EVE ERNIS: Karina ja Martini lugu
KARINA JA VIRTUAALMAAILM...
Karina ärkas keset ööd vihmapladinast akna taga. Kohe sähvatas välk ja müristas kõrvulukustavalt. Päev oli olnud lämbe ja õhtul ei tulnud jahutavat värskust. Kõik aknad olid avatud ja nüüd lehvisid kardinad tõmbetuules.
Õnneks ei ärganud Karina aastane poeg ülesse. Ta magas laias abieluvoodis Karina kõrval, nägu patja surutud. Karina kohendas lapse tekki, ronis voodist välja ja läks paljajalu aknaid koomale lükkama.
Koos vihmaga tuli aknast tuppa ka värskemat õhku.
Kõndides läbi oma väikese kahetoalise korteri, kuulis Karina, kuidas suure maja välisuks tuules loperdab. Kolks ja kolks.
Välisuks oli juba mitu päeva katki olnud, ning ei läinud korralikult
kinni. Karina kuulatas uuesti, ohkas, tõmbas hommikumantli öösärgi peale, ja astus koridori. Suur must kõuts nimega Jossu hüppas ukse vahelt talle koridori järgi, ning Karina ei sulgenudki korteri ust, et kass saaks uuesti tuppa minna, kui tahab. Ta tõmbas hommikumantli koomale, ning läks trepist alla.
Nüüd kui Martin oli välismaal tööl, tuli tal ise asju korda ajada.
Koridori uks oligi lahti ja tuul lõi teda aeg-ajalt vastu uksepiita.
Karina tõmbas mitu korda ust, kuid sulgur ei reageerinud.
Lõpuks käis siiski oodatud plõks ja uks sulgus.
Karina hakkas trepist uuesti üles minema.
Miski häiris teda.
Koridoris oli pime. Karina polnud tuld põlema pannud, ning ei hakanud ka praegu seda tegema, vaid läks lihtsalt tagasi -oma korterisse.
Korteri uks oli kinni.
“Mul on nii tark kass, et oskab ust enda järelt kinni tõmmata , ”-mõtles Karina irooniliselt, vajutades ukselinki alla.
Karina jäi hämmastunult seisma.
Esikus oli kõik teistmoodi.
Seinalt oli kadunud peegel. Jalanõude kapp seisis teises nurgas.
Nagi samuti. Kusjuures see polnud üldse tema nagi. Uks toa ja esiku vahelt oli kinni, ometi seisis see Karinal kogu aeg lahti.
Karina vaatas ukse vahelt tuppa.
Seinas, kus temal seisis puhvet, oli nüüd võõras nurgadiivan.
See oli hele ja paistis pimedas hästi silma. Karina hämmastus kasvas.
Ta oli vist vales korteris?
Karina läks uuesti koridori.
Ta vaatas trepimademelt alla. Välisuks oli alumisel korrusel, see oli ometi teine korrus ja tema korteri uks. Number kuus. Karina vaatas numbrit uksel. Kakssada viiskümmend kuus. See ei olnud tema korteri uks. Nüüd nägi Karina seda hästi. Uks oli tume, läikiv, kullatud käepidemetega.
Koridor oli ka võõras, värskelt remonditud, Karina tundis kerget värvi lõhna. Karina vahtis juhmilt võõrast ust.
Ta ei läinud ju tänavale, ta tõmbas ainult välisukse kinni.
Karina korter peab ju siin olema.
Tema väike poeg jäi voodisse, tema kass on kusagil koridoris.
Karina vajutas uuesti ukselinki. Uks oli lukus.
Karina raputas ukselinki ja tundis, kuidas tal juuksed peas püsti tõusevad. Ta tahtis karjuda, kuid häält ei olnud.
“See on uni, ”-mõtles Karina äkitselt ja näpistas ennast põsest.
Oli valus.
Värisevate jalgadega läks Karina trepist alla.
Välisukse ette oli tekkinud vaip, seina peal rida postkaste,
kõik kolmekohaliste numbritega.
Numbrid olid nagu hotellis, esimesel korrusel algasid ühega, teisel kahega, kolmandal kolmega ja nii edasi…
Karina tegi välisukse lahti ja vaatas tänavale.
Ta ei tundnud oma tänavat ära.
Majad olid kõrged, tundus, nagu läksid majad ülesse kitsamaks, või nagu hajusid.
Karina vaatas tummalt, kuidas majade piirjooned justkui virvendasid aeg-ajalt, ning siis jälle selginesid. Mida see kõik tähendab?
Kus ta ometigi on?
Karina tuli välja trepile, ning püüdis vaadata maja taha.
Ukselink libises käest ja uks sulgus vaikse sahinaga.
Karina seisis öösärgis ja hommikumantlis tundmatul öisel tänaval.
See kõik oli õudne. Kuid ta ei suutnud ei karjuda, ega appi hüüda.
Ilmselt oli ta hulluks läinud.
Karina hakkas kiiresti sammuma mööda öist tänavat.
Ümberringi oli haudvaikus, mitte ühtegi elavat hinge polnud kuskil näha, mitte ühtegi autot ei sõitnud mööda.
Karina hoidis vaevu nuukseid tagasi.
Karina vaatas maha, ta ei näinud, kus lõppesid ta jalad.
Ta nagu kõndis millegi pehme ja vetruva sees.
Võib-olla oli see udu, või mis?
Karina tõstis silmad ülesse. Kõik aknad majadel olid pimedad.
“Tegelikult olen ma surnud, -mõtles Karina, -ja nüüd lähen kas põrgusse, või paradiisi. Või veel kuskile, millest mul pole aimugi. ”
Karina jäi seisma, pöördus vasakule ja jäi jõllitama maja seina.
See oli peegel.
Karina nägi iseennast.
Kuid nüüd ei olnud see peegelpilt. Karina nägi ennast liftis.
Siis läks ta ühest uksest sisse.
Ukse taga oli ilus avar korter. Hele parkettpõrand säras puhtusest.
Valgel koheval vaibal keset tuba istusid kaksikud poisid, nende taga nahkdiivanil lösutas mees, kohvitass käes, ja luges lehte.
Ta oli särgiväel ja lühikeste teksadega.
Toaseinal rippus teler, nagu kinoekraan. Nii suurt telerit polnud Karina veel näinud. Teleris mängiti korvpalli, ning mees tõstis aeg-ajalt näo teleri poole. Kaksikud mängisid autodega.
Toal oli maast laeni nurgaaken ja selle kõrval klaasist uks,
mis viis rõdule.
Uks oli lahti. Rõdult avanes hingemattev vaade järvele. Oranž päike loojus peegelsiledasse vette, ning kuldas üle sadamasse pöörduvad purjekad ja puude ladvad. Rõdult võis näha ka tenniseväljakut ja välikohvikut sadama kõrval.
Tenniseväljakul sibasid edasi-tagasi reketitega inimesed. Teised toimetasid sadamas. Sadamas seisis ka nende purjekas.
Karina surus näo vastu peeglit, vaadates edasi, mis maja sees toimub,
ning tundis, et kohe-kohe jääb tal hing kinni. Kuidas ta sinna sai?
Ta seisatas mehe ees. Mees naeratas ja ütles:”Tahad ka kohvi?Ma just tegin. ”
Köök, kuhu Karina astus, oli suur ja valge. Õigemini helesinine. Kahhel säras puhtusest. Musti nõusid polnud kuskil näha, isegi kraanikausis mitte.
Loojuv päike võbeles laealuste akende vitraažil, ning hüples värviliste laikudena söögilaua tumedal klaasil.
Kohvitass käes, jälgis Karina lummatult seda värvide mängu.
Siis jooksid söögitoast läbi üksteist tagaajavad kaksikud, ning müksasid Karinat, kes küll kohvitassi kõrgemale tõstis, kuid sellest hoolimata oma ilusale kuldsele hommikumantlile kohvi peale loksutas.
Karina ohkas, pani tassi käest, ning suundus kuhugi.
Nende korter oli üle terve korruse. Avatud rõdu jooksis üle kolme seina, ainult põhjapoolne sein oli suletud ja ilma akendeta. Seal oli ka riietusruum, kuhu Karina läks, et midagi muud selga panna, ja hommikumantel pessu visata.
“Kas hakkad juba sättima?”-hõikas mees talle toast järgi.
Nad olid õhtusöögile kutsutud. Võib-olla näeb ta seal ka seda tundmatut, kellega ta on basseinis pilke vahetanud.
Musklis ja päevitunud võõras mees ilmus basseini paar nädalat tagasi. Keegi teadis, et ta on prantslane, ning vist parlamendist.
Karina ei julgenud eriti palju uurida võõra mehe kohta, et ei tekiks kuulujutte, kuid üht-teist oli siiski kõrva taha pannud.
Mees oli silmatorkava välimusega.
Teda ei saanud mitte märgata.
Karina seisis riietetoas, igivana naiselik küsimus peas:
Mida panna selga?
Karinal oli hea maitse, ta garderoob oli täiuslik, kuid ei saanud ju minna ühe ja sama kleidiga mitu korda seltskonda. Ta oli hiljuti ostnud sinakas-halli hõbedase niidiga õlale tikitud idamaise mustriga kleidi. Selle ta selga panebki. See sobib ideaalselt.
Karina istus peegli ette.
Ta ei kavatsenudki ennast meikida. Oli lämbe suveõhtu.
Päevitunud ja jumekas Karina nägi niigi hea välja.
Ainult juuksed korda…
Järsku oli Karina jälle tänaval, akna taga.
Maja hakkas võbisema ja hajuma.
Karina liibus meeleheitlikul vastu peegelklaasi. Ta oli just olnud sees, selles ilusas ja avaras korteris, mis siis nüüd juhtus?
Ja kes on see mees diivanil?
Karina vaatas teda viimast korda teraselt, enne kui maja lõpuks hajus.
Artur?!
Tegelikult oli nii, et…
See põgus kohtumine oli Karinal ammu meelest läinud.
Nad olid sõbrannaga sõitnud Tallinna vanalinnapäevadele.
Päev otsa ringi hulkunud, õhtusest bussist maha jäänud, ja ööbaari läinud.
Raha enam suurt alles ei olnud, kuid esimese kokteili jaoks jätkus.
Ja milleks siis mehed on lõppude-lõpuks?Tüdrukutel oli lõbu laialt.
Nad olid äsja saanud kaheksateist, ning näitasid heatujuliselt passe,
et õhtul kõrtsi sisse saada.
Mehi langes nagu loogu.
Nende laua juurde kogunes järjekord.
Kõik tahtsid nendega tantsida ja neile jooki osta.
Siis kutsus Karinat tantsule korraga kaks meest.
Üks oli parajalt jokkis, toetus käega lauale, et püsti seista, teine aga kuidagi liiga tagasihoidlik, isegi kartlik.
Karinale ei meeldinud kumbki.
Kuid ta valis tagasihoidliku, et purjus kavalerist lahti saada.
Mees oli välismaalane, rääkis inglise keelt, nimeks ütles Artur.
Karina suurt võõrkeeli ei jaganud, ta elas väikelinnas, kus välismaalasi eriti polnud. Midagi ta küll aru sai, kuid oli juba küllalt palju joonud ja ei viitsinud rääkida. Kuid Artur oli järjekindel. Ta võttis Karina oma hoole alla, istus tüdrukutega ühte lauda ja peletas Karina meelehärmiks kõik teised kavalerid eemale.
Aga baaris oli nii palju ilusaid mehi.
Kuid Karina oli lepliku meelega lõbus neiu, ning nii nad pidutsesid hommikuni.
Karina juba teadis, et Artur on Belgiast, et talle väga meeldivad eesti neiud, ning et ta ootab Karinat homme keskpäeval Raekoja platsil.
Ta andis Karinale ka visiitkaardi, mille viimane enne lahkumist purjus peaga baari tualetti unustas.
Artur pani tüdrukud takso peale, ning maksis ka takso kinni.
Tüdrukud sõitsid Karina sõbranna tädi juurde, kes elas Kadriorus.
Tädi oli loomulikult üllatunud, kui hommikul kella viie paiku joomane sugulane koos samasuguse kaaslasega ukse taha ilmus, kuid pani tüdrukud siiski magama, söötes neil enne ka kõhud täis. Tükk aega veel lobisenud ja muljetanud, seiklejad lõpuks uinusid, ning ärkasid alles kell neli pärastlõunal.
Peavalu ja kuivanud suuga.
Alles õhtul, bussis, kui Karina ja ta sõbranna oma kodulinna sõitsid, meenus Karinale välismaalane Artur ja keskpäevane kohting.
Ta otsis tükk aega visiitkaarti, kuid edutult. Ta oli selle kaotanud.
Sõbranna parastas Karinat ja sõimas juhmakaks, kuid tegelikult oli tal hea meel, et Karina väljamaalasest ilma jäi.
Miks pidi Karinal rohkem vedama?
Karina satub jälle virtuaalmaailma.
Maja kadus. Nagu paks udu oleks linna peale laskunud.
Hakkas puhuma jahe tuul.
Karina tõmbas hommikumantli siilud koomale, ning kõndis edasi teadmata kuhu. Ta vaatas jalge ette. Asfalttee oli kadunud, ta sammus mööda tavalist muldteed, mis läks järjest kitsamaks. Kahelpool teed oli rohtukasvanud kraav, siis kadus ka see.
Nüüd oli jalge all lihtsalt sissetallatud rada.
Karina vaatas ringi. Linnast polnud jälgegi. Udu hakkas hajuma.
Karina jõudis väikese lääpa vajunud majani, õigemini oleks selle kohta olnud öelda hurtsik. Välisukseni tõusis kitsas trepp, millel polnud ühte astet.
Käsipuu oli kinni ainult ülevalt, ning kõikus kahtlaselt.
Karina astus trepi kõrval kõrguvasse maltsa, ning vaatas väikesest aknast sisse. Laest rippus juhtme otsas elektripirn, mis põles uduselt.
Toa keskel oli õhtusöögist koristamata söögilaud, selle ääres istus mees, üleriided seljas ja saapad jalas.
Ta pea oli kukkunud laua peale asetatud kätele.
Mees oli purjus ja magas.
Toa kaugemas nurgas oli lai voodi, õigemini laudadest kokkuklopsitud lavats. Seal magas hunnik lapsi.
Karina hakkas lugema kokku päid, lapsi oli kaheksa.
Järsku avastas Karina ennast voodi äärelt püsti tõusmas.
Ta oli rase.
Karina tõmbas luitunud särgi peale rätiku, ning läks lääpas susside lohisedes ahju juurde. Ahju ääres pingil seisis ämber joogiveega. Kopsik oli vajunud vee alla ämbri põhja, ning Karina pistis käe vette, et kopsikut kätte saada.
Ta jõi mõnuga ja kulinal.
Tõmbas seejärel mitu korda hinge ja läks tagasi laste juurde.
Kusagil kires kukk, ning õues haugatas kähiseval häälel peni.
Natuke aega Karina tukkus, kuid tõusis siis uuesti voodist.
Süda läikis.
Eelmisel õhtul läksid nad Fedjaga liiale. Nad jõid ära pudeli viina, mis Fedja taskust välja koukis ja nagu lepituseks laua peale pani. Fedja oli mitu päeva kadunud olnud, ning polnud veel kaineks saanud. Tegelikult oli Fedja asutanud ennast naaberkülla, ühe tuttava jutule.
Tuttav töötas ehitusel, ning sokutas ka teisi külamehi ehitusele tööle.
Kaugemale kohalikust külapoest Fedja polnud jõudnud.
Ta oli hakanud poe taga meestega maailma asju arutama.
Õhtul hõikas Karinat naabermaja Liida, kes teadis, et Fedja magab poe taga nõgestes. Õhtu oli soe, ning vihmale ei sättinud.
Karina ei hakanud Fedjale järgi minema.
Las magab ennast kaineks ja ehk käib ka naaberkülas ära.
Järgmisel päeval ta Fedjat poe tagant ei leidnud ja tuli üksi koju.
Kodus oli veel potitäis suppi ja päts leiba. Värsket kartulit sai ka väikselt põllulapilt.
Lapsed leidsid peenrast kurke, ja pool põldu oli hernest täis.
Seekord külvas Karina hernest südamest, et ikka jätkuks.
Hommikul läks Karina vanemate lastega marjule.
Kui nad õhtul mustikakorviga koju jõudsid, oli supipott tühi.
Õnneks olid nad ka hulga seeni leidnud. Karina käis juba videvikuks tõmbunud aias kartuleid koukimas, ning õhtul hilja tegi veel virisevatele lastele süüa.
Juba pimedas tõi Karina oma kahele kitsele jõe äärest pajuoksi.
Need olid terve päeva aedikus kükitanud, ning mökitasid nüüd meeleheitlikult näljast.
Kanad, kes vabalt küla peal ringi siblisid, toitsid ennast ise ära.
Nad olid kobinud enne pimedat õrrele, tukkusid koos kukega rahulikult, ega teinud perenaisest väljagi.
Fedja ei ilmunud ka järgmisel päeval, ning Karina hakkas muretsema.
Raha oli hädasti vaja. Kui Fedja tööd ei leia, on ka nälg majas.
Sel aastal nad ei suutnud isegi põrsast osta.
Sellele, et ka talv kunagi tuleb, ei tahtnud Karina mitte mõeldagi.
