EVA PIIRIMÄE: Rahvusluse terminoloogiast
Rahvuslus on hea, sest on ennast teadvustav ja rahumeelne. Natsionalism on halb, sest on enesekeskne ja agressiivne. See ettepanek on arutelu väärt.
Eesti keeles on indo-germaani keeltega võrreldes üks sõna rohkem – neologismist “rahvus” on tuletatud “rahvuslus”. Miks siis mitte kasutada seda olukorda ära, nimetades omakeelse sõnaga head nähtust ning võõrkeelsega halba? Tuli ju “natsionalism” eesti keelde kohe negatiivse varjundiga – ennekõike väljendis “kodanlik natsionalist”. Kuigi see väljend on nüüdseks ajaloo hõlma vajunud, on “natsionalismile” eesti keeles endiselt kleepunud negatiivne või vähemalt irooniliselt negatiivne varjund. Seda tugevdab omakorda “natsionalismi” valdavalt negatiivne märgistus teistes euroopa keeltes (sh muide ka ungari keeles). Vähetähtis ei ole seegi, et sõnavorm “nationalism” võeti esimesena kasutusele saksa keeles 18. sajandil, ning seda kohe just negatiivses tähenduses – sellega tähistati riikide agressiivset, makjavellistlikku välispoliitikat ning nende kodanike vastastikust vaenu.
Natsionalismi juured
Samas ei saa kuidagi nõustuda Suurkase toodud ajalooliste põhjendustega sellise eristuse tegemiseks. Natsionalism on tema arvates halb, sest see tulenevat jakobiinide sõjakast ning universalistlikust “natsioonist”; samal ajal kui rahvuslus olevat hea sellepärast, et arvestab kõigi etnilis-kultuuriliste rahvuste eluõigust. Mõlemad väited on ekslikud. Jakobiinide “natsioon” ei olnud algselt midagi muud kui rahuarmastav “rahvas” vastandatuna sõjakatele kuningatele ja aristokraatidele ning nende juhitud riikidele. Nation ja patriotisme käisid jakobiinide jaoks käsikäes. Vaid rahva riigis – vabariigis – võisid inimesed jakobiinide arvates tunda patriotismi ning ilmutada kodanikuvoorust. Selline patriotism ei vastandunud kosmopolitismile, vastupidi – just jakobiinid olid need, kes väitsid, et tõeline vabariik hõlmab kogu inimkonda, lahendades hoobilt rahvusvahelise antagonismi probleemi. Nende välja pakutud konstitutsiooni projekt (1789) lõppes sõnadega: “Prantsuse rahvas hääletab maailma vabaduse poolt”.
Kultuurilise rahvusluse ideoloogia kujunes jakobiinliku ideoloogiaga paralleelselt ning osaliselt isegi selle edasiarendusena. Muidugi – arusaam sellest, kes “natsiooni” kuuluvad, oli erinev. Kui jakobiinide jaoks oli inimkond indiviidide kogum ning kultuurilised erinevused ei mänginud poliitiliselt mingit rolli, siis kultuurilise rahvusluse esikõneleja Johann Gottfried Herder leidis, et tõelist kokkukuuluvust ning isamaa-armastust suudavad tunda vaid üht keelt ja kultuuri jagavad rahvused. Herder defineeris seega ümber ka isamaa-armastuse kui moraalse hoiaku sisu – selle keskmes ei seisnud enam niivõrd vabadus kuivõrd kultuur. Patriotismist sai rahvuslus. Ent nii jakobiinlik patriotism kui ka Herderlik rahvuslus vastandusid radikaalselt oma kaasaegsete riikide makjavellistlikule poliitikale – agressiivsele “natsionalismile”. Herder lihtsalt pakkus välja alternatiivse lahenduse, kuidas sellele lõpp teha. Põlates kogu hingest moodsat riiki ja selle “suveräänset poliitikat”, uskus Herder, et rahvused või isamaad kujutavad endast hoopis teiselaadilisi, moraalseid kogukondi. Ta väitis, et “omavahel veresauna pidavad isamaad on suurim barbaarsus, mida on võimalik ette kujutada”, sest “isamaad laiuvad üksteise kõrval rahumeelselt”.
Lugu on hoopis nii, et mõlemad kosmopoliitsed ideoloogiad muutusid ajalooliselt natsionalismi eri vormideks. Niipea kui noor Prantsuse Vabariik leidis end sõdade keerisest, pöördus jakobiinide vabariiklik patriotism kodu- ning võõramaiste “inimkonna vaenlaste” vastu ning prantsuse natsioonist sai inimkonna eestkõneleja. Olles vastamisi prantslaste uudse vabariikliku natsionalismiga, leidsid saksa mõtlejad ja peagi ka poliitikud, et ainus tõhus relv selle vastu on toetuda etnilis-kultuurilisele rahvuslusele. Usaldada võis nende arusaamist mööda seega vaid oma kultuurilisest rahvusest kodanikke, samal ajal kui maailmapoliitikas peeti loomulikuks eri riikide antagonismi. Neid etnilis-kultuurilise natsionalismi põhimõtteid asusid ellu rakendama ka paljud teised maailmapoliitilise võistluse “hilised tulijad” 19. sajandil ja 20. sajandi alguses.
Hea ja halb rahvuslus
Ajalugu näitab, et probleem ei ole eri arusaamistes sellest, milles “rahvus” seisneb, vaid sellega seostuvas ideoloogias laiemalt. Kuigi patriotismi, rahvuslust ning natsionalismi saab ja tõepoolest tuleb teoreetiliselt ja terminoloogiliselt eristada, ei ole reaalses poliitilises maailmas mingit garantiid, et üks nähtus ei muundu teiseks. Patriotismi või rahvusluse ideoloogiline sisu sõltub tugevalt kultuuris valitsevatest väärtustest ning need on omakorda seotud ka rahvuse seisundi ja taotlustega maailmapoliitikas.
Seega ei oleks õige anda patriotismile või rahvuslusele a priori positiivne märk. Pigem tuleks neid käsitleda kui neutraalseid mõisteid, mis võivad kanda positiivset või negatiivset sisu vastavalt kontekstile. Samal ajal tähistab siis “natsionalism” neid patriotismi või rahvusluse vorme, mida me taunida soovime. Selline lahendus tuleks kasuks isegi inglise keeles. Kuigi praegu on mitmed rahvusluse teoreetikud proovinud ka terminit “natsionalism” neutraalseks muuta (nt vormelis “liberaalne natsionalism”), ei oleks see selle mõiste ajalugu arvestades korrektne. Pigem väärib inglise keeles neutraalse mõiste staatust just “patriotism” ning sobiva sõna puudumisel võiks “rahvuslust” määratleda näiteks kui ethnic või cultural patriotism.
Põhiline küsimus, mille me endale aga esitama peame, ei ole mitte terminoloogiline, vaid teoreetiline – milles siis peaks seisnema hea rahvuslus ning kas eesti rahvuslust võib pidada selliseks? Ning kui sellele küsimusele peaks saama jaatavalt vastata, siis kohe järgmine küsimus on, mida on võimalik teha, et hoida ära selle muutumine halvaks rahvusluseks ehk natsionalismiks.
Eva Piirimäe on kaitsnud doktorikraadi Cambridge’i ülikoolis ning töötab teadurina Tartu ülikoolis.
