Eve Annuk: vaidlus nõukogudeaegse õnneliku lapsepõlve üle on viljatu, sest tegelikkus ei ole mustvalge

Õnn on subjektiivne tunne ja objektiivselt seda mõõta ei ole võimalik. Ning miks peakski? Vaidlus nõukogudeaegse õnneliku lapsepõlve üle on tegelikult viljatu, sest tegelikkus ei ole mustvalge, kuigi meile meeldiks lähiminevikku üheselt paika panna.

Õnn on subjektiivne tunne ja objektiivselt seda mõõta ei ole võimalik. Ning miks peakski? Vaidlus nõukogudeaegse õnneliku lapsepõlve üle on tegelikult viljatu, sest tegelikkus ei ole mustvalge, kuigi meile meeldiks lähiminevikku üheselt paika panna.

Lihtsustatud ehk mustvalge mõtlemine eeldab, et asjad on kas nii või teisiti (head või halvad), mitte aga mõlemat korraga ehk ambivalentsed. Ent nõukogude ühiskonnas elamise kogemust võib tõlgendada mitmeti, sest see sõltus nii ajaperioodist kui sotsiaalsest positsioonist. Oli ikka üsna erinev, kas olla laps stalinismiajastul represseerimishirmus või 1970. aastatel, mil nõukogude argielu võis tunduda kõrvaltvaatajale üsna turvalisena. Lapsed on lapsed igal ajal, neil on eriline võime tunda elust rõõmu erinevates, rasketeski tingimustes. Kirjanik Viivi Luik on oma raamatus “Seitsmes rahukevad” (1985) kujutanud väga ilmekalt üht stalinismiajastu lapsepõlve, kus segunevad hirmud ja lootused ning ajastu ideoloogia ja usk paremasse homsesse.

Ent nõukogude ühiskonnas elamise kogemust võib tõlgendada mitmeti, sest see sõltus nii ajaperioodist kui sotsiaalsest positsioonist.

Mälu ja mäletamine on alati subjektiivne ja igal inimesel on õigus oma subjektiivsele vaatepunktile. Iseasi, kuidas see suhestub üldiselt omaks võetud ettekujutustega teatud ajaperioodist või nähtustest. Rääkida oma (õnnelikust) lapsepõlvest ei tähenda tingimata hinnangut ajastule, vaid pigem inimese subjektiivse kogemuse esiletoomist. See kogemus võis olla positiivne või vähemalt inimene mäletab seda niiviisi, sest see, mida ja kuidas mäletatakse, sõltub paljudest erinevatest teguritest, mh. inimese vanusest ja positsioonist ühiskondlikus hierarhias.

Mälu on samas lünklik ja alati on asju, mida ei mäletata või ei taheta mäletada. Näiteks inimesed, kes nõukogude ajal olid tihedalt seotud võimustruktuuridega ja tegid tänu sellele karjääri, ei taha selle taustategureid enamasti mäletada. See ei puuduta ainult poliitilist karjääri, vaid võtmepositsioonil olemist erinevates eluvaldkondades. Nii ei kirjuta kirjanik Vladimir Beekman, kes oli aastaid Eesti NSV Kirjanike Liidu sekretär ja esimees, oma mälestustes “Alles see oli …“ (2008) suurt midagi selle ameti telgitagustest. Ometi oli see positsioon poliitiline ja seda said täita siiski ainult võimule ustavad kirjanikud.

Väita, et nõukogude ajal ei saanud olla õnnelikku lapsepõlve, tähendab tühistada paljude nõukogude ajal elanud inimeste elu. Samamoodi võiks ju väita, et nõukogude ajal ei saanud armastada ja olla õnnelikus abielus. Ent ometi võis isiklik eraelu olla õnnelik ka siis, kui ühiskond oli totalitaarne ja neid isikuvabadusi, millel põhineb demokraatlik ühiskond, ei olnud.

Eraelu võis olla õnnelik ühiskonna kiuste. Eraelu võis toimida omamoodi kaitsena või vastupanuna ühiskondliku surve suhtes.

Eraelu võis olla õnnelik ühiskonna kiuste. See ei tähenda, et ühiskonna pained ei võinud ulatuda eraellu. Ent teisalt võis eraelu toimida omamoodi kaitsena või vastupanuna ühiskondliku surve suhtes: inimesed tõmbusid avalikust sfäärist eemale, keskendudes oma isiklikule elule. Sellele aspektile on viidatud mitmetes nõukogude aega käsitlevates uurimustes.

Tuleks eristada õnnelikku lapsepõlve subjektiivse kogemusena ja “õnneliku lapsepõlve” kui metafoori nõukogude ühiskonna kohta. Viimane viitab teistsugustele tähendustele ja selle analüüsimine eeldab ka teistsugust vaatepunkti ning lähenemisviisi. Nõukogude ühiskonna loodud kuvand õnnelikust lapsepõlvest seostub ju ideoloogilise väljendusviisiga, mitte niivõrd tegelikkusega. Teisalt võivad sellised ideoloogilised kuvandid mõjutada inimeste arusaamu ja hoiakuid, kujundades neid raame, milles oma elukogemusi tõlgendatakse.

Mentaliteet – inimeste hoiakud ja arusaamad – aga ei muutu nii kiiresti kui muu ühiskondlik reaalsus (nagu näiteks majandus). Võib kuluda terve inimpõlv, enne kui kujunevad uued arusaamad ja hoiakud. Näiteks on meie praeguseski ajas palju sellist, mis meenutab mulle nõukogude aega, alates riigibürokraatiast kuni autoritaarsete hoiakute esiletükkimiseni. Mõnikord tundub mulle, et sedasama paljuhinnatud vabadust on jäänud vähemaks, aga sellest olen ma juba mujal kirjutanud.