Vabakutseline maalija ja astroloog ei taha kusagile reisida ega õieti toastki välja tulla
Eve Pärnastet teatakse kui Eesti rahvuslikust vastupanuliikumisest väljakasvanud, aastatel 1987-1995 poliitilistes ringides ja parteides silmapaistvalt osalenud daami. Tema tihti isikupäraselt väljakutsuva välimuse (kiilaspea, suured kõrvarõngad, originaalsed rõivad) varjus keeb avangardselt elav vaim. Esteetiline mäss on nii mõndagi shokeeriv dekoratsioon, millega käib kaasas kandja vaba hoiak ja loomulik meel.
Istume jaapani grill-restoranis Ami-ja, lauale toodud pulkade kohta ütleb Eve Pärnaste, et ta on selliste abil kodus juba mitu aastat söönud. Justkui oleks ta jaapanlanna.
Kuuma saket (alkoholisisaldus 16%) rüübanud, tunnistab Eve Pärnaste: "Tunnen end täiesti vaba ja sõltumatu inimesena, olen iseenda päralt ja mulle meeldib see väga." Aga enne seda oli üheksa aastat igasugust sekeldamist, areenil olekut ja poliitikat. "See oli aeg, kus ma tundsin, et on vaja midagi teha, et mind on vaja, et ma suudan ja ma tegin oma tööd kohutava intensiivsusega. Kui ma praegu mõtlen, mis tehtud sai, siis ei suuda seda enam hästi uskuda."
1983. aasta kevadel rullus üle Eesti läbiotsimiste ja arreteerimiste (Parek, Ahonen, Pesti, Tarto) laine. Põrandaaluse vastupanuliikumisega tihedalt seotud Eve Pärnaste kõndis ise kinnikukkumise äärepeal. KGB avaldas oma varjamatu jälitamise ja pealtkuulamisega sadistlikku psühholoogilist survet, püüdis sisendada hirmu. Organeile oli teada, et Eve Pärnaste aitas aktiivselt teha nõukogudevastast ajakirja.
Hiljem, kui Lagle Parek oli juba vangilaagris, paistis ikka veel, et üks väike Eesti annab Siberile ka oma teise nõukogudevastase naise. NSV Liidu peale kokku hoiti siis seal üheksat naist. Tänaseks tundub Pärnastele, et "polnud see aeg nii jube midagi. Vaim ei lehvinud pilvede kohal, mõte oli kusagil kinni, nende juures, kes kaugel ja luku taga, aga ma ei tahtnud trelle maalida."
õnnelikuim aasta
Möödunud 1996-nda, mis oli Eve Pärnastele kõige õnnelikum aasta tema senises elus, oli ta avalikkuse eest peidus. Siinsamas Tallinnas, oma vaimuga küllastatud korteris, keset raamatuid ja maale.
Nüüd on ta endast jälle märku hakanud andma. Läinud sügisel oli Tartus maalinäitus, eile (24.01) võeti Vene kultuurikeskuses maha väljapanek, mis oli maalija Pärnastele juba 20. personaalne esitus. 21. avatakse 13. veebruaril kell 16 Vene Draamateatri galeriis.
Tegelikult maalis Eve Pärnaste juba ammu enne seda, kui Gorbatshov Moskvas uutma hakkas. "Tartus sotsioloogia laboris tuli lihtsalt pähe mõte, et ma hakkan maalima, teen ülo Vooglaiule sünnipäevaks temast portree." Ja esimese pildi tegi Pärnaste käsipeegli peale! Selgus, et klaasile saab vägagi hästi maalida ning esimesed pildid olidki kõik klaasile tehtud.
Vooglaiu portreest ei tulnud midagi välja, aga 1982. aasta kevadel oli Eve Pärnastel esimene näitus Kiek in de Kökis, millest ta nii suurde vaimustusse sattus, et läks näituse avamiselt koju ja hakkas palavikuliselt uusi pilte maalima. Ning kohe maikuus toimus juba uus näitus Tartus. Hiljem on ta maalinud ajaliselt "vahelduvate lainetega".
