Eva-Maria Kangro: miks riskivad noored eluga
•• Ka sel aastal on veekogudesse oma elu jätnud juba 21 inimest. Miks on õnnetult või lausa surmaga lõppeva käitumisega seotud eelkõige noored täisjõus mehed?
Tõepoolest esineb meeste seas riskikäitumist rohkem kui naiste hulgas. Ka uuringud näitavad, et eriti nooremad mehed satuvad riskikäitumise tõttu õnnetustesse rohkem. Põhjused võivad olla nii bioloogilised kui ka evolutsioonilised, et kuidas mehed on evolutsiooni käigus arenenud ja millised on olnud nõudmised neile läbi aegade: nad peavad jahtima, valvama, ründama. Meeste psüühika on evolutsiooni käigus arenenud nii, et nad peavad olema võitlejad ja riskeerijad, et ellu jääda. Samal ajal kui naised on rohkem alalhoidlikud ja kaitsvas positsioonis. Ka kultuurilised normid käivad käsikäes eelnevatega, sest eduka ja hinnatud mehe kriteeriumid on seotud klassikaliste maskuliinsete tunnustega: tugev, jõuline ja vastupidav. Kahjuks väljendub sageli vastupidavus just selles, kes jõuab kauem klaasi tõsta. Kui ollakse alkoholijoobes, siis aktiveerub enese-tõestamise soov veelgi enam ja hakatakse tegema vägitegusid, et oma füüsilist võimekust demonstreerida. Kihutatakse ja tehakse asju, mis ei ole mõistlikud.
•• Mis iseloomustab riskikäitumist?
Riskikäitumise taga on ülevad emotsioonid ja vajadus kogeda teravaid elamusi. Tavaliselt on riskikäitumisele altimad inimesed, kes on oma otsustes impulsiivsed ja kelle enesekontroll on väiksem. Nad on loomult madalama kontrollitasemega ja kui ümbritsevad keskkonnategurid isiksuseomaduste avaldumist soosivad, siis nad võivadki käituda ettearvamatult ja isegi ohtlikult. Vastandina neile on inimesed, kes on distsiplineeritumad ja suudavad oma emotsioone rohkem kontrollida.
•• Kuidas erineb riskeeriv käitumine riskikäitumisest?
Riskeeriv käitumine on impulsiivsuse kui isiksuseomadusega seotud. See aga ei pruugi tähendada, et inimene tormab kohe riskikäitumistesse. Ta rakendab pigem isiksuslikku soodumust tegevustesse, mis on absoluutselt mõistlikud ning ohu mõttes riskivabad ja mittekuritegelikud. Kas või näiteks äritegevus, kus on vaja riskide võtmist, või ekstreemsport. Seetõttu on need kaks eri asja. Samas ei välista üks teist, nii et kui ikkagi inimene on loomult äkiline ja madala enesekontrolliga, on ka oht riskikäitumiseks suurem.
•• Ja alkohol aitab ohu tekkimisele kindlasti kaasa?
Alkoholi mõjul väheneb aju piirkondade tundlikkus, mis on seotud ohutajuga. Mõistus ei võta enam kinni, mis on mõistlik ja mis mitte. Ja siis võib riskikäitumine muutuda endale ja teistele ohtlikuks, see sõltubki sellest, kuidas inimene oma tegevust mõtestab ja kas ta annab endale riskidest aru. Riskikäitumise võtmesõnaks on ikkagi emotsioonid. Kõrge emotsionaalse laengu korral laguneb ratsionaalne mõtlemine laiali ja inimest suunavadki tunded. Ja näiteks alkoholi kui ühe keskkonnateguri mõjul vallanduvad emotsioonid kiiremini. Alkoholil on ka väga selgelt ja igas mõttes koordinatsiooni halvendav mõju nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil.
•• Kas alkoholi tarvitamisel ja järgneval käitumisel on seos ka inimese intelligentsitasemega?
