Eve Rohtla: skandaal ei tohi lapsi puudutada
Milline hinnang anda sellele, kuidas Eesti meedia lastega käitub?
Need kaks viimast konkreetset juhtumit, mis puudutavad Birgit Varjunit ja Erika Salumäed, on avalikkuse veidi puhevile ajanud. Samal ajal ei saa öelda, et Eestis oleks meedia roll pöördumatult halb. Viimase aja pressinõukogu poole tulnud kaebustest on näha, et neid juhtumeid, mis puudutavad lapsi ja nende suhtes halvasti käitunud ajakirjandust, esineb haruharva. Seda enam tunduvad need juhtumid erakordsed ja saavad avalikkuse suure halvakspanu osaliseks.
Kroonika ja teised ajakirjad ei ole ajalehtede liidu liikmed ning seega ei pea jälgima sealset eetikakoodeksit. Kas olukorda muudaks see, kui kõik populaarsed meelelahutusväljaanded lepiksid kokku eetikakoodeksi, nagu on ajalehtede liidu liikmetel?
Muidugi. Nad võiksid tegelikult ühineda ka pressinõukoguga. Neile on tehtud korduvalt ühinemise ettepanekuid. Liikmeks mitteolemine aga ei tähenda, et ajakirjanik, kes töötab ükskõik millises väljaandes, ei peaks järgima seadusi ajakirjanduseetika koodeksit silmas pidama.
Kui tegemist on seltskonnaajakirjandusega, siis võiks tõmmata mingi joone, millest üle ei minda, ja panna paika mingid head tavad, mis võivad näiteks uudisajakirjandusest küll erineda. Siiski ma ei usu, et seltskonnaajakirjades töötavad inimesed pole ajakirjanduseetika koodeksist midagi kuulnud. Ilmselgelt on nende ajakirjade personali seas ka endisi leheajakirjanikke.
Ajakirjanduseetikat peaksid aga kõik need, kes end ajakirjanikuks peavad, järgima ning oma südametunnistus on ju igal kirjutajal. Püüame end oma uudiseallika kingadesse panna. Juhan Peegel ütles ju, et ajakirjanikud me võime olla, kuid inimesed peame olema. Kui sellest ütlusest lähtuda, siis ei tohiks ju mingeid probleeme tekkida.
Kui vaadata näiteks sedasama Kroonika ja Salumäe juhtumit, siis kas see avaldab mõju ajakirjanduse kui sellise mainele ka laiemalt?
Jah. Näiteks kui kuulame raadiot ja loeme veebiväljaandeid, kus rahvas avaldab arvamust, siis tundub, et inimestele ei meeldi see.
Paratamatult kantakse see rahulolematus üle ajakirjanikule kui selle kutse esindajale. Nii nagu iga eriala esindajate seas leidub nii häid kui ka halbu spetsialiste. Me kõik oleme ekslikud, ent iseasi on see, kas eksitakse kogemata või pahatahtlikkusest.
Kas rahva skandaalijanu kutsub esile meelelahutustöötajate poolset hea maitse piiri ületamist?
Siin on abiks uuringud, mida on ajakirjandusväljaanded teinud. Kõige lihtsamalt saab jälgida lugejate huvi selle järgi, kui palju internetiväljaandes mingite lugude peale klikatakse. Selle loetavuse järgi saab ju aru, mida lugeda tahetakse. Kui neid lugejaid, kes tunnevad suurt huvi teiste inimeste eraelu ja seal ümber keerlevate emotsioonide vastu, on tunduvalt rohkem kui majandusanalüüsidest huvitujaid, siis nemad ju tellivad ja ostavad vastavaid väljaandeid.
See võib paljusid ajakirjanikke masendada ja samuti ka kriitiliselt mõtlevaid lugejaid, kuid midagi pole teha.
Tuleks mõelda, et ühel hetkel võib väikses riigis nagu Eesti olla ükskõik kes järgmisena selles olukorras, et tema lapsed on kistud avalikkuse ette ja nad ei saa ennast ise kaitsta.
