Euroopa energiatööstus ei lähtu üdini turumajanduslikust loogikast
Pea igal eestlasel on oma arvamus Eesti Energia kohta – mis ta on ja mida peaks tegema. Milliseid ülesandeid täitev ettevõte ta omaniku ja juhtkonna arusaama kohaselt on?
Meie investeeringute prioriteet number üks on Eesti elektri- ja soojusvarustuse kindlus, jaotusvõrgu investeeringud ja õlitehase rajamine. Kui vaadata, kuhu Eesti Energia praegu investeerib, siis praktiliselt kõik meie füüsilised investeeringud on Eestis. Ainus erand on Valkas – ja seegi on kaksiklinn – alustatud koostootmisprojekt. Väljaspool Eestit oleme omandanud õigusi põlevkivivarudele, sest põlevkivi alal on meil maailmas unikaalne kogemus.
Eesti Energia tegutseb selle nimel, et jaotusvõrk saaks parem, et tulevikuski oleks elektrit, et Eestis oleks kodumaine vedelkütusetööstus – praeguste naftahindade juures on see muide väga kasumlik. Kui rääkida Eesti energiavarustuskindlusest, siis peab arvestama, et elektri osa Eesti energiatarbimisest on kõigest viiendik. Ülejäänud 80% on midagi muud – vedelkütus, tahked kütused, soojus, mida toodetakse enamikus gaasist. Energiajulgeolek ei hõlma ainult elektrit.
Mida elektrituru täielik avamine aastal 2013 Eesti Energia jaoks muudab?
2013. aastal avaneb kõigil Eesti eraisikutel ja firmadel võimalus valida, kelle käest nad elektrit ostavad. Teine sellega kaasnev muutus – ja hulgiturul on see juba toimunud – on, et elektriturg ei ole ainult Eesti. Eesti elektrivõrk on ühendatud teiste Baltimaadega, meil on ühendused Põhjamaadega, tuleb ka teine ühenduskaabel Soome, meie elektriturul on tegelikult ka Vene tootjad.
Vaba elektriturg tähendab, et hinda ei määra ainult üks tootja. Hulgituruhind on juba praegu suure piirkonna hind, jaeturu avanedes muutub hulgiturg veelgi aktiivsemaks. Võiks isegi öelda, et see, kas Eesti Energia teeb investeeringuid elektri tootmisse või mitte, ei mõjuta otseselt elektri hinda, sest turg on niivõrd suur.
Eesti Energia jaoks tähendab vabaturg, et me teenime kasumit siis, kui meie tootmisportfelli keskmine omahind on odavam elektri vabaturuhinnast, ja me ei teeni kasumit siis, kui ta on kallim. Toimiv vabaturg garanteerib, et elekter on tarbijatele kättesaadav iga ajahetke võimalikult parima hinnaga. Aga erinevalt elektrist võrguteenus on ja jääb loomulikuks monopoliks, selle hinda jääb edaspidigi konkurentsiamet reguleerima. Elektriarve kolmas komponent elektri ja võrguteenuse kõrval on maksud – aktsiisis, taastuvenergia tasu, käibemaks. Mina usun, et elektriturg toob kõigile turuosalistele selgema ja arusaadavama hinna.
Kas elektriturg ikka suudab kõik talle pandavad positiivsed ootused täita? Näiteks investeeringuid energeetikasse tehakse ka vabaturu olemasolul põhiliselt riiklike toetuste najal...
Vaba elektriturg teeb väga hästi ära valiku, milline olemasolevatest elektrijaamadest täna töötab ja milline mitte, ning paneb paika turuhinna. Tõestamata on tõepoolest veel see, kuidas ta motiveerib uusi investeeringuid tegema. Siin oleks ebaõiglane ajada kõike turumehhanismi süüks, siin on muid põhjusi. Näiteks praegu me ei tea, millised CO2-kvootide kogused ja hind tulevikus... on väga palju ebaselgust, mis pidurdab investeerimisotsuseid, ja annab tulemuseks, et Euroopas teevad elektrifirmad uutesse tootmisvõimustesse investeeringuid põhiliselt siis, kui selleks antakse mingit toetust – tuuliku-, koostootmise vmt toetus. Riigid tegelikult suunavad sellega energeetikainvesteeringuid sinna, kuhu peavad õigemaks.
Selline on Euroopa reaalsus. See ei ole päris turumajandus, aga kuna Euroopa kliimapoliitika mõju on sedavõrd suur, siis on see paratamatu.
Milliseks ennustate Eesti Energia osa Eesti elektriturul umbes viis aastat pärast turu jagunemist?
Kindlasti tuleb jaeturule pakkujaid juurde. Kindlasti hakkab Eesti Energia turuosa Eestis vähenema, sest praegu me oleme jaeturul monopoolses seisus – selge, et pärast turu avanemist kaotame osa turuosast. Kui me ei kaotaks, siis näitaks see, et turg ei toimi.