Vastab tõele, et mida rohkem me oma tegevust mõtestame ning asju enda jaoks ratsionaalselt lahti seletame, seda väiksem on tõenäosus, et tormame riskikäitumisse. Maailma lahtimõtestamise ja tõlgendamise oskus on kindlasti seotud ka vaimse võimekusega. Mida võimekam on inimene vaimselt, seda oskuslikum arutleja ta ka on. Aga oluline on välja tuua, et arutlus-oskus on arendatav. Kui inimest suunata kriitiliselt mõtlema, siis seda ta ka teeb.
•• Kuidas või kelle poolt peaks suunamine toimuma?
Tavaliselt tehakse seda avaliku teavitamise ja propagandaga. Ja meedia üritab siis inimestele igasugu sõnumeid juurutada. Et mis on õige ja mis vale ja millele tasub tähelepanu pöörata. Sageli sedasorti sõnumite pealesurumine ka aitab, sest isegi kui inimesel enne teavitatavat sõnumit oma seisukohta pole ja talle seda pidevalt korrutada, on tõenäoline, et sõnum ka omaks võetakse. Paraku jääb sellest tavaliselt väheks, sest juhtub, et üleüldine jutt ei jõua inimeseni ja arvatakse, et „minuga seda nagunii ei juhtu”.
•• Aga kuidas siis isiklikumalt läheneda?
Selleks on erinevaid võimalusi. Kui rääkida avalikust teavitamisest ja meediakanalitest, siis saab neid sõnumeid edastada nii, et need oleks inimesele võimalikult isiklikud ja mis seostuks tema enda või lähedastega. Aga inimene võiks saada ka selgelt personaalset nõustamist. Näiteks perearstid ja kõikvõimalikud muud harud, millega inimene kokku puutub. Et koputataks südamele ka silmast silma vaadates. On tehtud uuringuid, kus selgitatakse välja, et inimene on teistest impulsiivsem, teda teavitatakse sellest ja öeldakse, et teil on suurem oht sattuda näiteks liikluses riskikäitumisse. Ja need inimesed tõepoolest pööravad oma käitumisele rohkem tähelepanu ja on ettevaatlikumad. Iseendast teadlik olemine on väga tähtis. Aga ikkagi peab rõhutama, et teatud asjad nagu alkohol on universaalsed. Selle tarvitamine häirib eneseregulatsiooni kõigil, sõltumata inimese loomust.
•• Kas meedias kajastatavad alkoholireklaamid mõjutavad kuidagi alkoholi tarbimist?
Raske on anda ühest vastust. Muidugi on neil kinnistavam mõju, kui reklaamitakse palju ja kriitikavabalt. Kui rääkida alkoholireklaami ahvatlevast efektist, siis kõige haavatavam sihtrühm on ikka noored, kes on kõige manipuleeritavamad ja võtavad enamjaolt nähtut üks ühele. Samas on müügipiirangute ja reklaamide näitamisega ainult hilisõhtul justkui asi kontrolli all. Aga teada on see, et reklaame panevad rohkem tähele inimesed, kes ise rohkem alkoholi tarbivad, ja nende puhul on pigem küsimus brändi valimises, mitte alkoholi tarbimise suurenemises. Samamoodi või-me reklaami tõttu vahetada ka pesupulbrit, aga sellepärast ei hakka me rohkem pesu pesema.
•• Tuleme korra tagasi inimeste vaimse võimekuse juurde. Kas te ei leia, et selline arutu käitumine on siiski ka inimese intelligentsusega seotud?
Ei saa üks ühele öelda, et kõik madalama intelligentsiga inimesed tormavad pea ees ohtudesse. Samas suudab kõrgema vaimse võimekusega inimene kindlasti rohkem kaalutleda ja riske arvesse võtta ning kahe jalaga maa peal olla, et teha vahet instinktiivsel ja mõistlikul reaktsioonil.
Eva-Maria Kangro on psühholoogiadoktor, kelle peamisteks valdkondadeks on isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia ning tervisekäitumine.
