Estam: kui Krossi viisakeelu infot jagatakse riigi tippjuhtidega, on tegemist raske ja poliitilise seigaga
Vähemalt sama veidra mulje jätab tolm, mida praeguses paljaste rusikatega peetavas valimisvõitluse käigus keerutatakse Eerik-Niiles Krossi isiku ümber üles. Kas Eesti jääbki paljudeks aastateks sel moel Krossi asjus santažeeritavaks?
Mõne aasta eest otsis üks tuttav isik mind ekstra üles ja hoiatas, et USA võimudele ei pidavat hr. Krossi isik hästi istuma. Et oleks targem kui hoiaksin temast eemale, kuigi olen Krossiga vaid üksikutel puhkudel minevikus kokku puutunud.
Aimates, et hoiatajal võiks olla otseliin Washingtoni võimukoridoride juurde, küsisin kas Ühendriigid on mind seega nüüd formaalselt hoiatanud. See Keskerakonna pooldajaks osutunud isik, nagu ma hiljem teada sain, vastas “ei” ning kadus Tallinna vanalinna õhtusesse hämarusse. Kummaline seik. Ilmselt tuleks siinkohal lahata millistel põhjustel USA kehtestab viisatõkendeid.
Kas Reform suisa soovib oma mainet kahjustada?
Suhtekorraldusliku tüpoloogia vaatevinklist on tegemist nii isiku kui ka erakonna maine haldamise küsimusega. Mul isiklikult puuduvad andmed, nagu Kross oleks saanud eluaegse keelu Ameerikasse sõitmiseks, kuid sellest on räägitud küll. Viisakeeldude ja isikute mittesoovitavaks kuulutamise ning maale sisselaskmise suhtes lähtuvad Ühendriikide konsulaarametnikud, piirivalvurid ja veel mõned ametkonnad seadustest ja poliitikatest (policies). Sellised keelud mis kustuvad aja jooksul (3 ja 10 a. näiteks) määratakse sageli illegaalsetele immigrantidele. Eksisteerib ka mehhanism taotlemaks viisatõkendi tühistamist, milledele tuleb aeg-ajalt ka positiivseid vastuseid. Mida ei tarvitse Ühendriikidelt reeglina oodata on avalikud selgitused stiilis “miks”.
Kui praktika näitab, et paljude väiksemate “keisside” puhul on tegemist sellega, kuidas konkreetne ametnik-diplomaat olukorda hinnanud on, siis antud juhtum tundub palju suurema kella külge riputatud olevat.
Viisade väljastamisest keeldumise kohta käivad andmed on konfidentsiaalsed USA Immigratsiooni ja Kodakondsuse koodeksi punkt 222(f) kohaselt. Detailid sissesõiduloa andmisest keeldumise kohta tehakse teatavaks - NB - vaid taotlejale enesele.
Riigidepartemangul on õigus ja küllap ka kohustus reageerida - küll vaid piiratud ja reglementeeritud ulatuses - päringutele tõkendi rakendamise põhjuste kohta juristidele, kes esindavad keelu alla sattunud isikut, Kongressi liikmetele, aga ka kolmandatelt isikutele, kes esindavad viisakeelu saanud inimest. Kui sellekohast infot jagatakse juba Eesti tippjuhtidega, on see märguanne sellest, et tegemist paistab olevat raskeloomulise ning olemuselt ka poliitilise seigaga.
Kui Reformierakond võidaks praegused valimised, oleks see mulle tegelikult midagi lohutusauhinna sarnast tähenduses, et “suurest neljast” soovin ma Reformierakonna konkurente reformikatest isegi veel vähem. Antud tähtede seisu juures pole mul reaalpoliitilises mõttes erilist soovi reformikatele kaikaid kodaratesse loopida, ka kui nende puhul pole üldse tegemist sellise parempoolse erakonnaga, kelle kätte mina Eesti riigitüüri tegelikult usaldada tahaks. Jutu mõte: see on reformikate endi asi, kas soovid jätkata enese “lõikumist”, kasutades selleks müstilise mainega Krossi.
Kas EÜSi ringkondadest pole Krossile siis enam kaitset loota? Kas reformikate uuendustemeelne tiib soovib ennast teostada lausa iga hinna eest? Kas Krossi oma kampa võtmisest saadav kasu ületab antud juhul tõesti sellega kaasas käivad riske ja kahjusid? Ning milline kasu siis, kahjust rääkimata? Või omab keegi Reformierakonna kohta lausa komprat? Küsimusi jagub.
Kui elaksime vanas etableeritud lääneriigis, oleks “tõe hetk” Krossi küsimuse suhtes juba ammu saabunud. Poliitilist karjäär selgitusi mitte andnud Krossil ilmselt ei oleks.
