Kirjutades neid ridu 2008. aasta kevadel, on raske kujutada ette maailma ilma sõdadeta. Iga päev kuuleme uutest konfliktidest, kasvavatest pingetest ja vägivallast. Ning iga ebakindel olukord – alates sõjast kuni terviseohtude ja kliimamuutuseni – mõjutab tihti ülemääraselt naisi, sest nende seisund ühiskonnas on tavapäraselt kaitsetum.

80 protsenti pagulastest maailmas on naised ja lapsed. Seksuaalne vägivald ja vägistamised on sõjapiirkondades ning pagulaslaagrites tavalised. Ei saa rääkida naiste osast konfliktide lahendamises seda hirmuäratavat tõsiasja tunnistamata. Samas on vaja meeles pidada, et naised on ka peamised rahu ja stabiilsuse edendajad. Julgeoleku üle ei saa tulemuslikult arutada või seda saavutada naisi kaasamata.

Naiste osalemine on otsustav nii traditsioonilisemates „rasketes“ julgeolekuvaldkondades, nagu sõjaga seotud probleemide lahendamine, rahu tagamine, konfliktijärgne ülesehitustöö ja terrorismivastane võitlus kui ka võitluses inimeste julgeolekuga seotud „pehmemate“ ohtude vastu, nagu ülemaailmsed epideemiad, vaimne tervis sõja ajal ja pärast sõda, kliimamuutusega tekkivad probleemid ja keskkonnaseisundi halvenemine.

6. märtsil kohtus Brüsselis volinik Ferrero-Waldneri kutsel üle 50 naisjuhi igalt kontinendilt, et arutleda teemal: „Naised teevad ebakindlust tulvil maailma stabiilsemaks“. Naisriigijuhid, -ministrid ja rahvusvaheliste organisatsioonide juhid, ärijuhid ja kodanikuühiskonna aktivistid arutavad/arutasid julgeoleku ja naiste mõjuvõimu kaksikteemat.

Kõnealune naisjuhtide rahvusvaheline konverents rajaneb hiljutistel algatustel, sealhulgas septembris New Yorgis toimunud kohtumisel, kus oli võõrustajaks USA riigisekretär Condoleezza Rice, ja novembris toimunud rahvusvahelise tasandi naisjuhtide ülemaailmsel julgeoleku alasel tippkohtumisel, kus oli võõrustajaks maailma naisjuhtide nõukogu, mille Ministerial Initiative’i eesistuja on komisjoni asepresident Margot Wallström.

Usume, et maailma stabiilsuse tagamisel on peamise tähtsusega jätkusuutlik areng. Ebakindlust tulvil maailma on vaja muuta stabiilsemaks ning saavutada majanduskasvu ja sotsiaalse arengu kooskõla, näidates samas hoolivust meie planeedi suhtes.

Hariduseta ei ole võimalik saavutada sotsiaalset stabiilsust. Siiski ei saa ligikaudu 100 miljonit last tänapäeval üldse mingit haridust. Neist üle 70 miljoni on tütarlapsed. See olukord peab muutuma.

Veel üks tähtis vahend maailma stabiilsemaks muutmisel on naiste osa rahu tagamisel ja julgeolekus käsitlev ÜRO resolutsioon nr 1325, milles sooline võrdsus seotakse ülemaailmse julgeolekuga ning tunnustatakse naiste mõjuvõimu tähtsust kestva rahu tagamisel. Kõnesolev resolutsioon on oluline tähis teel soolist võrdõiguslikkust arvesse võtvate rahuprotsesside ja julgeolekupoliitika poole.

Kuigi resolutsiooni elluviimine on pikaajaline poliitiline protsess, peab see saama rohkem tähelepanu kogu Euroopa ulatuses ja eri liikmesriikides ning eeskätt nende seas, kes on otsustajateks välis-, kaitse- ja arengupoliitika valdkonnas. Pärast resolutsiooni vastuvõtmist 2000. aastal on suurenenud teadlikkus naiste kaasamise tähtsusest rahu- ja ülesehitustöö protsessi. Siiski on resolutsiooni mandaadi rakendamine endiselt juhuslik ja see toimub vaid teataval otstarbel.

Naiste osalemine muudab olukorda: osalt seetõttu, et nende lähenemine julgeolekule on kaasavam ning et nad tegelevad sotsiaalsete ja majanduslike küsimustega, mida muidu eirataks. Naised saavad muuta rahukokkulepped ja konfliktijärgsed jõupingutused paremini toimivaks, tulemuslikumaks ja otstarbekamaks, kui nad on kaasatud paljudesse tegevustesse, sealhulgas – kuid mitte ainult – rahukõnelustel osalemine, relvastatud rühmitustega seotud laste rehabiliteerimine, konfliktiosaliste kokkukutsumine ühiste mureküsimuste – nagu puhta vee kättesaadavus – arutamiseks ning selliste eelarveprioriteetide toetamine, mille puhul on rõhk pigem sotsiaalteenustel kui sõjalistel kulutustel.

Naised saavad anda suure panuse ka relvade kogumise kavandamisse ja täideviimisse ning demobiliseerimis- ja taasintegreerimisprogrammidesse. Naisorganisatsioonid on väga aktiivsed ühenduse tasandil nii desarmeerimise kui ka taasintegreerimise algatuste osas. Veendes sõdijaid relvadest loobuma, kogudes relvi või osutades endistele võitlejatele psühhosotsiaalset abi, üritavad sellised kodanikuühiskonna naisrühmitused, nagu ProPaz Mosambiigis või Dushirehamwe Burundis, tegelda väikerelvade suure leviku probleemiga ning endiste võitlejate mõju ja vajadustega.

Kuid hoolimata üldisest üksmeelest naiste kaitsmise ja nende mõjuvõimu suurendamise suhtes, on naiste osa otsuste tegemises, rahu saavutamise ja tagamise meetmetes vähene. Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas on naiste alaesindatus poliitikas endiselt püsiv. Üle maailma on ainult kuus protsenti ministritest ja 10 protsenti parlamendiliikmetest naised. Me kõik teame, et nn nähtamatu lagi ei ole kuhugi kadunud – ei poliitikas ega majanduses.

Kui naised ei osale täielikult otsuste tegemise tasanditel, on see tõsiseks takistuseks resolutsiooni nr 1325 eesmärkide saavutamisel. Suur probleem on ka naiste nägemine lihtsalt ohvrina, tundmata ära nende potentsiaali aktiivse osalisena stabiilsema ja turvalisema maailma ülesehitamises.