Vormiliselt on Euroopa filmikunsti akadeemia mittetulundusühing, mille eesmärk on edendada Euroopa filmikunsti. Eeskujuks on kahtlemata Ameerika Oscarid, mis ju loodigi selleks, et austada ja tutvustada Hollywoodi toodangut.

Vastuhakk Ameerika filmidele

Ameerika filmikunsti ja teaduste akadeemia moodustasid Hollywoodi suurmogulid 1927. aastal. Sellesse lubati algul vaid eliiti. Võimust võtsid produtsendid ja režissöörid. Stsenaristid ja näitlejad asusid looma oma gilde.  Esimesed Oscarid anti välja kriitilisel 1928. aastal, kui kinno oli äsja jõudnud helifilm. 1956. aastast, kui hakati välja andma võõrkeelsete filmide Oscareid, seoti Hollywoodiga kogu maailm.

Eelmise sajandi lõpul alustas rühm Euroopa kineaste enesekaitseaktsioone: suurema osa kinotulust võtavad igas riigis Ameerika filmid. Entusiastlikult kutsus Lääne-Berliini kultuurisenaator Volker Hassemer 1988. aasta novembris kokku nimekaimad kineastid, et pühitseda parimat Euroopa filmi. Hotell Kempinskis diskuteerisid Bernardo Bertolucci, Wim Wenders, Nikita Mihhalkov – et nimetada vaid mõnda – hommikuni.

Oma linateose „Lühifilm tapmisest” eest esimest Euroopa filmiauhinda vastu võttes täheldas Krzysztof Kieslowski: „Ma loodan, et Poola on osa Euroopast” – Euroopa oli tollal veel ideoloogiliselt jaotatud. Mõni kuu hiljem, juba 1989. aastal, asutasid ligi 40 kineasti Euroopa filmi ühingu, mis kaks aastat hiljem nimetati ümber akadeemiaks. Akadeemia edendab filmikunsti konverentside ja õppeüritustega, soovib ehitada silda loovuse ja tööstuse vahele. Tema tegevus kulmineerub aasta lõpul Euroopa filmiauhindade kätteandmisega. Algul kandsid auhinnad Felixi nime, kuid 1998. aastast loobuti sellest ja auhinna materiaalseks kandjaks sai nimetu naisekuju. Ühingu ja seejärel ka akadeemia esimene president oli Ingmar Bergman, 2005. aastast on selleks prantsuse produtsent Yves Marmion.

Veel 2001. aastal oli akadeemial 500 hääleõiguslikku liiget. Praegu on neid üle 2300. Liikmeiks saavad olla kõik filmitööstuses tegutsejad, kel on staaži vähemalt kolm aastat ja kelle töö on tunnustust leidnud. Peamine osa rahast saadakse Saksamaa loteriist.

Platoni järgi valiti esinduslikuks nimeks akadeemia. Selle sõna intellektuaalne kõla  meelitab. Riiklikud akadeemiad on esinduslikud, neid rahastab riik. Praegu toimib Euroopas 14 rahvuslikku filmiakadeemiat, kuid need on mittetulundusühingud. Rahvuslikud filmiakadeemiad annavad samuti aastaauhindu. Tuntumad on Prantsuse Césarid (alates 1975. a-st), Itaalia Donatellod (1955),  Saksa Lolad (2005), aga ka Briti BAFTA. Lähtepunkt on kõigil sama, mis Oscaritel: filmitööstuse esindajad tahavad oma tööd ise hinnata. Briti filmikunsti ja televisiooni akadeemia oma 6300 liikmega on neist institutsioonidest suurim. Sellesse võib kuuluda iga filmitööstuse esindaja, kel on mängufilmide, teleprogrammide või ka videomängude tegijana seljataga vähemalt viis aastat professionaalset tööd looval, tehnilisel või täidesaatval erialal. Edukalt toimib  ka Saksa filmi-akadeemia oma 1100 liikmega.

Esimese eestlasena kutsuti Euroopa filmiakadeemia liikmeks 1999. aasta algul produtsent Mati Sepping. Praegu on Eestist liikmeid 20 (näiteks Tiina Lokk, Tambet Tuisk, Rain Tolk, Artur Talvik, Mait Laas, Ronald Kolmann). Need, kes on pälvinud auhinna või nomineeritud, saavad automaatselt õiguse olla akadeemia liikmed (Arvo Iho, Väino Laes, Katrin Kissa, Veiko Õunpuu, Rein Kotov).

Euroopa filmiauhinnad on rajanud suured režissöörid. Nüüd-seks on nende jagamine demo-kratiseerunud ja juba on tegemist eri elukutsetes tegutsevate Euroopa aktiivsemate kineastide rahvahääletusega. Alati tekib kü-simus: kas kunsti saab üldse võr-relda? Siiski on eri riikide mängufilmide kaanonid üpris ühised.

Auhinnagala toimub Solarise keskuses Nokia kontserdisaalis. Näiteks Estonia pakuks akadeemilisust ja kultuursustki, kuid Nokia mahutab rohkem, on mastaapsem ja mis peamine – annab telemeestele võrratult avarama võimaluse eksponeerida punast vaipa ja kinoglamuuri „laiadele vaatajamassidele”. Filmiauhinnad ei sobi Stockholmi raekotta, kus jagatakse Nobeleid.