Kriitika reitinguagentuuride töö üle globaalse finantskriisi eel on igati õigustatud, ent kõrvast tõstmine on muutnud neid pigem tähelepanelikumaks praeguse võlakriisi arengute suhtes – seda nii Euroopa kui ka USA puhul.

Kui palju nüüd sellepärast Kreekale või Portugalile võlakirjaturul liiga tehakse on küsitav.

Ühest küljest on reitinguagentuuril tõepoolest võimalik väikese liigutusega ühe riigi finantsväljavaated pea peale pöörata, teisest küljest ei saa ju öelda, et Kreeka puhul oleks praeguse võlakoorma, eelarve puudujäägi ja jätkuva majandussurutise juures maksevõimetuse riski eeldamine vale või, et Portugali puhul võib vaja minna veel ühte abipaketti.

Need on ratsionaalsed oletused, mida ei pea kuulda võtma aga kuna kolme reitinguagentuuri arvamus on olulisel kohal paljudes Euroopa Liidu seadustes, siis muud valikut pole.

Sestap on Euroopa enda reitinguagentuuri loomine teretulnud idee, kuna laiem arvamuse avaldajate ring lisab konsensuse nägemusele rohkem usaldusväärsust.

Küsimus on selles, kui erapooletuks suudab Euroopasse loodav või loodavad reitinguagentuurid oma hinnangute andmises jääda.

Kui reitingud hakkavad väga tugevalt kolme hetkel domineeriva konkurendi omadest erinema, siis ähvardab sealt peegelduda kodukandi kaitsmise huvi ning sellisel juhul usun, et investorid jäävad esmajärjekorras usaldama ikkagi pigem S&P, Moody’se ja Fitchi tööd nende aastakümnete pikkuse kogemuse tõttu.