Samas ei tohi Eesti Energia vaadata oma turgu enam kui üksnes Eestit, meie turg on vähemalt kogu Baltikum – me juba müümegi elektrit ka Lätis ja Leedus. Umbes 35% Baltikumi elektriturust võiks olla meie käes.
Hulgiturg on veelgi suurem, see hõlmab praegu kõiki Baltimaid ja Põhjamaid, lisanduvad uued ühendused Leedust Poola ja Leedust Rootsi, sellel turul tegutsevad ka Venemaa tootjad. Nii et hulgiturul on väga palju tootjaid ja müüjaid, lahtine on see, kui paljud neist tulevad 2013. aastal Eesti jaeturule. Põhjamaadest on näiteid, kus jaeturg pole osutunud väga atraktiivseks – marginaal, mis hulgihinnale juurde teenid on väike või vahel isegi negatiivne.
Aga jaeturul on võimalik hakata elektrit müüma ka firmadel, mis praegu elektriga üldse ei tegele. Firmadel, millel on suur hulk kliente ja nendega arveldamise oskused. Konkurents võib tulla täiesti uutest kohtadest.
Näiteks mobiilsidefirma ostab Eesti Energialt või hulgiturult elektrit ja müüb jaeklientidele?
Jah, näiteks nii. Turu avanemine saab olema väga huvitav nii klientidele kui turuosalistele. Klientidel tekib valik mitte ainult selles, kellelt osta, vaid ka kuidas osta. Kui pikaks perioodiks hind lukku panna – aastaks, kolmeks kuuks... Turuhind on ju väga muutlik.
See on müügipool. Kui elektri tootmisest rääkida, siis langeb Euroopas võimsusi kokkuvõttes pigem ära või kuidas?
Saksa tuumajaamde osas on tõesti tehtud poliitiline otsus nende sulgemiseks, aga samas Soome ehitatakse uut tuumajaama ning Leedu ja Poola plaanivad uusi tuumajaamu. Leedus ehitatakse praegu gaasielektrijaama, Lätis plaanitakse ehitada teise gaasielektrijaam. Meil käib Narvas õppvaatus uute põlevkiviplokkidega, ehitame tuuleelektriparki Narvas ja Paldiskis.
Nii et uusi investeeringuid tootmisse tehakse. Tõsi, enamus neist tehakse erinevate toetusskeemide abil, põhjuseks see, et isegi tänased vabaturuhinnad ei ole küllalt kõrged, et uued investeeringud rahaliselt tasuvaks teha. Esiteks, vajalikud investeeringud on suured ja kallid. Teiseks, alates 2013. aastast tuleb meil kõik CO2-kvoodid osta, praegu peame neid ostma ainult ekspordi jaoks.
Kui CO2 tekitab nii palju ebaselgust, kas on ELi kliimapoliitika siis üldse mõistlik?
ELi kliimapoliitika on tegelikult väga selge – eesmärk on muuta CO2 õhku paiskamine kalliks. Alates 2013. aastast kvoote niisama jagada ei tohi. On ainult mõned erandid, näiteks Eestil on õigus anda piiratud mahus tasuta kvoote konkreetsete investeerimiskava vastu – valitsus ongi taotlemas Euroopa Komisjonilt kvootide andmist Eesti Energiale uue põlevkivielektrijaama jaoks. Eesti energiajulgeoleku seisukohast on see investeering vaja teha, samas CO2-kvoodi ostmisel turuhinnaga ei oleks investeering majanduslikult tasuv.
Selles mõttes on ebaselgust küll, et keegi ei tea, mis on CO2 turuhind näiteks 2017. aastal, aga CO2 hind ja elektri hind on omavahel seotud – mida kõrgem CO2 hind, seda kõrgem on ka elektrihind. Eesti Energia jaoks on CO2 hinnaga seotud risk siiski päris suur, sest meie tootmine on väga CO2 rohke. Investeerime küll taastuvenergeetikasse – tuuleparkidesse, koostootmisjaamadesse, kasutame biomassi – aga CO2 mõju Eesti Energiale on ikkagi väga suur. See on probleem, mida me püüame vähendada investeeringutega tootmisse, mis vähem CO2 õhku paiskavad.
Just sellepärast oleme juba tegelenud sellega, et saada oma tootmisportfelli tuumajaama osalust. Leedus on arengud sealmaal, et reaktoritootjad on kaks pakkumist teinud ja varsti peaks selguma, kas tuleb tuumajaam või ei. Kui Leedu projektist saab asja ja tingimused on majanduslikult mõistlikud, me kindlasti kaalume seal osalemist.
Nii et Jaapani-šokk on vähemalt Leedus möödas?
Leedu ja Poola on poliitilisel tasemel öelnud, et nad kindlasti jätkavad oma tuumaenergeetika programme. Eestis ei ole tuumajaama teemal mingeid olulisi arenguid olnud. Praegu Eesti ei ole tuumajaamariik ja kiireid arenguid siin oodata ei ole mõtet.
Kuna aga Eesti Energia põhiprobleem on CO2-rikas tootmine ja praegu ei ole vähimatki märki, et Euroopa Liidu kliimapoliitika muutuks, siis vaatame me ringi, et saada oma tootmisportfelli ka tuumaenergia, mis on väikse CO2-mõjuga.
Kui suures osas suudaks taastuvenergeetika tuumaenergeetikat asendada?
Euroopas tervikuna on kõiki elektritootmisviise vaja – nii söe-, gaasi-, tuuma-, taastuv- kui meie puhul põlevkivienergeetikat. Ei ole ühte tootmisviisi, mis kõik probleemid lahendaks. Elektritootmine peab olema mitmekesine, ei tasu panna ühes riigis või regioonis kõiki panuseid ühele kaardile.
Ka taastuvenergeetikal on oma negatiivsed küljed, näiteks tuulepargid leiavad Eestis üha tugevamat avalikku vastuseisu. Eestis ma näen suurt veel kasutamata taastuvenergeetika potentsiaali biomassil. Balti elektrijaamas koos põlevkiviga me seda ka kasutame, aga potentsiaali on rohkem, sest Eestis on biomassi juurdekasv suur ja on ka võimalik asuda biomassikultuure spetsiaalselt kasvatama. Üks võimalus on veel avamere-tuulepargid, aga nende rajamise toetust Eesti ei jaksa maksta, see peaks olema üle-Euroopaline skeem.
Paljud inimesed on Eesti Energia kaugemate välisprojektide suhtes väga kriitilised – riskite liiga palju, tehke parem kodus asi korda jne...
Eesti Energia puhul on olemas teatav avalikkuse ootuste ja tegelikkuse konflikt. Eesti Energia oli kohalik elektrimonopol, aga temast on saanud rahvusvaheline energiafirma. Konflikt seisneb selles, et paljud inimesed ootavad ikka, et Eesti Energia tegutseks kui kohalik elektrimonopol ja tegeleks ainult kohalike küsimustega. Reaalsus on see, et turgude avanemisega tekkivas majanduskeskkonnas üksnes Eestis tegija olemisest ei piisa, vaja on olla kogu piirkonnas tegija.
Mis puutub kaugematesse välisprojektidesse Jordaanias ja Ameerikas, siis need projektid on esialgu põhiliselt paberil. Kulutused, mis me oleme neile teinud võrreldes näiteks õliärist teenitud rahaga on väikesed, s.o mõistlikud. Samas on meie põlevkivikompetents unikaalne, võib öelda, et me oleme siin globaalsed liidrid nii mahtude, kogemuse kui ka tehnoloogia poolest. Selle kogemuse kasutamata jätmine oleks väga halb, me peame seda kogemust tulu saamiseks ära kasutama. Aga me ei tee Jordaaniasse või USAsse füüsilisi investeeringuid enne, kui Eesti õlitööstus ei ole uuel tasemel valmis.
Kui kellelegi tundub, et Eesti Energia teenib raha Eestis ja investeerib välismaale, siis ei ole tal õigus. Tegelikult on vastupidi – me teenime suure osa kasumist välismaal vabaturul elektrit müües ja investeerime selle põhiliselt Eestisse. Välisprojektid on huvitavad ja saavad meedias rohkem tähelepanu, sellest võib olla tekkinud vale mulje, et me investeerime palju välismaale.
Ühel hetkel peate siiski hakkama ka välismaale investeerima, kui projektid edukalt edenevad.
Jah, aga meie plaan ei ole neis projektides ainuomanik lõpuni. Jordaania projekti me juba kaasasime partneri, USAs veel mitte. Hiljemalt siis, kui asi jõuab füüsiliste investeeringute faasi, siis me kavatseme sinnagi kaasata partnerid.
Aga ikkagi, kas Eesti Energia ei riski välismaal liiga palju? Kas te olete arvestanud kõigi probleemidega, mis võivad tekkida Ameerika projekti arendamisel?
Igal projektil on olemas riskid, alati. Oluline on vaadata, et riski ja oodatava tulu suhe oleks mõistlik. Me arvame, et Eesti Energia välisprojektides see on mõistlik. Mis puutub USA projekti, siis seal meil on aega – kui keskkonnalubasid ja muid pabereid ei saa korda kahe või nelja aastaga, siis meil on aega oodata ka kauem, sest see maa seal on Eesti Energia oma ja ei kao kusagile.
Kas Eesti Energial börsiplaanidel on lõplikult kriips peal või võib see asi millalgi taas päevakorda tõusta?
Fakt on see, et Eesti Energia vajab ühel hetkel oma Eestis kavandatavate investeeringute tegemiseks täiendavat omakapitali. Kas omanik, s.o riik paneb selle ise juurde või hangib mujalt, on omaniku otsus.
Kas Eesti Energia välisprojektidel on potentsiaali kasvada ettevõtmisteks, mille saab eraldi börsile viia?
Ennem läbivad nad faasi, kus läheb vaja riski- või strateegilist investorit. Aga edaspidi – kui juba toodang tuleb – oleks muidugi mõeldav nende viimine börsile eraldi ettevõtetena.
Autor: Villu Zirnask
