Link kopeeritud!

Etendus on alanud! Mis küll võiks olla selle hiiglasliku happening’i kulminatsioon 24. veebruaril?

 (248)
Etendus on alanud! Mis küll võiks olla selle hiiglasliku <em>happening</em>’i kulminatsioon 24. veebruaril?
Hetk Eesti Vabariigi eelmise, 99. aastapäeva kontserdilt.Foto: Ilmar Saabas

Vabariigi aastapäeva kontserdid tavaliselt eriti meelde ei jää. Eks seal ole natuke laulu ja natuke tantsu ja natuke deklamatsiooni – just nii, nagu ühel aktusel olema peab, aga sisuliselt on tegemist ikkagi üsna formaalse üritusega. Vaadatakse, plaksutatakse ja unustatakse. Mida meile näiteks aasta tagasi näidati? Mina küll enam ei mäleta.

Ei usu, et ükski teatrilavastaja tunneks erilist naudingut selle eeskava lavastamisest. Pigem on ikkagi tegemist teatud laadi ühiskondliku kohustusega, mida eesti lavastajad leplikult järgemööda kandnud on. Umbes nii, nagu eesti poistelt nõutakse kaitseväes teenimist või nagu mõnedes kortermajades oli ära jagatud, kelle kord on trepikoda pesta.

Tänavu on aga asjalood teisiti. See, mis toimus pärast seda, kui hõigati välja, et Eesti Vabariigi juubeliaktust lavastab Tiit Ojasoo, tuletas mulle meelde ühte varasemat Teater NO99 ettevõtmist ehk Ühtse Eesti Suurkogu. Siis algas kõik nii, et tänavatele kleebiti valimisreklaame meenutavad plakatid, mis kujutasid NO näitlejaid. Sellega oli avalöök antud. Sellest piisas. Ega keegi ju teadnud, mis välja kuulutatud kuupäeval Saku Suurhallis õieti toimuma hakkab. Tekkisid kuulujutud. Oli neid, kes veendunult kinnitasid, et Ojasoo loob uue erakonna. Oli neid, kes sellele mõttele kirglikult vastu vaidlesid. Etendus oli alanud enne, kui näitlejad ise lavale tulidki.

Samal teemal:
Mis küll võiks olla selle hiiglasliku happening’i kulminatsioon? Kas Ojasoo lüüakse pidulikult risti? Või vastupidi?

Sama lugu on vabariigi juubelipeoga. Ka selle eeskava on juba käivitunud. Eesriie tõusis selle nädala teisipäeval ja lavale paiskus suur hulk vabatahtlikke artiste. Tulid need, kes nõudsid, et Ojasoo ei tohi mingil juhul pidulikku aktust lavastada, kuna ta on naisepeksja. Tulid need, kes nõudsid täpselt sedasama, aga põhjusel, et Ojasoo on õilsale rahvuslusele rõvedat multikultit eelistav liberast. Aga tulid ka need, kes Ojasoo kaitsele viskusid, kasutades erinevaid taktikaid – kas sõimates kriitikuid või rääkides pikalt-laialt andestamisest ja uuest võimalusest. Peaaegu iga arvamusliider pidas oma kohuseks püünele ronida ja midagi öelda. Uudisteportaalid ja sotsiaalmeedia keesid päev otsa nagu pudrupada – peab tunnistama, et esimene vaatus õnnestus hiilgavalt.

Usun, et enne 24. veebruari mängitakse maha veel mitu haaravat stseeni, aga põhiline on muidugi see, mis juhtub viimases vaatuses. Eesti Rahva Muuseumi koguneb 1500 külalist. Traditsioonilist lava ega saali ERM-is pole, need sulavad kokku, seega on iga pealtvaataja ühtlasi ka osaline Suures Šõus. Ja mitte ainult nemad, pimedas talveöös marsivad tõrvikutevalgel ekrelased, teisel pool muuseumit piketeerib Feministeerium. Kogu üritust kannab üle ETV, seega on publikuks terve eesti rahvas.

Mis küll võiks olla selle hiiglasliku happening’i kulminatsioon? Kas Ojasoo lüüakse pidulikult risti? Või vastupidi, inimesed poetavad häbelikult maha muuseumi uksel neile jagatud kivid, sest keegi ei tunne end piisavalt patuvabana, et neid süüdlase pihta heita? Vahest torgitakse paharetti lihtsalt tikuvõileibadest tõmmatud tikukestega? On võimalus tragöödiaks, on võimalus karnevaliks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare