Estonian Airi eksjuht Toomas Peterson: Kui müüakse seni maksumaksjate päästetud Estonian Airi, siis mida tegelikult müüakse?
Alates 2009. aastast on riik lennufirmasse paigutanud 57,2 miljonit eurot kapitalimaksetena ning garanteeritud laene 40,7 miljonit eurot, millest suur osa on välja makstud. Euroopa Komisjoni (EK) konkurentsi peadirektoraat on alustanud uurimist, kas neid maksed saaks käsitleda kui riigiabi. Kui see on nii, siis tuleb Estonian Airil need summad riigile tagastada, mis tähendaks tema eksistentsi lõppu. Arvestades ümberisutumisi Euroopa Komisjonis ei tule see otsus ilmselt enne kevadet, seda enam, et hiljuti avaldati uus riigiabi reeglistik.
Aga milleks meile üldse Estonian Air?
Kas Adam Smithi nn nähtamatu käsi (eh siis vaba turumajandus) suudaks tagada Tallinnast lähtuvad regulaarreisid tähtsamatesse Euroopa sõlmpunktidesse? Ilmselt siiski mitte. Arvestades turu väiksust ja järjest tihenevat konkurentsi, peab Euroopa ääremaal asetsev väike riik ilmselt mingil moel oma lennufirmat toetama. See ei pruugi tähenda ilmtingimata omanikuks olemist, sest nagu näitab ajalugu, võivad riigi kui omaniku esindajad oma väljaütlemiste ja tegudega olla firmale kohati kahjulikudki.
Nüüd juba üle kahekümne aasta eksisteerinud Estonian Airil on jälle fundamentaalseid uudiseid. Meie valitsus on teatanud, et on leitud heausklik partner - Infortar, kes laetuna Tallinki üliheadest tulemustest, oleksid valmis sama hooga asuma Estonian Airi arendama, luues sünergiat laeva- ja lennufirma vahel.
Aga kes võtab enda kanda vastutuse, vähemasti moraalselt, viimastel aastatel Estonian Airi pandud ca 90 miljoni eest?
Rahaliselt vastutavad muidugi maksumaksjad. Kui me müüme EA, siis me müüme kaubamärki ja selle kaudu võimalikku tulevaste perioodide kasumit. Kui keegi ostja ostab 1 euro eest kogu aktsiapaki ja kohustub mingid müstilised summad investeerima (mis järgnevate aastate muutunud tingimusi arvestades muidugi vähenevad), siis oleme samas kohas tagasi, mis enne EA riigistamist, riigistati ju selleks, et kuidagigi garanteerida siit igapäevased välja- ja sisselennud ca 10 olulisse Euroopa keskusesse.
Paraku tuleb selle eest maksta aastas 10-15 miljonit lennufirmale juurde, olenevalt kütuse hinnast, kohaliku regiooni konkurentsist ja majanduskasvust. Ükski kasumit ihalev lennufirma selliseid lende ei teeks. Ja ei tee seda ka uus investor, kes EA ühe, noh näiteks eesti krooni eest, ostab. Ainuke pääsetee oleks tal muuta EA odavlennufirmaks, millel on juba teine äriloogika. Olen pakkunud, et meie, st riik, valades suuri pisaraid sinna investeeritud kümnete miljonite pärast, säilitaksime firmas 34% aktsiatest, et oleks mingigi otsustuskontroll, ka selle üle, kas firma sulgeda või mitte.
Lõpuks, millise juriidilise klausliga on juba riigi vara müüdud konkreetsele ostjale ilma konkursita, kusjuures nagu ostja oleks, aga mida ta täpselt ostab ja mis tingimustel, ei ole siiani selge ja kes vastutab kui midagi jälle välja ei tulnud? Vist siis jälle meie – maksumaksjad.
Seega soovitan poliitikule ja ametnikele, kes on seatud tegelema Estonian Airiga, juhinduda Franciscusele Assisist või ka Kurt Vonnegutile kuuluvast ütlusest – annaks Jumal mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta saan, meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende kahe vahel vahet teha.