Kahe päeva pärast tuikus Fedja koju.
Ta oli siiski jõudnud naaberkülla, kuid pead parandama hakanud,
ning õige mees oli vahepeal ära sõitnud.
Väljas oli pime, lapsed juba magasid.
Fedja kohmitses tükk aega puhvaika hõlma all, ning pani lõpuks uhkelt lauale pudeli viina. Karina ei osanud selle peale midagi kosta.
Viimane konts leiba läks jagamisele. Karina jõi klaasitäie viina ära sellise kergusega, nagu oleks see tavaline klaas vett. Ta tahtis unustada kõik selle, mis teda ümbritses, kasvõi natukeseks.
Fedja jõi seni, kuni pea laua peale vajus.
Siis magas ta norinal ja segamatult, nagu ta oli teinud juba palju kordi. Nüüd aga , hommikul, vaatamata iiveldusele, tuli Karinal ette võtta üks käik. Küla teises otsas, valgeks võõbatud majas, elas leskmees. Karina käis selles majas aeg-ajalt koristamas.
Tavaliselt teda küll kutsuti.
Kuid mõnikord läks Karina ka ise. Kui häda liiga suureks paisus.
Seekord läks Karina paljajalu, särgi peale visatud rätiga, nii nagu magas. Otse üle põllu, läbi hommikuse kaste.
Idataevas juba punetas ja õhk oli karge.
Valge maja otsaaken oli lahti.
Karina puges aknast tuppa, viskas särgi põrandale ja libistas ennast voodisse.
“Küll sa oled külm, ”-kähises mees unesegaselt.
Umbes tunni aja pärast asutas Karina ennast tagasiteele.
Mees isegi ei tõusnud voodist, vaid võttis voodi kõrvalt kapist rahatähed ja pistis Karinale pihku. Siis patsutas Karinat kõhule:
“Kas on minu?”
Karina ei vastanud, vaid tõmbas oma luitunud päevi näinud särgi selga. Mees tõmbas uuesti kapi lahti ja sirutas Karinale veel ühe rahatähe:
”Osta endale uus särk, ära sellega küll enam tule. ”
Karina oksendas põllul, kui tagasi koju läks.
Tegelikult oli nii, et…
Karina sammus otse mööda teed, seljas tema enda hommikumantel.
Raha tal käes ei olnud, ja küla oli ka kadunud.
See oli linna tänav, mida mööda ta nüüd kõndis.
Tänav oli tühi.
Ümberringi oli veel öö, kuid juba oli märke koidust.
Ja see tänav oli talle tuttav.
Karina läks ikka otse edasi, kuni lõpuks jõudis oma majani.
Välisuks kopsis kergelt vastu uksepiita. Lukk ei jäänud kinni. Uks oli endiselt katki. Karina tõmbas välisukse lahti ja läks trepist ülesse. Ta jäi seisma tuttava korteri juures. Uksel ilutses number kuus.
Uks oli irvakil. Must kõuts hüppas kusagilt ülevalt Karina ette. Näugatas. Jossu!
Ta astus korterisse, Jossu kannul.
Tõmbas ukse kinni, pani tule põlema. See oli kindlalt tema korter.
Karina sammus magamistuppa.
Voodis magas aastane poeg, põsk patja surutud, täpselt nii, nagu enne.
Karina läks kööki, pani kohvimasina käima, sigareti põlema, istus akna alla, ja vajus mõtteisse. Fedja oli selle noormehe nimi, kes ähvardas Karina ära varastada ja kaugele Venemaale viia. See oli ühel sünnipäeval, kuhu Karina täiesti juhuslikult sattus.
Fedja laulis ja mängis kitarri. Ja oli muidu ka lõbus.
Karina oli täiesti lummatud.
Ta kaotas valvsuse ja lubas Fedjal end koju saata.
Kuid trepil läks asi inetuks.
Fedja nõudis sisselaskmist. Ja päris häälekalt.
Tol ajal elas Karina veel koos vanematega suures majas.
Käratsemine öösel maja akende all polnud kombeks.
Kõik maja elanikud olid viisakad ja rahulikud. Kõik tundsid üksteist.
Karinal ei jäänudki muud üle, kodurahu huvides ta pidi Fedja sisse kutsuma. Ta pakkus Fedjale kohvi või teed, kuid viimane nõudis “võpitt”. Karina isa oli arusaaja mees, ta oli häälte peale ärganud ja tuli nüüd seltskonda.
Isa võttis baarikapist viskipudeli ja pani lauale. Karina keetis teed.
Fedja rahunes. Ta jälgis õliste silmadega Karinat ja kiitis eestlasi.
Siis hakkas ta kiitma ennast. Et tema küll baarides ja restoranides ei käi, on kõva töömees, ning istuks ainult kodus naise kõrval.
Lõpuks oli ta valmis juba ka süüa tegema, pesu pesema ja isegi lapsi kantseldama. Karina ei saanud vene keelest kõigest aru, ja haigutas avalikult. Kell oli üle südaöö, magamise aeg ammu käes.
Isa oli ka tüdinenud.
Ta hakkas kutsumata külalist ära saatma, nii viisakalt, kui olukord lubas.
Fedja oli juba parajalt purjus. Mitu korda tuli Fedja ukselt tagasi, kuni isa taipas talle pooliku viskipudeli kaasa anda.
Koos pudeliga Fedja kaduski.
Veel mitu korda käis Fedja Karinat otsimas, passis teda ka maja ees.
Küll šampuse ja lilledega, küll kingitustega.
Pakkus kätt ja südant. Tahtis jääda Karinaga eestimaale elama.
Siis kutsus Karinat endaga kaasa.
Tal pidi olema kuskil Venemaa külas oma maja.
Karina hakkas Fedjat vältima, viimane sai kellegi käest Karina telefoninumbri.
Asi läks ähvardusteni.
Karina mõtles juba minna politseisse, kui Fedja järsku kadus.
Viisa sai otsa, kuulis Karina tuttavalt.
Kohv sai valmis. Karina valas endale tassitäie, süütas uue sigareti.
“Ilmselt olin ma trepil meelemärkuseta mõni aeg…”, mõtles Karina, tõmmates mõnuga kopsud suitsu täis ja nõjatudes toolileenile. Siis tõstis ta väsinud jalad sussidest välja teise tooli peale ja kohendas hommikumantlit.
Karina pilk langes jalgadele, ning ta võpatas ootamatusest.
Kandade külge olid kleepunud rohulibled.
Kahtlane triip oli ka hommikumantli allääres.
Ta oli põllul oksendanud…
Karina tõstis pilgu rinnaesisele. Seal ilutses kohviplekk.
Nagu oleks olnud kõik päriselt…
MARTIN…
Martin tuikus vanalinna tühjal tänaval, saamata aru, kuidas ta sellises seisundis üldse siia sattus. Oli öö. Tallinnas olid vanalinna päevad, kisa –kära kõik kohad täis. Ta oli oma elukaaslasega tülli läinud, õigemini tema emaga, kes tuli neile külla. Martin oli just sättinud end mõnusalt õllega rõdule-ikkagi laupäev, ilm soe, mida veel tahta. Aga võta näpust!
Alati leidub keegi, kes su hea olemise ära rikub. Seekord ämm!
Et hommikul vara alkoholi lõhnad juures, selle asemel, et kuskilt haltuurat otsida, et raha ei jätku kõige elementaarsemateks asjadeks, et kaua nad tema seljas elavad ja nii edasi…elukaaslane lisas ka omalt poolt juurde…
Sõna sõna järel viiski tülini.
Martin lõi lõpuks pauguga ukse enda järelt kinni ja marssis otsejoones sirge seljaga õllele lisa võtma.
Kui juba joodikuks tembeldati…
Nüüd oli öö, oleks aeg koju minna. Martin aga ei tahtnud asja väga lihtsaks teha. Las nad muretsevad, las mõtlevad, et mis juhtus.
Ööbaaris elu alles algas, kuid rahvast juba jätkus.
Vanalinna päevad ikkagi.
Martin võttis leti ääres platsi sisse, tegi kiire napsu ja vaatas ringi.
Üsna saali keskel istus kaks päris kuuma tibi, brünett ja blond.
Nende laua ümber käis ka sagimine. Konkurents oli kõva. Kuid ega midagi paremat silma ka ei hakanud. Martin viskas veel kaks napsu ja tundis, kuidas kraadid latva lõid.
Enesehinnang tõusis.
Martin ajas ennast püsti ja siirdus valitud laua juurde.
Lugu just algas, täpselt õige aeg tantsule kutsuda.
Blond viidi enne põrandale, aga koos Martiniga jõudis laua äärde ka mingi hall kuju, väikest kasvu ja kõhn.
Martin tundis, et lööb konkurendi üle.
