Et järgmise riigikoguga läheks paremini
Et nad võivad küll vigu teha, aga vähemasti suures plaanis püüavad Eestile parimat.
Sellepärast tundus, et just suured ja tugevad erakonnad kujutavad endast riigi valitsemiseks parimat mehhanismi võrreldes mis tahes teiste kodanikuühendustega või üksikisikutega. Et partei suudab oma „eksinud lambukesed” korrale kutsuda. Ja et poliitiline vastutus sunnib aja jooksul erakondi „hea” olema ja vajaduse korral sisemiselt puhastuma, kui mõnes neist peaksidki vahepeal etteotsa sattuma mitte kõige paremad inimesed.
Algselt küllap olidki meie parteid üsna aatelised. Laulva revolutsiooni ajal ja järel loodi neid tõelise revolutsioonilise vaimustusega. Silmade särades istusid mehed ja naised lõppematutel koosolekutel ning kirjutasid erakondade programmidesse oma kõige ilusamaid unistusi tulevasest Eestist.
Aga see aeg ei jäänud kahjuks püsima. Tulid teised inimesed, kes hakkasid nägema erakonnas teisi võimalusi. Algne mõte ja eesmärk, et võimule tuleb saada selleks, et midagi head ära teha, on asendunud suuresti vastupidisega: tuleb teha midagi, et saada võimule.
Parteisisesest lojaalsusest on saanud väärtus omaette, mistõttu korrale kutsutakse pigem mitte see, kes on tõesti halba korda saatnud, vaid see, kes põhimõtteid ja väärtusi meelde tuletades juhtidele ebamugavaks muutub.
Ei taha siinkohal kõrvalseisjana pikemalt lahata erakondade siseelu probleeme. Nendin vaid, et ammu enam pole mingit põhjust pidada tingimata just meie praegusi juhtparteisid ajastu auks, mõistuseks ja südametunnistuseks.
Kodanikualgatus 2011
Kuna valimisseadusse tehtavad olulised kiired muudatused ei ole ilmselt reaalsed ega oleks vist ka korrektne mängureegleid kiirustades muuta, siis kättejõudvate valimiste parteiväliseks mõjutamiseks on vähemalt kaks teed.
Parteide paremaks muutmiseks – kes saab, astuge parteisse! Jah, see nõuab eneseületamist või ka enesesalgamist, aga muul viisil kui seestpoolt on vaevalt võimalik neid konnatiike puhtamaks saada.
Kes parteisse astuda ei saa, aga ei raatsi ka niisama kõrvalt vaadata, võiks kaaluda kandideerimist riigikokku üksikkandidaadina. Kui igas ringkonnas oleks lisaks parteidele üles seatud ka mitu tuntud ja mainekat üksikkandidaati, mitte lihtsalt paar naljameest, võiks see muuta kui mitte tulemust, siis vähemalt kampaania kvaliteeti.
Juba teadmine, et saad kodanikuna anda mingigi osa sellesse, et parteistatud konnatiiki pisut raputada, on väärtus. Selle jaoks peab mingi hulk inimesi võtma südame rindu ja astuma mängu. Kes siis veel?!
Me ei tea, millest täpselt saab alanud aasta suur kodanikualgatus. Aga järgmisel, 2011. aastal võiks see olla parteiväliste üksikkandidaatide jõuline osalemine riigikogu valimistel. Midagi on vaja ette võtta, et parlamendi maine valija silmis praegusega võrreldes natukegi paraneks.
Mida see valijale annab? Suurema valikuvõimaluse. Mitmekesisema mõttevahetuse. Sunnib parteisid rohkem pingutama ja sisulisemat kampaaniat tegema. Algatuse tegelik mõju riigikogu kvaliteedile ja parteimaastikule avalduks tõenäoliselt küll alles järgmistel kordadel.
