ESSEEKONKURSS Liina Karo: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele
Olen viimase nädala jooksul paljudega hüvasti jätnud ning ausalt öeldes on ikka kummaline mõelda küll, et ei pruugi neid inimesi enam kunagi näha. Ma olen alati püüdnud elada mõttega, et võtan vastu kõik, mis elul pakkuda on, ning lasen end viia sinna, kuhu elu mind parasjagu viia tahab. Näen nüüd, et ka paljud mu sõpradest siin on samasugused. Üks läheb näiteks Aafrikasse ja hakkab seal vabatahtlikult kõrbes elevantidele mingisuguseid tõkkeid ehitama. Tõepoolest, miks mitte?
Tegelikult ei ole need hüvastijätud eriti nukrad, sest nagu elu on näidanud, on maailm väike ja tahtmise korral ei ole keeruline kokku saada. Alles paar aastat tagasi, kui Bangkokis olin, käisin ühe Austraalia-aegadest tuttava tailannaga lõunal ja tundus nagu möödunud oleks viis päeva, mitte aastat. Ma mäletan kui veider päev see oli - tundus, et kogu Tai on end kollasesse riietanud! Hiljem sõbranna rääkis, et kuninga sünnipäeva puhul ongi seal riigis kombeks midagi kollast selga panna. Või veel ootamatum näide - Austraalias elasin paar nädalat ühes majas briti poisi Beniga ning kohtasin teda kuus aastat hiljem suvalises Kambodža väikelinna baaris, ilma, et oleksime nende aastate jooksul kordagi ühendust võtnud. Rääkimata ühest mu parimast sõbrast Joshist, kellega samuti Austraalias tutvusin ning tänaseks päevaks oleme juba kohtunud seitsmes erinevas riigis kolmel kontinendil. Maailm on tõesti väike!
Ja väike on ka meie armas Eesti. Ma olen palju mõelnud sellele, kuidas minu aasta Austraalias (juba seitse aastat tagasi!) oli justkui vähendatud elu mudel. Kõik toimus nii kiiresti - kolisin, vahetasin töökohti, inimesed tulid ja läksid. Sündmusi oli aasta jooksul rohkem kui mõnikord kolme aasta vältel kodus elades. Samamoodi on Eesti justkui väike omaette maailm - oma murede ja rõõmudega, mis suuremas mastaabis näivad tihti justkui tormina veeklaasis, aga on meile siiski tähtsad. Riigi väiksus on meie jaoks ühtlasi nii õnn kui õnnetus. Õnn, sest me oleme võimelised erinevate situatsioonidega kiiresti kohanema ning asjad toimivad efektiivselt. Inimesed, kellega on vaja suhelda, on enamasti telefonikõne (või kahe) kaugusel. Rääkimata igasugustest digitaalsetest võimalustest või näiteks pangandusest. Alles hiljuti tahtsin oma Briti pangaarvele natuke sularaha panna ning selgus, et terves linnas on vaid üks sissemakse-automaat ning raha laekub arvele kolm päeva hiljem. Selliste asjade peale ei ärritu ma enam ammu, pigem läks mõte rändama ja kujutasin ette, kuidas rahale britipäraselt hobukaarikuga järele tullakse, siis kuhugi panga peahoonesse viiakse ning seal iga penn üle loetakse.
Samas aga tundub mulle, et see väiksusest tulenev lihtsus teeb meid, eestlasi, ka ohtlikult mugavaks. Omal alal tippu jõudmine ei olegi eriti raske, kui oled piisavalt töökas ja nutikas. Pigem on raske seal tipus värske ja ambitsioonikana püsida, sest mugavustsooni sattumise oht on suur. Meie tippudele andestatakse palju, sest tihtipeale ei ole asendust kusagilt võtta, ning see teeb inimesed uhkeks.
Ma usun siiralt, et välismaal käimine ja elamine tuleb kasuks kõigile. See paneb paika perspektiivid ning mastaabid. Ei ole raske olla suur kala väikeses tiigis, aga ookeanis ujudes võib näha nii mõndagi imelist ja ootamatut. Aeg-ajalt kulub seesugune reaalsuskontroll vägagi ära. 20-aastaselt Austraaliasse minnes ei olnud seal ees ühtegi tuttavat ning mul polnud õrna aimugi, mis juhtuma hakkab. Praegu tagasi mõeldes on kõige eredamalt meeles hetked, mis siis tundusid nii loomulikud. Näiteks pärlilaeval töötades pärast 10-tunnist tööpäeva oma kohvitassi ja Remarque'iga laevatekil istuda ning päikeseloojangul ujuvaid vaalu vaadata oli tol ajal täiesti tavaline. Samamoodi ei unusta ma kunagi seda, kuidas üks Brasiiliast pärit sõber siin Inglismaal esimest korda lumesadu nägi. Ta oli mulle juba sügisel rääkinud, kuidas ta lund ootab. Ühel detsembriööl kui hakkasin alles kella kolme paiku raamatukogust koju minema (jah, kooli raamatukogu on 24h lahti ja ma olin seal pigem mitte oma tubliduse, vaid asjade viimasele hetkele lükkamise omaduse tõttu), nägin aknast, et lund oligi sadama hakanud. Esimesele korrusele jõudes nägin ka teda, silmad säramas, ukse peal lumesadu vaatamas. Ma ei olnud kunagi varem näinud täiskasvanud inimest, kes näeb esimest korda elus lund. See oli tõeliselt südamlik vaatepilt.
Üks sõber küsis kord: „Miks sa alati tagasi tuled?" Mul ei olnud talle mõistlikku vastust ega ole siiamaani. Oma käikudega olen mõistnud, et iseenda eest ei põgene ning geograafiline asukoht inimest ei muuda. Kellele Eesti tundub liiga külm, sellele on lõunamaa kindlasti liiga palav. Võõras kohas ja situatsioonis on enda ja oma mõtetega olemiseks aega palju rohkem. Selles mõttes ei ole mõiste „mugavuspagulane" minu jaoks päris tõene - üksi uues paigas olemine tekitab palju küsimusi ja kahtlusi, see ei ole mugav. Ja tegelikult ei saa ma aru, miks mugavusest on tehtud miski, mis on halb? Kas me kõik siis ei püüdle mugavuse poole? Igaüks tahaks ju mugavamat autot, mugavamat elamist. Tehnoloogia areng teeb elu mugavamaks. Aga see on juba teine teema.
Mõnes mõttes tundubki elu Eestis nagu omaette väljakutse. Välismaale minna ja mõnd lihtsamat tööd tehes ära elada ei ole keeruline. Pigem on väljakutseks leida või lausa ise luua kodumaal just endale sobiv ametikoht ja töörütm. Selline, mis sunniks arenema ja pingutama ning hoiaks meelt värskena. Umbes aasta tagasi vestlesin Laose väikelinnas ühe prantslasega (pärast seda kui olime tundide viisi õhukummides mööda jõge hulpinud), kes sõnas: „Hoia eemale elust, mis on liiga lihtne." See mulle Eesti puhul meeldibki. Elu ei ole just liiga lihtne, kuid võimalus midagi muuta, alustades iseendast ja oma elust, on olemas.
Mul on olnud tõeliselt õpetlik ja meeldejääv aasta. Homme pakin kohvri ning asun teele, enne koju saabumist veedan veel mõned päevad Londonis ja varsti juba näemegi! Eks näis, kumb enne kohale jõuab - kiri või ma ise.