Kuid just kõige tähtsamal hetkel, kui ta oli jõudnud brüneti toolini, vedas tasakaal alt.
Tundes, et põrand hakkab kaduma, toetas Martin viimases hädas põlve vastu sedasama tooli, mille peal brünett istus. Ta pidi ka haarama toolileenist, et mitte ümber kukkuda.
Tüdruk muidugi mõtles, et Martin on purjus, ning valis sellesama väikese kõhna mehikese. Mehike rääkis väljamaa keeles.
Tüdruk ei saanud ka korralikult püsti tõusta, sest seelik oli Martini põlve all kinni. Ta vihastas ja lükkas Martinit toore jõuga eemale.
Kukkudes ajas Martin ümber teise laua joogid, ning pidi need kinni maksma.
Selgus aga kurb tõsiasi, et Martin oli rahakoti ära kaotanud, ning kogu kättemaksu kampaania lõppes politsei trellitatud ruumides, kus ta lõpuks hommikul hämmastusega ja peavaluga ärkas.
Aga brünett jäi Martinile millegipärast meelde.
Paar aastat hiljem sattus Martin ühes väikelinnas sünnipäevapeole. Ta oli komandeeringus ja läks, õlled kotis, sugulast vaatama. Lootis natuke istuda ja juttu puhuda. Sugulane oli aga vahepeal osa korterist noorele perele välja üürinud, ning seal käis pidu. Noormehed on pidudel ikka hinnas, ja nii nad sinna sattusidki. Mingi lokkis semu mängis kitarri ja laulis vene keeles. Väga hästi mängis ja laulis. Isegi Martin jäi kuulama.
Kuid siis tuli Martinile tõeline üllatus.
Pillimehe kõrval istus seesama brünett neiu, kes ta ööbaaris pikali lükkas.
Martin püüdis küll brünetile muljet jätta ja temaga vestelda, kuid edu jäi saavutamata. Brünett vahtis ainult lokkis kitarrimängijat.
“No on ikka litsid küll, eesti mehed neile ei kõlba, ”-ütles Martin sugulasele, kui nad vastu hommikut lõpuks koju jõudsid.
Martin sai teada ainult brüneti nime:Karina.
Pärast kuulis ta sugulaselt, et venelasel oli elamisluba otsa lõppenud, ning ta pidi tagasi Venemaale sõitma. Et oli küll lootnud Karinaga abielluda, kuid Karina ei võtnud vedu. Martin püüdis ettevaatlikult uurida, et mis Karina ka teeb.
Sugulane ei teadnud täpselt.
Arvas, et ju väljamaale kuskile tööle läks.
Martin oli parasjagu teelahkmel.
Elukaaslasega olid suhted lõpuks ühelpool, sest too tõstis Martini
asjad lihtsalt spordikotiga ukse taha.
Eks oli siin ka ämma käsi mängus.
Kuid oli kuidas oli, tuli alustada uue eluga…
MARTIN JA REAALMAAILM…
Martin hakkas tööd otsima. Välismaale.
Ta oli saanud ajutise peavarju ühe oma tuttava üürikorteris,
kuid mitte kauaks.
Martin uuris kuulutusi, surfas internetis. Kuulas teadjate soovitusi.
Küll räägiti Martinile, et ette maksta ei tohi, saad tingimata tõmmata.
Kuid egas inimene enne aru ei saa, kui ikka omal nahal ära proovib.
Keegi soovitas “tööotsijate klubi”. Värbab töötajaid inglismaale.
Ei pidanud keeleoskust nõudma. Martin eriti inglise keelt ei jaganud. Koolis sai küll õpitud, kuid mis õppimine see ka oli.
Sel uimasel “nõuka” ajal.
Martin läks asja lähemalt uurima.
Kuskil a`la viiekümnendates naine, hall hiireke, seletas tasase kiretu häälega vene keeles. Ta ei olnud kuidagi petise moodi. Pakkus tööd nii Inglismaal, kui Hispaanias, puuviljavabrikusse. Või siis vorstivabrikusse. Hispaaniasse oleks vaja oma autot, ja viieliikmelist brigaadi. Martinil ei olnud ei seda, ega teist.
Naine pakkus lepingut ja tahtis kaks tuhat krooni.
Küsimusele”mille eest?”seletas rahulikult, et lepingus kõik kirjas, et Martinile kindlustatakse töö, elamispind ja juriidiline abi, kui vaja.
Igati loogiline.
Martin neelas konksu alla. Seda enam, et Inglismaale on kohe töölisi vaja, ostku aga lennupilet ära.
Londonis tullakse vastu ja talutatakse kättpidi kohale.
Kuupalk ligi nelikümmend tuhat.
Martin tegi foto ankeedi peale, maksis küsitud lepingutasu, tellis lennupileti, ning avastas, et rahad olidki otsas. Naine “värbamisbüroost” oli lahkumisel pistnud talle pihku nimekirja,
et mis kõik Inglismaal veel vaja läheb.
Aga vaja oli hea ports inglise naelu, küll vastutulijale, küll öömaja andjale, küll sõiduks töökohta, küll alguses elamiseks.
Martin läks tuttavatelt raha laenama.
Nagu tundus, oli koerast üle saadud, jäi veel saba. . .
Mingi raha sai Martin kokku, kuid mitte nii palju, kui kirjas oli.
Igatahes oli ta lõpuks lennukis, ning sihtkohaks Inglismaa.
Tema kõrval istusid kaks naist, umbes nelja, -või viiekümnesed, -
kes nende tegelikku vanust ikka päriselt aru saab.
Martin oli kogu aeg naiste kannul liikunud, ja kogu aeg oli naistel tegemist. Küll oli neil pagasi ülekaal pileti registreerimisel, nad pakkisid oma kohvreid lahti ja tõstsid asju ümber. Tollis olid jälle sekeldused:küll ei mahtunud käsipagas väravast sisse, siis tõmbasid nad endale veel riideid selga, et kotti tühjemaks saada.
Siis jälle kästi neil hoopis riided ära võtta, ning lõpuks otsiti veel korralikult läbi. Martinil oli küll naistest kahju, kuid nende järel pääses ta ise kuidagi lihtsamalt igalt poolt läbi. Nii talle tundus.
Naised ise ei teinud sellest suurt numbrit, ainult itsitasid ja kulistasid enne lennukisse minemist kohvikus viskit.
“Kaine peaga küll lennuki peale ei lähe, ”kuulis Martin üht naist ütlevat.
Martin suhtus lendamisse rahulikult, ta jäi lihtsalt magama ja ärkas, kui stjuardess ta rihma katsus. Lennuk hakkas maanduma.
Lennujaamas pidi vastu tulema keegi Stanislav, kes rääkis vene keelt.
Mingi poisike seisiski sildiga:”Tööotsijate klubi”
Samad naised, kes Martini kõrval lennukis istusid, jäid ka Stanislavi juurde seisma.
“Kas teie ka tööotsijad?”
Naised noogutasid rõõmsalt.
Martinile naised meeldisid. Sellised rõõmurullid.
Stanislav käskis ütelda enda kohta Stas, ta olevat Poolast, ja läks ühega naistest bussipileteid ostma. Buss sõitis Londonisse.
Ka Martinile osteti pilet, naine küsis temalt kaheksa naela.
Londonis mindi jälle kaunis pikalt kuhugi mööda tänavaid teise bussi peale, lõpuks jõuti Victoria jaama. Martin aitas naistel kohvreid tassida, nad olid vist kõik viimseni kodust kaasa võtnud. Jälle käidi pileteid ostmas, nüüd küsis naine juba kaksteist naela. Lõpuks näitas Stas neile bussijaamas kohad kätte, võttis kotist mingid paberid, jagas laiali ja hakkas tähtsa näoga seletama, mida nad peavad kirjutama.
Martini küsimusele, mis see on, ütles Stas, et leping.
Naised kuulasid sõna, ning, ninad paberis, hakkasid kohe ka kirjutama.
“Ma juba tegin lepingu, -ütles Martin, otsides venekeelseid sõnu, -mulle pole neid rohkem vaja. ”
Stas ilmselt sellist suhtumist ei oodanud.
Ta ohkas tüdinult, ning hakkas rääkima täpselt sama juttu, mis räägiti Tallinna büroos:et kindlustatakse töö, elamine ja juriidiline nõustamine. Stas lubas veel ka igakülgset toetust ja abi?!
Mille, või kelle eest?
“Ma juba tegin lepingu, -kordas Martin jonnakalt, mõeldes ise, et tal polegi enam raha välja käia, kui päris nälga ei taha jääda. Ta surus huuled kokku ja oli vait. Stas läks eemale ja vestles pikalt telefonitsi.
Naised istusid, rahakotid peos. Olid valmis kohe maksma hakkama.
“Annategi raha ära või?-nihkus Martin naistele lähemale.