Vabaduse illusioonid ja tegelikkus
Keskkoolis oli Eve Pärnaste komsomolisekretär, käis ülikoolist ajalehte toomas ja riputas selle kooli seinalehele. Abituriendile tundus, et pahad ajad on möödas, et on vabadus teha, mida tahad. Aga siis läks ta Tartu ülikooli psühholoogiat õppima, kus kinnistus arusaam, et see kõik ei ole niimoodi, nagu paistab - et ta oli olnud idealist.
Komsomoli sehkendustes üliõpilane Pärnaste ei osalenud, noorte punakarjeristidega sidemeid ei soojendanud. Hoiti oma seltskonda, loeti igasugu kirjandust, käsikirjad liikusid, istuti koos ja arutleti elu üle. "Käis kõva elu mõtte otsimine. Peeter Einasto oli kambas, õigluse küsimus oli kogu aeg kesksel kohal. Kui ma aru sain, et mind ahistatakse, siis hakkasid faktid järjest sügavamalt rezhiimi olemust avama, süvenesid teadmised ajaloost."
ülikooli lõpetas Eve Pärnaste aastal 1974, töötas juba õpingute ajal legendaarses sotsioloogia laboris, mis aga kevadel 1975 ideoloogilisel survel (ettekäändeks nn demokraatide poliitiline protsess) kinni pandi. Eve Pärnaste nõustub, et on oma loomult väga tundlik vabaduse suhtes, ei kannata ebaõiglust ega teiste ahistamist, rääkimata enda piiramisest.
üheksa asja korraga
Vabadust armastava inimesena on Eve Pärnaste ikka omapead kõndinud. "Kui ma midagi vabatahtlikult teen, siis teen nii, et on tehtud! Kui aga asi läheb juba sunduslikuks, siis muutub see minu jaoks raskeks koormaks ja ega tast enam head nahka tule kah."
Kodanike komiteede liikumise ajal juhtus tihti nii, et Eve Pärnaste toksis büroos (mis oli tema eluruum) üheaegselt arvutisse mingit teksti, rääkis telefoniga, suhtles seltskonnaga, valas kohvi jms - kõike rahulikult korraga. Tõenäoliselt tuleks ta sekretäride Eesti või Euroopa meistriks, kui vaid võistelda viitsiks.
"Aastatel 1987-1990 oli täielik panustamine, hiljem Eesti Komitee päevil hakkas asi juba vinduma, ennast siis enam eriti ei tõmmanud, kuigi kutsuti. Mina tahan muutusi, see ERSP oli minu jaoks juba nii kaua olnud, asi toimis ilma minuta edukalt. Kui ma näen, et keegi teeb seda asja paremini kui mina, siis ma ei hakka konkureerima. Miks ma peaksin seda asja tegema? Teen siis midagi muud. Tundsin, et on vaja novaatorlikke muutusi."
1993. aastal asutas Eve Pärnaste koos Jaanus Raidaliga Tuleviku Eesti Erakonna (TEE). "Mulle meeldib teid rajada ja midagi uut teha."
Võim iseenda üle
Nüüd on Eve Pärnaste üle aasta poliitikast täiesti eemal olnud, pole lugenud ajalehti ega õieti kodust - raamatute ja maalide juurest - väljagi liikunud. Ju oli poliitika paratamatu eluetapp, mis tuli lihtsalt läbi käia?
"Ma ei saa ju vabalt olla, kui maailm on minu ümber vangis. Nüüd on meie ümber teised väiksemad vangistused ja rähklemised ning tegelgu selle administreerimisega teised, see ei ole enam minu asi. Olin poliitikas nii kaua, kuni sain seal vabalt olla. Kui raamid hakkasid suruma, siis ma ka läksin. Poliitika ei kaotanud midagi sellest, et ma sealt lahkusin ja mina ainult võitsin selle läbi. Ma olen loomult revolutsionäär ja maailmaparandaja - käid korra ära ja siis, kui maailm on parandatud, tuled jälle tagasi ja tegeled oma asjadega edasi."