Meedial tuleb jätkata Krossi ja Taavi Rõivase pressimist, kuni saame selgeid vastuseid selle kohta, miks USAl on pretensioon(e) tema suhtes. Kui teisiti ei saa, võiks abi mõeldavasti tõepoolest olla ühest või teisesest Eesti suhtes sõbralikult häälestatud kongressmenist. Pole päris välistatud, et Ühendriigid ise reageeriksid, kui Kross mingisugusel põhjusel ajakirjandusele täielikku pada ajaks. On tarvis, et surve Rõivasele ja Krossile kestaks, eriti kui see viiks selleni, et Reformierakonda juhtiv falang viga tunnistaks praeguses veel varajases valimisperioodi faasis. Tehtud vea õigeaegne omaksvõtmine võiks Reformi reitingut lõpuks isegi tugvdada. Miks Kross - kui ta Eesti huvidele ilmselt kiviks kaelas on - peaks vägisi poliitikasse üldse kippuma on omaette küsimus.
Niivõrd-kuivõrd vabad ühiskonnad tänapäeval üldse eksisteerivad, ning niivõrd-kuivõrd Eesti nende sekka kuulub, on Kross (kõikidest isikutest kes teavad midagi kõnesoleva tõkendi detailidest) peamine isik, kes saab avalikke vastuseid anda. Muidu võib putinlik Venemaa püüda seda Krossi ja Reformierakonna nimel veel teha!
Üle kõige on valijatel õigus tõtt teada saada, ka kui selle võimalikkuses kahelda võib. 2013 a. kohalikel valimistel õnnestus Krossil “hagijate” käest pääseda, selget-lõplikku vastust andmata. Aga nüüd?
Miks tõkendeid üldse seatakse?
Põhjusi, miks USA kategoriseerib teiste riikide alamaid mittesoovitavateks on mitmeid. Spionaaž või selle kahtlustamine, topeltagendiks olek või selle kahtlustamine, teatud ideoloogilised küsimused, nn. terrorismivastased ja muud riiklikud julgeoleku kaalutlused, kuriteod (nende hulgas narkokuriteod), inimõiguste rikkumised kõrgete riigiametnike poolt, meditsiinilised tegurid, illegaalse immigratsiooniga seonduv, jne.
Tõenäoliselt võivad usalduse kaotamine või korruptsioonikahtlustused, aga ka lepingutest ja lubadustest mitte kinni pidamine ärivaldkonnas olla täiendavateks tõkendi seadmise põhjusteks. Ammendavat vastust eluaegse keelu rakendamise kohta tuleb küsida selle ala spetsialistidelt. Esmajärjekorras seatakse eluaegne ikka sellistes olukordades, kus riigi julgeolek on kaalul.
Pole mõtet spekuleerida teemal “miks”, kuni Kross on detailidega lagedale tulnud, nagu väärikale poliitikuke kohane, või USA või mõni Eesti ametnik räägib tõe välja.
USA mustas nimekirjas on olnud palju isikuid alates Boy George’ist kuni iiri vabariiklase Gerry Adamsi ja autorite Doris Lessing, Graham Greene ja Farley Mowat’ini välja. Aga ka näiteks Kanada kunagine peaminister Pierre Trudeau.
LKA kunagine legendaarne juht James Jesus Angleton - kes tembeldati küll paranoiliseks tema vastaste poolt - ei usaldanud vasakule kaldu olnud sakslast Willy Brandt’i ega rootslast Olof Palmet, nähes neis mõjuagente. Viimasel ajal on mitmed Venemaa ametnikud sattunud USA põlu alla erinevatel põhjustel, aga ka näiteks ungari tipptegelasi.
Väga kõnekad on olnud Andrus Ansipi väljaütlemised, kes on üks isikutest Eestis, kes olevat Eesti Päevalehe andmeil saanud vastavad USA poolsed briifingud koos veel mõne Eesti tipppoliitikuga. Tänu Arctic Sea juhtumile ja ametitele, mida hr. Kross on pidanud, on ülimalt raske vältida muljet, nagu sellel lool poleks julgeolekuriski mekki man.
Kas Eesti asub operatiivmängude küüsis?
Tahes-tahtmata on lool ka vänge Vene operatiivmängude lehk küljes. Ameerika hoiatused ja märgid Venemaa püüniste olemasolust (mingis ulatuses sarnaneb Arctic Sea lugu ju Eston Kohveri juhtumile) - need peaksid olema äärmiselt tõsised hoiatussignaalid igale kainelt mõtlevale erakonna- ja riigijuhile.
Vene operatiiv- ja desinformatsioonimängud ning pettemanöövrid (Kross on ise kasutanud fraasi “aktiivsed meetmed”) ja kompromaadi kogumine on olnud tšekistide tõelisteks leivanumbriteks võrreldes kõikide teiste agentuuridega. Vaid Iisraeli Mossad paistab olevat venelastele enam-vähem võrdseks vastaseks selliste trikitamiste suhtes. KGB-FSB-GRU jne operatiivmängud kätkevad endas üht pikka katkematut ahelat, alates hetkest mil Alexander von Benckendorff rajas Vene salapolitsei 200. a. eest. Ka Jeltsini ajal ei katkenud Vene luure erinevate harude operatsioonid meie ja meie liitlaste vastu.
E.N. Kross on ise väitnud: “Tänaseks on KGB kaadritöötajad Eestis üsna täpselt kaardistatud ning nendest lähtuv võimalik julgeolekuoht enamasti maandatud…”, pannes südamele, et peaksime keskenduma olevikule, mitte minevikule. Mina aga muretsen ka hästi vanade kompromiteerivate lugude pärast, milledel võiks eluraasugi veel sees olla, sest need jäävad esmajoones tulevikus painama just idaeurooplasi.
Venemaale on meelepärane, kuid meile tohiks ei istuda otsus KGB töötajate ja oluliste agentide-koputajate nimesid Eestis mitte avaldada. Leedu lahendas selle küsimuse teistmoodi ja on sellest tulenevalt meist ilmselt mõnevõrra vabam ühiskond.
Kross on korduvalt seisnud “eestivenelaste” huvide eest. Märkimisväärne oli tema soovitus mõne aasta eest korraldada Venemaa jaoks “andestamistseremoonia”. Kõik eelnevalt toodu ei tarvitse ameeriklastele just kriitilise tähtsusega olla, kuid eestlastele peaks see küll korda minema.
Mind paneb imestama see, mida kogen õige laialt levinud julgeolekuriskide peale õlgade kehitamisena Eestis. USAl eksisteeris - vähemalt külma sõja ajal, ja tõenäoliselt on see nii ka praegu, selge reeglistik julgeolekuriskide suhtes. Piisas sellest, kui tundus, et keegi isik võis kujutada endast julgeoleku riski, et teda tundlikule kohale tööle ei võetud, ja arusaadavalt ei jagatud selliste isikutega salastatud informatsiooni.
Kui USA riik või sellega seotud asutused otsisid tööjõudu ja töö iseloom oli jällegi tundlik, ning kahe kandideerija kvalifikatsioonid olid muidu võrdsed, valiti alati see isik, kelle elukäik tundus vähem probleemne olevat. Nii on vaja ka Eesti riigil käituda. Kui Eesti peaminister seda teha ei taha või ei oska, siis Eesti valijal on lähikuudel selektsiooni tegemise võimalus olemas.
Võib juhtuda, et Ukraina konfliktist puhkeb täiemõõtmeline sõda, mis viib meid ja Euroopat uude ning eriti riskantsesse situatsiooni. Järgmisest Riigikogu koosseisu usaldusväärsusest võib oleneda Eesti saatus, veel rohkem kui tavaliselt. Valijate asi on selle peale tõsiselt mõelda.
Üheks klassikaliseks Eerik-Niiles Krossi diskrediteerijaks on olnud Keskerakond. See ei tee Krossist veel isikut, keda Keskerakonna trotsimiseks Riigikokku valida tuleks, keskerakondlastest rääkimata. Nii arvab siinkirjutaja.
Millised on Eesti rahvuslikud huvid? Meie “national interest”? USA huvid on USA huvid, samal ajal kui mitmed neist võiksid olla-peaksid olema ka Eesti huvid. Liitlassuhted loevad.
Kuuldavasti olevat ühel oravapartei hallil kardinalil vanad töösuhted Eerik-Niiles Krossiga. Olles Krossi oma ridadesse võtnud, tuleb Reformierakonnal sundida oma värsket liiget avalikkusele aru andma. Vastasel juhul tuleb sellele parteil tagajärgedega arvestada. Seni kaua kui pole vastuseid, ei tohiks Eerik-Niiles Kross saada enesele koha Eesti hierarhias, ega võimaluse peita end Reformierakonna kaitsva tiiva alla ega seeliku taha.
Reformikatel on selle asjaga kiire. Eesti ei vaja kardetavat vasakpoolse koalitsiooni teket tulenevalt Reformierakonna taktikalistest vigadest ajal, mil Euroopa julgeolekuolukord asub praktiliselt kuristiku äärel. Reformierakonna võimuses on Krossiga ühenduses tekitatud haav kohe puhastada, kinni õmmelda ning selgitusi anda, või ta võib Krossi endaga kevadeni lihtsalt kaasa lohistada.
Lõpetuseks: Eesti ajal toimusid valimised maikuus, kui mu mälu ei peta. Võiksime minna tagasi selle vana hea tava juurde, kui soovime, et poliitiline mudamaadlus ei solgiks advendiaega ja eriti jõule, mis on alati olnud eestlastele kõige olulisem püha, ka juba enne kristlaste Eestisse jõudmist.
Küsimus sellest, millised erakonnad Eestit tulevikus juhtida EI tohiks puutub otseselt meie julgeolekusse.