“Mis me siis tegema peame, tööle ju tahaks ka saada, -ütles üks naistest ebalevalt, -Tallinnas ka räägiti, et peab maksma sellele kes vastu tuleb. ”
Martin kehitas õlgu ja jäi ootama, mis edasi saab.
Stas oli jutud ära rääkinud, tuli uuesti nende juurde ja korjas naiste rahad enda kätte. Siis mainis Martini poole vaatamata, et kui maksta ei kavatse, lõpetatakse temaga suhted ja tal pole vaja nendega kaasa sõita.
“Mul on pilet olemas, kes mulle keelab?”
Stas ei vastanud, kuid tema muie suunurgas tähendas nii mõndagi.
Kohe bussijaama saabudes oli Stas teatanud, mis kell buss väljub.
Martin viskas pilgu bussijaama kellale, jättis Stasi antud paberid puutumatult tooli peale, viskas koti üle õla ja marssis tänavale.
Polegi enne Londonisse saanud, peab ju linna ka üle vaatama.
Aega oli veel kolm tundi.
Martin oli ärritunud, ta oli kindel, et see kõik on puhas röövimine.
Aga teisest küljest, proovige võõras linnas hakkama saada, kui veel keelt ka ei tea. Oleks pidanud rohkem raha kaasa siblima, oleks praegu võib-olla lihtsam olnud. Martin luges tänavasilte, et mitte ära eksida. Kahekordsed punased bussid, mustad taksod, neegrid ja pikkade ürpidega araablased. Vasaku käe liiklus. Ei saa aru, kust poolt see auto ikkagi tuleb. Kõik nagu filmis. Kahe tunni pärast maandus Martin ühes väikeses kohvikus, või pubis, nagu inglased räägivad.
Ta isegi ei imestanud, kui nägi tuttavaid naisi. Naised kutsusid Martini oma lauda. Nad olid kohvrid ja kotid jätnud bussijaama Stasi hooleks, et saaks ka hulkuma minna.
“Selle petise!”-mainis Martin.
“Ma ju ütlesin, et kas maksab, -lõi üks naistest kartma.
“Mine ikka, ei tema su hilpe taha, -rahustas Martin naist, -või on sul kulda kaasas?”
Naised naersid.
Lõpuks said nad ka tuttavaks.
”Alla ja Ella, -ütlesid naised ja jälle nad naersid.
Nüüd ei suutnud ka Martin tõsiseks jääda.
“Ega teiega vist igav ei hakka?”
Buss sõitis tund aega läbi Londoni, ning siis veel poolteist tundi vasakul pool maanteed. Mööda põldudest ja asulatest.
Oli juba täiesti pime, kui lõpuks jõuti sihtkohta.
Stas ignoreeris Martinit täielikult.
Ta rääkis ainult naistega.
Enne bussist väljumist äris Stas ühele neist telefonikaardi kümne naela eest, ilmselt oma telefonist ja veel tühja, sest nagu järgmisel päeval selgus, oli kaardil krediit otsas. Stas ütles, et telefonis peab olema inglise number, muidu ei saa tööandja neile helistada.
Naised olid sõnakuulelikud.
Nad olid jõudnud mere äärde.
Niiske, kuid küllalt soe tuul loksutas laineid kaldale, tähed sirasid kõrgel laotuses, kuu oli visanud ennast pikali, hoopis teistmoodi kui Eestis.
Eestist olid nad hetkel väga kaugel, nad olid La`Manche väina ääres.
Stas käskis neil oodata kedagi Khalidi, ja oligi järsku kadunud.
Nad olid kolmekesi võõras öises linnas, ühel pool meri , teisel pool üle tee platsil seisis naise kuju. Alla, või Ella, kumb ta oli, käis kuju uurimas, ning teatas tagasi tulles, et see on kuninganna Victoria.
Kas pidi neil sellest kergem hakkama?
Siis jõudis autoga kohale ka väike must mees, seesama Khalid, kes rääkis nendega ainult inglise keeles.
Ta tuli neile järgi, et öömajale viia, kuid Martinit ta auto peale võtta ei tahtnud. Seletas midagi arusaamatut. Siis helistas kellelegi, ning andis mobiili Martinile. Martin kuulas, kuulas, ja andis mobiili Ellale, kes sai kõige paremini vene keelest aru.
Ella kuulas, kuulas, seejärel andis mobiili Khalidile tagasi.
“No õudne!”-kehitas ta Alla küsimuse peale:et mis on, mis on?- õlgu.
“Ma ei saa aru, kuhu meid üldse viiakse, -rääkis ta edasi, sel ajal kui Khalid nende kotte autosse toppis, -mingi Karén ütles, et me oleksime vait, ja ei hakkaks kaebama, kui miski ei meeldi. Et see ei aita.
Tal oli veel armeenia aktsent juures. ”
“Issand jumal, -halas Alla, -miks armeenia?”
“Armeenia maffia, -lisas Martin õli tulle, -viivad teid bordelli. ”
“Pst!-näitas Alla silmadega Khalidi poole.
“Ta ütles veel, et kui mehel raha ei ole, siis mingu kohe jaama, või kuhu tahab ööbima. Et neil siin omad seadused. ”
Kõik kolm olid väsinud.
Juba varavalges oli nende reis pihta hakanud.
Pealegi veel ajavahe kaks tundi.
Nii et Eestis oli kell juba üle südaöö.
“Võtame ühe toa kolme peale, -haaras Alla õlekõrrest, et ikkagi oma mees kaasas, -jumal teab, kuhu viivad. Ütleme, et sul on raha, eks?”
Naised vaatasid Martinit, nagu kaitseinglit.
“Me laename sulle, -ütles Ella, võttis Martini käest koti ja andis Khalidile.
“Mul on kaks blokki suitsu, -lisas Alla, -müüme maha. ”
“Tal on raha, -kinnitas ta vigases inglise keeles Khalidile ja kõik ronisid autosse.
“To let” oli maja peale sildile kirjutatud- “välja üürida”.
Maja ise oli küllalt räämas.
Parasjagu tegeldi vist remondiga.
Koridori vaip oli värvipritsmeid täis.
Toas oli ainult kaks voodit ja külm. Tekke polnud.
See, et nad nõustusid ühes toas kolmekesi ööbima, ei aidanud.
Khalid küsis kahe nädala raha ette ja mitte toa, vaid näo eest.
Algasid uued läbirääkimised. Käte ja jalgadega.
Et naised läksid kahekesi ühte voodisse, nõustus Khalid esialgu kahe inimese rahaga. Kuid ainult esialgu. Naised hakkasid raha lugema.
Nad pidid kokku saama sada kuuskümmend naela.
Rahast jäi puudu. Ees ootasid uued sekeldused.
Khalid helistas uuesti samale Karénile.
Karén oli konkreetne. Kõik mingu tänavale.
Muretsegu endale ise öömaja.
Martin pakkus, et läheb minema.
“Kuskile ei lähe, -käratas Alla, otsides samal ajal kohvrist sooje rõivaid, mida saaks ööseks endale peale võtta.
“Helista kohe selle “bürootibile” Tallinnasse. ”-kamandas ta Ellat.
Ella leidis Tallinnas tehtud lepingu, viimase lehe peal oli mobiiltelefoni number.
Eesti aeg oli juba üks öösel, kui Ella helistas Tallinna büroo naisele.
Peab andma naisele au, et ta üldse vastas telefonile.
Ju ta midagi ikka ette võttis, sest neid jäeti rahule.
Umbes tunni aja pärast helises Ella telefon. Tegelikult nad juba magasid, Ella ja Alla selgapidi koos, Martin üksi akna all voodis.
“Kes oli?”-küsis Alla unesegaselt.
“Kohe lendab mingi Aleksandr siia, ”-edastas Ella arusaamatu uudise.
“Milleks?”-küsis Alla uuesti. Kuid Ella magas juba.
Tunni aja pärast helises uuesti Ella telefon. Alla tõstis jälle pea.
“Aleksandr ei tule, ”-ütles Ella.
“Issand jumal, lülita see telefon välja. ”
Hommikul ärgates olid kõik külmast kanged. Martin katsus akent, et kas on ikka korralikult kinni. Ella läks otsima, kus pesta saaks.
Alla tahtis kuuma kohvi.
Muretsenud köögist keeva vee kohvi jaoks, tuli Alla uudistega.
Majas on veel lätlased ja leedukad. Lätlastega oli Alla saanud jutule.
Leedukad ei tahtnud vene keeles rääkida.
“Igatahes läheb Karēn lätlastega kell kaksteist tööbüroosse. ”
Otsustati kaasa minna.
Alla puistas kruusidesse kohvipuru ja kallas kuuma vett peale.