Mida on kaotada? Kui valituks ei osutu, kaotab kandidaat kautsjoni. Selle riskiga peab arvestama, aga mängu ilu väärib ehk paljude jaoks seda rahalist ohvrit (kaks alampalka), mis pealegi läheb riigi tuludesse, seega ühiskonna heaks. Ehkki loomulikult ei saa igaüks praegusel ajal endale sellist kulu lubada.
Kellele on ülitähtis isiklik võitjamaine, võib samuti saada tagasilöögi, kui teda ei valita, aga see on suuresti tõlgendamise küsimus. Võit on ju seegi, kui õnnestub muuta üldist õhustikku. Mõni inimene peab kampaania ajaks loobuma oma põhitööst ja valituks saades olema valmis oma elu muutma. See võib olla tõsine probleem. Ent kui oleksime ka laulva revolutsiooni ajal kõik kaaluma jäänud, et äkki kusagil osalemine mõjub praeguse tööandja silmis halvasti, ei oleks ilmselt toimunud midagi suurt. Kellegi laitmatult neutraalne maine saab natuke värvi, sest isegi mitteparteiline üksikkandidaat peab väljendama avalikult oma seisukohta ka teravates küsimustes. Aga kas kodanik ei pea?
Ega üksikkandidaadi valituks saamise tõenäosus riigikogu valimistel kuigi suur ei ole. Peab arvestama, et eurovalimistel oli Indrek Tarandi šanss tänu suletud nimekirjadele ja ühele üleriigilisele ringkonnale oluliselt parem. Ses osas on meil „hästi” tehtud riigikogu valimise süsteem.
Valimisliidud tagasi
Perspektiivis võiks muuta riigikogu valimise seadust kahes suunas.
Esiteks, et kõik parlamenti pääsejad selguksid ringkondades, mitte üleriigiliste nimekirjade kaudu. Väheneks sõltuvus partei peakorterile meeldimisest ja suureneks sõltuvus kohalikust valijast.
Teiseks, et kandideerida saaksid erakondade kõrval ka valimisliidud. Tühistada tuleks 1998. aasta novembris Keskerakonna algatusel vastu võetud riigikogu valimise seaduse muudatus, mis sätestas, et alates IX riigikogu valimistest saavad oma nimekirjadega valimistel osaleda ainult erakonnad.
Teisiti öeldes: tekiks võimalus luua suhteliselt kiiresti ja vähese kuluga juurde uusi valimistel osalevaid nimekirju, sisuliselt väikeerakondi. Võib-olla tõesti mõnel puhul ka vaid ühtedel valimistel osalemiseks, aga mis siis?
Eesti riik on väga uhke, kui kerge ja kiire on siin luua uut firmat. Miks ei peaks valimistel osalemine olema samasugune nähtus?
Kas keegi suudab veenvalt tõestada, et praegused suured erakonnad on väikestest paremad ja et nad vastutavad kuidagi tõsiselt näiteks oma üle-eelmise valitsemisaja lubaduste või tegude eest? Kui Toomas Kivimäe juhitud valimisliit võitis valimised Pärnus, miks ei võiks samalaadne nimekiri saada mandaadi riigivõimu juurde? Mille poolest peaksid nad osutuma kehvemateks praegustest parteipoliitikutest?
Ja kui näiteks praegu sünniks uus Rahvarinne, mis oli ju teatavasti kindlalt piiritletud liikmeskonnata poliitiline liikumine, mitte partei, siis mis võimalused oleksid tal valimistel osaleda?
Varem samal teemal:
Peeter Jalakas „Erakondade erastatud Eesti: kuidas edasi?” 28.11.09; Jaak Allik „Palgaline riigikogu kõvasti väiksemaks” 03.12.09; Kaarel Tarand „Kuidas remontida riigikogu?” 09.12.09; Rein Taagepera „Põgeneda valimisseaduse abil” 12.12.09; Raivo Vare „Kui midagi on mäda, siis vajab see parandamist” 19.12.09; Toivo klaar „ettepanek: Üks ringkond, üks mandaat” 22.12.09
