Möödunud aastal esitati Euroopa ajakirjanduses Eestit võrdlemisi palju kandidaatriigina, kus rahva häälestatus Euroopa Liidu suhtes on kõige ebasõbralikum. Sõnumid toetusid endises sotsialismileeris 1997. aasta märtsis korraldatud küsitlusele Eurobaromeeter ja olid otsetõlgenduses õiged: referendumi korraldamise ajal oleks Eestis poolthääli antud kõige vähem (29%) ning vastuhääli kõige rohkem (17%). See ärgitas otsima tausta avaliku arvamuse uuringu kokkuvõttest.
Lähemal vaatlusel selgus, et Eestis oli sel ajal ületatud nn mütoloogiline faas (euroliidust ei teata, aga sellesse usutakse), vastupidi mõnele saatusekaaslasest riigile. Rahva hulgas oli tekkinud hulk küsimusi ja neile otsiti vastuseid. Võimalike infoallikate kasutamise mitmekesisuselt oli Eesti koguni esikohal, nagu osutas Eurouuringute Instituudi direktor Aksel Kirch hiljuti Postimehes.
Asjakohane on toonitada, et sotsioloogilistest küsitlustest ei tulene sageli ühemõtteliselt tõlgendatavaid vastuseid, seda eriti juhul, kui vastavad erineva kultuuriga rahvad. Muu hulgas võib mõju avaldada sõnavara valik küsimuste tõlkimisel. Viidatud uuringust näiteks selgus, et ungarlased ei lootnud saada EU kohta olulist infot, nende kõrval elavad slovakid aga arvasid, et väärt infot EU kohta annab iga viimane kui kanal. (Kasutan nimelt lühendit Euroopa Unioonist ja soovitan seda teha kogu Eestis. Miks, selgub loo lõpuks.)
Sõnamaagia mõjust on olemas hea näite ka Eestist. Riigi arengule, turumajandusele, demokraatiale ja inimõigustele on Eesti elanikud andnud kokkuvõttes kõrgeima hinnangu. Inimõigustele on muuseas andnud hea hinnangu ka nn venekeelsed, mis on hüva väide meid ründava vene propaganda ning sellel libastuvate lääne inimõiguslaste vastu.
Kui küsida Eestis, kuidas ollakse rahul poliitilise olukorraga, siis haihtub kogu positiivne meelestatus 25-protsendiseks rahulolematuseks. Nagu saaks kõikide kaunite asjade areng toimuda väljaspool poliitikat või selle viletsusele vaatamata! Teadagi, poliitika on “räpane” ja poliitikud vähemalt põrsad, kui mitte suured sead.
Nagu rõhutab Aksel Kirch, ei usuta Eestis eriti, et valitsuse tegevusest EU kohta mingit infot tilguks. Oleme siin nelja protsendiga grupi keskmisest madalamal. Tõsi küll, asi näib korras olevat ainult Poolas (11%). Päris lõpus on aga meie valitsus info andmisel otsustajate meelest. See on väga tõsine signaal.
Peaministri hea mälu juures on tal äkki meeles, et võtsin asja üles meie kohtumisel möödunud märtsis, siis veel kõnealuseid Eurobaromeetreid tundmata. Jutu mõte oli see, et väikese inimpotentsiaali juures aitab meid ainult hea ja täpne organiseeritus EU kohta kerkivatele küsimustele vastamises.
Nüüd väitis peaminister neljapäeval EU-debati esinemises parlamendi ees, et tal on ikka veel alles kavas infotalitus riigikantselei juurde luua ning et see “eeldab tõhusat tööd”. Kuhu on aasta veerenud? Ja mis on asjata lennanud aasta hind? Eurobaromeetrite järgi on Eestis tõepoolest pooldajate arv taas kasvanud ja seisukohatute arv kahanenud. See polariseerumine on paratamatu ja vajalik. Kuid võttes appi ka aprillis 1998 tehtud EMOR-i küsitluse, on vastaste arv nüüd 30 protsenti ning pooldajaid 50 protsenti. Vastastel on teatavasti põhimotiiv, et hakatakse kamandama nagu Moskvast. Tuleb ju tuttav ette: “...ühest Liidust tulime, teise Liitu läheme”.
Seda professionaalset sõnamaagiat hästi kasutavat propagandat immutati trükisõnasse kolm aastat tagasi ja seda on tulnud jätkuvalt Rein Kordese stiilis ning kellegi Christoloni kõhna keha taha varjudes. Ajad ja nimed muutuvad, kuid mõni süsteem püsib. Kuidas see KGB praegune nimi ongi? Sellest seisukohast on valitsuse saamatus eriti ohtlik ja aastane või pikem ajaviit enam kui