Martinil kruusi polnud, Alla andis talle mingi väikese kausi, ja Martin jõi kohvi, nagu asiaat teed, hoides kahe käega kaussi suu juures.
Oli juba pool üks, kui maja ette sõitis “mersuga “mees, must nahkmantel kandadeni. Ta takseeris kõiki pikalt oma loppis näoga,
ütles üleüldise”hellõu”ja küsis:”Kes siin minu peale kaebas?”
Ella ütles:”Mina”
Alla hoidis naeru tagasi, olgugi, et asi oli naljast kaugel. .
“Pole mõtet, -seletas nahkmantel kiretult, -minu all on pool euroopat. ”
See pidi vist midagi tähendama!?
Siis pöördus ta minekule, seltskond kuulekalt sabas.
Lätlased hakkasid kohe pugema ja trügisid nahkmantlile ligemale.
Ella šansid olid vist küll maha mängitud. Alla ja Martin ei tundnud ka erilist nahkmantli poolehoidu. Kuid ära just kedagi ei aetud.
Jäi üle ainult mäng lõpuni mängida.
“Tal on küll kõva pohmell, ”-julges Martin kommenteerida, kuid sai Alla käest küünarnukiga ribidesse. Ei saa ju minna nii julgeks, kui endal ripub kõik juuksekarva otsas.
Tööbüroos anti kõigile järjekordselt ankeedid täita.
Paluti järgmisel päeval tagasi tuua.
Büroos kõik naeratasid, olid üliviisakad. ”Palun, tänan, sorry”.
See just oligi tõeline inglismaa.
Päev läks ankeetide täitmisele. Naistel olid sõnaraamatud kaasas.
Õhtul tõi Khalid nende tuppa elektriradiaatori, ja mõned
kahtlase väärtusega tekikotid. Tekke Khalidil polnud.
Kuid ta oli lubanud Ellale, et paneb kõik aknad koridoris kinni ja teeb duši segisti korda. Ella oli kuidagi saanud Khalidiga jutule.
Järgmisel hommikul algas jälle kõik samamoodi, tuba oli ainult tunduvalt soojem.
Nad olid ankeedid büroosse viinud, seal küsiti nende käest inglise telefoni numbrit. Et saaks büroost helistada, kui tööd on. Siis Ella avastaski, et telefonikaardil on krediit otsas. Jälle tuli raha välja käia.
Peale lõunat naised kadusid. Ütlesid, et lähevad linnaga tutvuma.
Martin keeras magama.
Õhtul tulid naised uudisega:Martin peab hommikul tööle minema.
Kell pool viis ootab büroo juures mikrobuss.
Esimene päev vabrikus oli omaette elamus.
Uutele töötajatele jagati välja saapad. Sellised rohmakad ja koledad.
Saapad tuli ise kinni maksta, küsiti kümme naela. Anti kittel ja kõrvaklapid, mis olid küllalt ebamugavad. Vanadel olijatel olid teistmoodi kõrvaklapid, väikesed, ainult kõrvas.
Mõni kuulas muusikat, üks araablane laulis isegi muusikale kaasa.
Kõigele pani punkti võrk peas.
Kõik pidid vabrikus olema pähetõmmatud võrguga.
Kui Martin tsehhi läks, mis oli päratult suur, ei jõudnud ta ära imestada, kui koledad kõik töölised on. Tõeline kollide kokkutulek!
Kandilised saapad jalas, taskuteta kitlid seljas, võrgud peas.
Naistele oli kõik keelatud. Make-up, ehted, lõhnavesi…
Vabrikus kamandasid poolakad.
Nad tunnetasid oma tähtsust ja rääkisid vigast inglise keelt.
Martin pidi naistele kaste ette tõstma. Naised seisid reas igaüks oma laua taga ja sorteerisid kastidest riknenuid puuvilju välja. Oli juba mitu tundi möödas, kui kõige ees seisev naine lõpuks pea tõstis, ja Martini poole vaatas. Martin oli just järgmise kasti liini peale asetanud. Murdosa sekundist vaatas ta naise pruunidesse silmadesse. Martin oli neid silmi juba näinud. Kus?
Siis järsku sähvatas äratundmine. Karina?!On see võimalik?
Hakka või uskuma kõiki neid jutte saatusest ja muust sellisest.
Martini süda jättis isegi paar lööki vahele.
Mälestuste laine lõi Martini pea peal kokku…
Nüüd pandi liin kinni. Algas lõunavaheaeg.
Järelevaatajad nõudsid puhtust, Karina jooksis kuhugi , ja tuli harja ja kühvliga.
Martin võttis harja ja hakkas pühkima, Karina hoidis kühvlit.
Puuvilju ja sodi ei tohtinud liinide all vedeleda. Rohkem ikka selleks, et keegi midagi kaasa ei korjaks.
Ühtegi puuvilja ei tohtinud keegi võtta.
Siis läksid nad koos söögituppa.
Lihtsad lauad seisid seina ääres reas, toa nurgas automaat. Sellest sai kuuma vett, teed, kohvi. Pilusse pandi raha, seejärel vajutati vastavale nupule ja kui jook oli käes, siis andis automaat ka ülejäänud raha tagasi, kõik toimis. Martin ja Karina seisid automaadisappa.
Martin kuulas, mis keeles keegi räägib.
Läti, leedu, poola keele tundis ta ära. Oli veel slovakke, tšehhe, ka vene keeles räägiti. Just nende ees seisid kaks noort naist, kes võtsid capuccinot. Kohvi nad said, aga raha automaat tagasi ei andnud. Naised vajutasid mitu korda nupule, ei midagi.
Siis koputasid vastu automaati, ikka ei midagi.
Naised kehitasid õlgu ja hakkasid ära minema.
Martin tahtis sekkuda ja asja uurida, kui saalist tuli üks venelannadest, virutas rusikaga kogu jõust vastu automaati, ning rahad pudenesid lõbusalt, nagu mänguautomaadist kasiinos, kui kellegil on vedanud. Rahasadu ei tahtnud kuidagi lõppeda.
Ilmselt jooksis automaat rahast tühjaks. Kõik naersid.
“Kas sa mind ei mäleta?”-küsis Martin, kui oli Karina kõrvale istunud. Viimane vaatas talle imestunult otsa:
”Ma ei teadnudki, et peale minu veel eestlasi on?Kus sa elad?”
“Tead, ütle oma toanaabritele, et nad hakaku parem mujalt tööd otsima. -sõnas Karina, kui oli ära kuulanud Martini jutustuse, -Karén rikub nende vabrikukarjääri niikuinii ära. Tegelikult on Karén poolakate jooksupoiss, kes otsib vabrikusse töölisi, kuid ta väga tahab oma võimu näidata, ja just meiesuguste peal. ”
Karina lubas tulla naistega rääkima.
Tal oli hea meel, et lõpuks ometi saab ka eesti keeles rääkida.
“Mul on vabrikus varsti aasta täis, siis hakkan toetust saama, on aega paremat tööd otsida, ”-ütles Karina hüvastijätuks, kui buss neid jälle “koju” tõi.
Karina oli õigust rääkinud. Naistele ei tahetud kuidagi tööd anda.
Martin tõusis igal hommikul enne koitu, läks külmast lõdisedes bussi peale, tukkus poolteist tundi bussis, siis vedas vabrikus kaheksa tundi kaste, või sorteeris koos naistega puuvilju.
Tagasi koju jõudes läks varakult magama, ja nii terve nädala.
Naised toas kas magasid, või olid linna peal hulkumas.
Nädalavahetusel selgus, et nad polnud veel tööle saanud ja olid üsna närvis.
Pühapäeval Karina tuligi läbi, nagu oli lubanud.
Parajasti olid kõik toas. Ella ja Alla püüdsid küll lõbusat nägu teha ja vastu pidada, kuid endisest entusiasmist polnud suurt järel midagi.
Rahad hakkasid ka otsa lõppema.
Varsti tuli jälle toa eest välja käia.
“Päris ilus elamine teil siin. ”-ütles Karina alustuseks.
“Kas on siis veel hullemaid?”-imestas Alla.
“Oh, muidugi, -rääkis Karina, -ma elasin alguses täiesti keldris. Karén leiab igasuguseid urkaid, et endale raha teha, ta ise ei maksa tegelikult midagi nende ruumide eest. Kehtivad mingid teistsugused kokkulepped. Algul tuuakse kõik jah siia Khalidi juurde, kus on vähe viisakam. Pärast viib Karén “omad” laiali, võtab odavamat hinda, mängib “head” onu, lubab, et siis jääb sulle rohkem raha kätte.
Aga teid ta millegipärast ei taha. Mis teil juhtus?”
Ella ja Alla kehitasid õlgu.
“Meil õnnestus kohe reisi algul “maffiaga” tülli minna.
Eks rohkem minu pärast. Ma ütlesin neile, et raha ei maksa.
