledega ehitud. Sain kohe aru, et see on Pätsi töö. Konstantin ise oli ka mind tervitamas, suudles otse suule ja kallistas kõvasti.

„Aitäh ilusa vastuvõtu eest,” tänasin ma vana sõpra. „Kust sa ometi rukkililli said? Ega nad ju maa all ei kasva.”

„Muttide käest ostsin,” seletas Päts. „Meil siin põrgus ikka mutid müüvad lilli. Käivad maa peal korjamas ja siis muudkui müüvad.”

„No see on täpselt nagu maa peal!” imestasin ma. „Maa peal ka mutid müüvad.”

Siis sõitis mind tervitama Laidoner, ikka uhkelt hobuse seljas nagu vanasti.

„Kuidas ometi hobune põrgusse sai?” üllatusin mina. „Loomad ju tavaliselt siia ei pääse, sest neil pole ühtegi pattu hingel.”

„Ma olin kaval,” seletas Laidoner. „Ma õpetasin hobuse enne surma varastama. Ja kui siis jõudis kätte minu viimne tunnike, siis ootas truu hobune mind juba põrgus ees. Hüppasin sadulasse ja lasin galoppi!”

Rahvaliidu palve

Nüüdseks olen põrgu eluga täiesti harjunud, aga liigutav on see, et mind maa peal ikka veel mäletatakse ja meelde tuletatakse. Alles mõni aeg tagasi kuulsin ühel ööl, kuidas keegi mu haual kõnnib ja kumeda häälega hõikab:

„Ae, Orav! Sirendi Arvo siin! Kas sa Rahvaliidu esimeheks ei tahaks hakata?”

„Oi, Arvo!” vastasin mina laitvalt. „Ega siis meil, manalameestel, ei kõlba enam maapealses poliitikas kaasa lüüa! See ei ole sugugi sünnis!”

„Mis mõttes – meil, manalameestel?” vihastas Sirendi. „Mina olen veel täitsa elus!”

Mul oli oma eksituse pärast muidugi väga piinlik ja ma palusin Arvolt vabandust.

„Sinust pole lihtsalt kaua kuulda olnud,” seletasin ma. „Tõesti – anna andeks! Aga mina olen ometi surnud mis surnud – no kuidas peaksin mina Rahvaliidu esimeheks hakkama! See pole ju võimalik!”

„On ikka võimalik,” arvas Sirendi. „See oleks isegi sümboolne. Rahvaliit on ju põllumeeste erakond ja mis on põllumehele kõige kallim? Eks ikka muld! Sealt võrsub vili, seal kosub kartul! Miks ei võiks siis ka Rahvaliidu esimees asuda mulla all? Mäletad, kuidas Koidula ütles: „Sa põrmust lilled õitsetad!” Sina oleksid esimehena siis otsekui see väetis, see põlluramm, mis Rahvaliidule jõudu annab!”

„Ei tea...” kahtlesin mina. „Mina ei taha olla teie väetis. Ausõna, Arvo, kui ma oleksin elus, siis ma tuleksin teile appi, aga nüüd laske mul rahus puhata.”

„Aga kust ma võtan siis esimehe?” ohkas Sirendi.

„Aga sa otsi Aare üles!”

„Lihtne öelda!” turtsatas Sirendi. „Ma olen juba oma vana-ema majas kõik seinad läbi puurinud ja kogu krundi sentimeeter sentimeetri haaval läbi kaevanud. Mitte midagi! Vanaemal oli kaksteist tooli – need ma raiusin ka kirvega tükkideks. Ainult saepuru ja vedrud, muud midagi! Isegi saunakerise lammutasin laiali – tühi! Kolmkümmend aastat olen otsinud, küüned olen tagurpidi kraapinud, pea on halliks läinud, aga mitte kuskilt ei leia.”

„Mida sa ei leia?” ei saanud ma Sirendi jutust tuhkagi aru.

„Aaret ei leia! Ometi ma tean, et vanaemal oli neli tsaariaegset hõberubla. Kuhu see neetud vanamoor need peitis – aru ei saa!”

„Ei, Sirendi, ma ei räägi hõberubladest. Ma räägin sulle Juhan Aarest! Mäletad sellist?”

„Muidugi mäletan – pisike ja paks mees, tegi „Vaatevinklit”...”

„Ei, see oli Uno Maasikas. Juhan Aare tegi „Pandat”. Räägi temaga, äkki tuleb sulle esimeheks?”

„Eks ma proovin,” ohkas Sirendi. „Need vanad telemehed on küll kõik kangesti uhked. Ma juba Mati Talvikut palusin – ütles ära. Siis käisin Äpuga rääkimas – see hoidis üldse sotside poole ja kukkus näägutama, vastik käpik! Olgu, ma katsun Juhan Aarega. Ja Maasika Uno jätan varuks.”

Printsessi pulmad

Saan kutseid mujalegi. Paar nädalat tagasi kappas mu kalmule lausa ehtne rootsi husaar, puhus pasunat ja hüüdis valju häälega:

„Tähelepanu, tähelepanu! Rootsi kuningal on au paluda Ivan Orav oma tütre printsess Victoria pulma!”

„Tänage Tema Majesteeti,” vastasin mina hauast. „Astun kindlasti läbi.”

„Kuidas sa saad pulma minna?” imestas Jaak Aaviksoo, kes nagu ikka minu kalmul talitas ja hauasamba kõige katkisemaid kohti vineeriga kinni naelutas. „Sa oled ju surnud.”

„See ei loe midagi, vanad kuningalossid on minusuguseid kooljaid paksult täis,” seletasin mina. „Kõik kuninglikud esivanemad kummitavad seal ja lisaks veel tuhanded tondid. Väga lõbus on. Laulatuse ajal hõljume kiriku lae all ja pärast lähme läbi seina kuninglikku veinikeldrisse. Jaan Tõnisson lubas minna öösel ka noorpaari magamiskambrisse ja printsessi külma kooljakäega tagumikust näpistada, aga selle ulakuse me ehk suudame koos Pätsiga ära hoida.”

„Küll teil, surnutel, on lõbus!” ohkas Aaviksoo kadedalt. „Minul pole muud kui töö ja töö.”

„Aga sa mine ka koju puhkama,” soovitasin mina. „Ega sa ei pea kogu aeg mu haual askeldama. Toeta luuavars vastu sammast ja küll ta püsti seisab!”

„Nojah, nüüd on vist enam-vähem korras tõesti,” arvas Aaviksoo, aga samal hetkel kukkus talle üks lahti tulnud liist pähe. Küll mul on hea meel, et minu ja samba vahel on paks ning kaitsev mullakiht! Põrgus on turvaline nagu pommivarjendis.