Ulatan Eve pikale ja peenikesele More-sigaretile tuld. "Tahtsin sellest ühiskonnast, mis neelab sind nagu soo, välja minna, puhata. ühiskonnakeskset inimest seovad nähtamatud niidid, võib kaotada oma vabaduse ja eluisu. Mind ei huvita võim. Kui mingi võim mind huvitab, siis võim iseenda üle, aga mitte kellegi teise üle."
Minu standardsele küsimusele kostab Eve Pärnaste, et talle praegu lihtsalt ei tule üldse meelde, et on olemas selline moodustis nagu Euroopa Liit!
Põnev elu keset raamatuid
Kuigi Eve Pärnaste ostis hiljuti uue raadio, ei kuula ta sellest ilmateadetki. Loeb, õpib, arvutab, uurib tähekaarte, tal on üle 120 astroloogiaalase raamatu. õppimises on ta tõeline anarhist, kes kargab ühe raamatu juurest teise juurde ja kel pole mingit süsteemi, vaid mingi oma seletamatu süsteem.
"See on nii huvitav, loed, mõtled ja kontrollid. Viimase aasta olengi peamiselt ainult sellega tegelenud. Magada ja süüa pole aega. See on kirjandus, kus kõik elu mudelid sees. Kodus on mul korraga 15 raamatut lahti ja läbisegi lugemisel."
Vaheldumisi üle ühe lillaks ja roheliseks on värvitud ka Eve Pärnaste sõrmeküüned. "Loomulikku värvi pole mõtet värvida. Kui juba värvida, siis värvida ebaloomulikult. Milleks muidu üldse värvida?" Ja tõesti mõjuvad need küünetoonid maitsekalt, vahest vaid Eve Pärnastele sobivalt. Konventsioonidest ja tavadest astub ta üle isiksusele eriomase loomulikkusega, tema sarm on sisemiselt laetud. Teda ei häiri, et astroloogia on konservatiivsele mõttelaadile, pehmelt öeldes, ebateaduslik.
"Kui Kuu liikumisest tekkivad merede tõusud ja mõõnad, miks see siis inimese peale ei mõju?! Aga ega ma selle järgi oma elu sea, vaid teadvustan protsesse. Pole mingit müstikat, vaid raudne loogika. Mõju ja vastumõju, energia jäävus, põhjuse ja tagajärje seadus. Paljud keerulised asjad muutuvad lihtsamaks ja mõned pealtnäha lihtsad asjad omavad sügavaid salaseoseid."
Budismi sügavad mõjud
Eve Pärnaste tunnistab, et "pole erilistel religioossetel otsingutel ringi käinud", kuid on põhjapanevalt mõjutatud budistlikust maailmavaatest kui omaette kultuurist. Tal oli sügav huvi selle vastu, miks inimene ja maailm niimoodi toimib.
"Ega ma ilmaaegu psühholoogiat õppima läinud. Aga ülikoolis ei saanud ju mingit vastust, seal sai ise otsitud. Hiljem andis budistlik filosoofia ja maailmaseletus oma põhilausetega selle mõttelõnga kätte - vääramatu põhjuse ja tagajärje seose." See äratundmine on Eve Pärnaste elu põhjapanevalt muutnud, aidanud sellest aru saada, elu loomuliku kuluga samastuda.
Võtame lõpuks Jumala, hinge ja tahtevabaduse budistlikult paberile kokku: "Jumalat pole. On olemas põhjuse ja tagajärje seosed ja selles valguses ei oma see tähtsust, kas hing on või ei ole. Aga inimese tahe on vaba ja mida võimsam tahe, seda vabam inimene on. Kõigepealt peab aga olema tarkust, et end mitte võrkudesse mässida ja kannatusi tekitada. Inimesel olgu selged arusaamad ja eesmärgid."
TARMO TEDER