Aga tööd ei saa millegipärast Ella ja Alla, ”-seletas Martin.
“Neil on lihtsalt mehi tööle rohkem vaja, muud põhjust ei ole, ”-
arvas Karina. Ta oli võtnud kaasa kaks tekki ja nimekirja kohalikest tööbüroodest. Et naised saaksid endale ise tööd otsida.
“Käige need kindlasti läbi, -ütles ta hüvastijätuks, -ja ärge laske tujul langeda. Väga üksikud leiavad kohe esimesel nädalal tööd. Ka minul läks sellega aega. Praegu on mul juba vabrikutööst villand.
Kõige odavam töö Inglismaal.
Inglane saab oma töötu toetust ka rohkem, kui tööline vabrikus. ”
Martin sai esimese nädala palga, maksis naistele võla ära ja kolis kõrvaltuppa, mille talle Khalid nüüd lahkelt pakkus. Ta jõudis endale isegi lähimast poest viie naela eest teki osta.
Ella ja Alla said igaüks oma voodi.
Tuba oli soe, neil olid nüüd Karina toodud tekid peale võtta, dušikabiinis oli veekraan korras. Ainuke mure-ikka polnud tööd. Ella laotas I-punktist ostetud linnakaardi voodile, ning hakkas paika panema marsruuti, kuidas tööbürood lühema ajaga läbi käia.
Alla tahtis ka midagi kasulikku teha, ning närviliselt edasi-tagasi käies seletas, et tuleks helistada Stasile, või Aleksandrile, või siis sellele Tallinna “bürootibile”.
“Mis me neile muidu maksime?”-küsis ta täiesti õigustatult.
Ella ohkas juba kümnendat korda:
“Kuulsid ju, et ise olime lollid. Nad ei aita meid mitte millegagi. ”
Lõpuks olidki naised nii kaugel, et alustada tööotsinguid.
Kui te olete kunagi sõitnud ühistranspordis umbkeelsena võõras linnas võõral maal, siis te saate aru nendest tunnetest, mida pidid läbi elama Ella ja Alla.
Ellal linnakaart lahtiselt käes, pastakas kõrva taga.
Alla aga sõnaraamatuga.
Esimeses bussis sai Ella bussijuhi pikast lausest aru ainult ühe sõna:”return”
Jumal tänatud, et niigi palju. Vestlus sai jätkuda. Nüüd näitasid naised juba koha kaardi peal kätte, bussijuht noogutas, müüs hirmkallid piletid, ja sõit algas.
Hea, et nad ei võtnud edasi-tagasi pileteid.
Ülejäänud teekonna läbisid naised juba jalutades. Ellale meenus, et ta oli lugenud üht inglise raamatut, kus sajand tagasi noor neiu otsis täpselt samal viisil tööd. Terve päeva ja tulutult. Tundus, nagu poleks Inglismaal selle ajaga suurt midagi muutunud.
Kohe esimesest tööbüroost alates käis naistel sabas üks neeger, ta ilmselt jagas ära, et naised on ka tööotsijad, ning nägi, kuidas lihtsamalt hakkama saada.
Neeger ei pidanud ise ostma kaarti ja marsruuti maha panema.
Räägi veel, et metslased.
Kuid tööga oli ikka kitsas. Eriti nendele, kes keelt ei teadnud.
Nädal läks veel tööotsingule. Kasu polnud midagi.
Rahad olid otsakorral.
Veel paar päeva, ja tuli jälle Khalidile toa eest maksta.
Martin oleks küll naistele laenanud, kuid ta polnud veel nii rikkaks saanud. Hea, et tal endalgi tööd oli.
Viimases hädas palus Martin Khalidi aidata naistele mingisugustki tööd leida. Khalid tuligi õhtul teatega:”Tomorrow a ten o`clock. ”
Khalid oli naistele ajanud välja pesu triikimise ühes büroos.
Kaks päeva triikisid Ella ja Alla kellegi pesu.
Tundus, et büroo juhataja oma.
Kasu oli mõlemapoolne.
Büroo juhataja sai olla hea inimene, kes andis naistele tööd.
Naised said olla aga veel ühe nädala Inglismaal.
Sellega oli ka Ella ja Alla panus Inglismaa majandusse ammendatud.
Jõuludeks lendasid naised Eestisse tagasi.
KARINA JA MARTIN…
Kui Martin Karinaga ootamatult inglismaa puuviljavabrikus kokku sai, ütles süda talle, et see on tõesti saatus.
See lihtsalt ei saanud muud olla.
Karina näos küll äratundmist ei olnud, kuid Martin ei teinud sellest suurt numbrit. Ja miks pidigi Karina teda mäletama?
Kohtumised olid olnud liigagi põgusad.
Küll mitte Martinile.
Nüüd sai Martin Karinaga iga päev kokku. Tüdruk hakkas talle üha rohkem meeldima. Karina oli jumekas brünett, kellele sobis isegi see jube võrk peas. Igatahes ei teinud see temast koletist.
Kui nad ka parajasti ei töötanud koos, siis said söögitoas ikkagi kokku. Hea oli kord päevas paar eestikeelset sõna vahetada.
Või lihtsalt niisama istuda ja puhata külg külje kõrval.
Vabrikust koju sõitsid nad ka koos.
Jõulunädalal oli vabrik kinni.
Martin kutsus Karina enda poole pühasid pidama.
Karina tuli ja jäi.
Nad elasid väikese inglise kuurortlinna südames, tillukeses kahe voodiga toas. Toas oli kraanikauss kahe kraaniga. Ühest tuli tulist vett, teisest jäiselt külma.
Miks pidid kraanid eraldi olema, Martin aru ei saanud.
Majas ei olnud ka elektriga kõik korras, teatava korrapärasusega lõi aeg-ajalt korgid välja. Solgivesi jooksis otse tänavale, vahutades ukse ees, kui keegi majas oli duši all. Prügi sorteerimisest ei olnud inglane isegi und näinud, mõnel majal polnud konteineritki, tänava äär oli musti prügikotte täis. Endaga igati rahulolev, jalutas inglane naerunäoga tänaval vastu, mõnikord vilistades või ümisedes.
Kui teda vaatama jäid, lehvitas rõõmsalt. Algul võõrastas Martinit see, et inimesed ei tahtnud ennast korralikult riidesse panna. Tundus, et kõige kõvem tegija on see, kellel on kõige vähem riideid seljas.
Külmavärinad jooksid Martinil üle selja, kui noored neiud jalutasid kõva tuule ja olematute soojakraadidega talle paljasääri vastu, seljas ainult nabapluus.
Tundus , et inglane ei muretsenud mitte millegi pärast.
Liiatigi veel võõrtööliste pärast.
Inglase enda elatustase algas pealpool võõrtööjõu elatuspiiri.
Vabrikutöö oli inglane andnud rahumeelselt sisserändurite pärusmaaks. Kupja õigused oli poolakas endale krabanud. Vahetusülemad, järelevaatajad ja teised väikesed ülemad olid kõik poolakad. Ja nad olid endast väga heal arvamusel.
Ning nendega tuli lihtsalt läbi saada.
Nädalavahetustel tegid Martin ja Karina pikki jalutuskäike.
Väike inglismaa linn tundus neile lihtsalt fantastiliselt ilus. Kuigi Eesti mastaapides polnud ta nii väike midagi. Pikalt venis promenaad mööda mere randa. Hotellid, kohvikud-pubid, kasiinod -suured ja esinduslikud- vaheldusid väikeste, vanaaegsete poekestega. Kaasaegne ja särav käsikäes antiiksega.
Mere ääres kasvasid palmid ja suured kaktused.
Golfiväljakud helerohelise muruga keset talve.
Osa linnast suundus mäkke. Ühe mäe otsas oli suur roheline aas. Kindlasti suvel peeti sellel aasal palju pidusid ja piknikke. Karina avastas, et pinkidel aasa servas on oma pikk ajalugu. Mõni pinkidest oli väga vana, üle saja aasta. Sinna olid kirjutatud nimed, kes nendel pinkidel istusid. Juures aastaarvud, sünni-ja surmaaeg. Ühel pingil olid istunud õed-kaksikud, üks pink oli kellegi mehe oma, kes ehitas ka oma maja Hastingsisse. Mees oli olnud väga õnnelik, ning elanud kaua. Karina istus mõtetes pikalt samal pingil, ning nõustus edasi minema alles pärast seda, kui Martin lubas, et suvel nad tulevad ka siia piknikukorviga.
Martin imetles Karinat, tema säravaid pruune silmi, tema energiat ja elujõudu. Karina ei olnud ei pikk ega lühike, ei paks ega kõhn.
Temas oli kõike mõõdukalt.
Ka see seesmine jõud Karinas oli kuidagi stabiilne ja rahulik.
Martin tundis ennast Karina kõrval kindlana.
Nagu ei saaks midagi halba juhtuda.
Kuid saatusel on meile alati varuks mingi üllatus.
Tegelikult ei teadnud Martin Karinast suurt midagi. Kuidas ta Inglismaale tööle sattus, ja kuidas enne Martiniga kohtumist elas. Kellega sõbrustas.
Nad töötasid tehases seni ühes vahetuses. Sõitsid koos tööle ja tagasi. Kui nad ka mõnikord ei näinud üksteist tsehhis, siis lõuna ajal said ikka söögitoas kokku. Ühel päeval aga Karina söögituppa ei tulnud. Martin võttis oma tavalise capuccino automaadist ära, kugistas võileiva alla, ja otsustas minna Karinat otsima.
Avar tsehhiruum oli tühi, kõik töötajad pidasid lõunat. Martin liikus mööda mingit pikka ja kõledat koridori. Need ruumid olid juhatuse jaoks. Töötajad siin ei käinud.
Martin katsus uksi, need olid enamjaolt kinni.
Ühe ukse tagant kostus jutukõminat. Martin paotas ust. Nurgas tooli peal istus mees. Martin teadis, et mees on Lukaš, vahetuse ülem ja poolakas. Otse tema ees, laual, istus jalgu kõlgutades Karina. Martin seisis uksel, imestusest tumm. Mingi seletamatu jõud hoidis Martinit kinni, ta seisis, ukse käepide higises peos, teadmata, mida teha. Viha ja armukadedus haarasid Martini meeled. Ta oleks tahtnud joosta Karini juurde, rebida ta laua pealt maha, ning lohistada juukseidpidi koridori, tööliste mängumaale. Kuid seisis totakalt naeratades edasi.
Karina hüppas laualt põrandale, ütles midagi Lukašile, kohendas oma juukseid, mis olid niigi võrgu all liikumatult, ning tuli Martini juurde.
Ta võttis Martini käest kinni, ning niimoodi nad läksid kahekesi tsehhi. Martin ei saanud ikka veel aru mis toas toimus, kui Karina ütles :“Ma enne käisin Lukašiga. ”
Ta ütles seda täiesti kiretult, nagu oleks vastanud küsimusele, et mis kell on. Martini meeled olid täiesti puntras, ta ei suutnud midagi mõelda. Vahetuse lõpuni töötas Martin nagu automaat, andmata aru, mida teeb.
Tema väike maailm, mis veel eile tundus nii tõelisena, varises kokku,
nagu kaardimajake muinasjutus.
Kui nad õhtul lõpuks oma tuppa jõudsid, teatas Martin, et Karina ei pea temaga elama, kui ta ei taha, ning samas tundis, nagu oleks tal keegi jäise käega kõrist kinni võtnud. Ja järsku hakkas tal nii kahju endast, just nagu oleks surm seisnud uksel.
Kõik tundus täiesti lootusetu.
“Miks sa niimoodi räägid?Me ei käi temaga enam, ”-tundus, et Karina ei tahtnud nimetada Lukašit nimepidi.
“Sa istusid tal pea-aegu süles, ”-ei saanud Martin ütlemata jätta.
Karina ainult kehitas õlgu.
“Me rääkisime. ”
Kuid ilmselt oli Karinal raske Lukašit unustada. Või oli põhjus milleski, mida Martin ei teadnud. Kuni selle päevani olid Martin ja Karina ikka koos linnas jalutanud.
Nüüd hakkas Karina aeg-ajalt kuhugi kaduma.
Martin istus tihti üksi kesklinna pubis, mis oli nende maja ligidal.
Ning maailmast pole kuhugi kadunud “head” inimesed, kes ikka midagi rääkima tulevad.
Nii sai Martin teada, et Karina ja Lukaš olid enne lausa koos elanud.
Kuid siis oli Lukaši pruut koos oma vanematega Poolast kohale sõitnud. Skandaal oli olnud üsna korralik. Karina pidi välja kolima.
Üleüldse tundus Martinile, et vabrik oli rohkem poolakate, kui inglaste oma. Kõikidel brigadiridel ja väiksematel ülemustel olid poola nimed.
Siis veel see imelik komme-et vene keeles ei tahtnud keegi rääkida.
Tundus, et oskasid, aga ei julgenud. See oli Martinile võõras.
Martinit ennast hämmastas ka see, kui tõsiselt ta suhtus kõigesse, mis puudutas Karinat. Mitte ükski tüdruk polnud Martinile veel nii hinge läinud. Nende omavahelised suhted olid praeguseks muutunud.
Nad polnud enam isegi koos maganud.
Karina oli kuidagi endasse tõmbunud, ja Martin ei julgenud peale käia. Martin ei teadnud, millest Karina ja Lukaš omavahel rääkisid,
kuid Karina oli muutunud just peale seda jutuajamist.
Kõik see oli nii segane, et Martin hakkas väsima.
Talle meenus kodu, väike vana maja metsa ääres, kus nüüd elas vanem vend oma perega. Tegelikult Martinil ei olnudki kodu, sest nemad õega poleks enam sinna hästi mahtunud. Ema-isa olid surnud, õde elas mehega linnakorteris, mille nad olid pangalaenuga ostnud. Hambad ristis, tuli Martinil võõrsil tööd teha, et midagi kõrvale panna. Ja see, et polnud midagi igatseda, tuli ainult kasuks.
Nii oli seda kõike kergem taluda.
Ning kõik oli tema enda kätes. Kas ta saab oma eluga hakkama, kas ta jõuab nii kaugele, et soetab endale elamise, ostab auto, võtab naise, muretseb lapsed, saab pereinimeseks.
Või jääbki üksi ja igavesti rahatuks.
“Eestlane muudkui muretseb kogu aeg, -oli üks Martini tuttav mustlane kunagi torisenud, -muretseb maja, siis naise, siis lapsed –üks suur muretsemine kogu aeg. Ja rõõmustada ka ei oska, kui sõidab mäest alla, siis juba muretseb, et varsti peab jälle mäest ülesse rühkima.”
Karina ja Martin töötasid juba paar nädalat erinevates vahetustes. Võib-olla oli see juhus, võib-olla sättis selle Karina niimoodi. Igatahes ei saanud nad eriti palju kokku. Talv hakkas läbi saama ja kevadel oli vabrikus tööd rohkem. Isegi laupäev-pühapäev olid tööpäevad. Ka teenistus oli kahekordne.
Ühel ilusal päikeselisel päeval läks Martin panka, ning tundis siirast rõõmu oma arve üle. Eestis oleks ta selle raha eest saanud juba osta ühe korraliku uue auto.
Millegipärast meenus Martinile tema endine elukaaslane Tallinnas. Ja ämm.
Mis näoga nad oleksid Martini arvet nüüd vaadanud?
Et sel päeval polnud vaja tööle minna, läks Martin hoopis mäest ülesse, sinna, kus oli roheline aas vanade armsate pinkidega.
Ühel pingil istus Karina!?
Nagu soe lainetus hakkas mööda keha ülesse ronima ja haaras endasse Martini südame. Ta polnud mitu kuud Karinaga isegi korralikult rääkinud. Praegu aga istus Karina pingil nii, nagu oleks ta kõige õnnetum inimene maailmas.
Martin sammus otsejoones pingi juurde ja Karina tõstis pea. Suured pruunid pisarais silmad vaatasid alt ülesse. Ümberringi siristasid rõõmsalt linnud, päike kuldas puulatvu, kevadine muru haljendas. Lilled olid juba pungas, kohe-kohe õide minemas. Ning üksik õnnetu eesti naine, keda tegelikult armastas sama üksik eesti mees. Martin teadis, et nii ei saa seda kõike jätta. Ta peab leidma õiged sõnad. Esimest korda elus tundis ta hirmu selle pärast, et ei jõua naise südameni.
Mõned minutid istusid nad vaikides. Karina lõpetas nuuksumise ja pühkis pisaraid. Martin võttis ettevaatlikult Karina käe- viimane ei tõrkunud.
“Ma ju armastasin Lukašit, -ütles Karina lõpuks avameelselt, ja vaatas vilksamisi Martini poole. Martin vaatas otse enda ette, ning ei teadnud, mida vastata.
Ta ei tahtnud seda kõike kuulata.
“Tead mis, lähme pubisse, -tõusis lõpuks Martin püsti, laskmata lahti Karina käest. Nagu võiks tüdruk jooksu pista.
Nad istusid pubis privaatselt nurgas hilisõhtuni ja rääkisid, rääkisid, rääkisid…
Rüüpasid õlut ja sõid õhtueinet. Martin tegi välja. Ta oli õnnelik.
Karina jutustas, kuidas ta oli jõudnud Inglismaale umbes aasta ta
