Eveliis Kund-Zujev: Kuidas ma kõrgharidusega tööle sain
Ma olen 32-aastane, lõpetanud Tartu ülikooli skandinavistika norra keele ja kirjanduse eriala. Kui ma oma valiku teatavaks tegin, pööritasid paljud mõistmatult silmi.
„Kes sinust saab? Giid või tõlk? Nad ei teeni ju mitte midagi!” naerdi mu valik välja. Ma ei hakka sellest rääkima, et tegelikult on giidi ja tõlgi ametid tänapäeval vägagi hästi tasustatud. Ma ei teadnudki tol hetkel üldse, kelleks ma „suureks saades” saada tahtsin. Ma keskendusin teistele asjadele ja täiendasin end tänu stipendiumitele välismaal nii kunstiajalugu kui ka norra kirjandust õppides.
Kaks aastat hiljem läksin ma suveks esimest korda elus tööle, müügisekretäriks. Mulle ei tulnud isegi pähe midagi „prestiižsemat” soovida, sest mul puudusid oskused ja teadmised, välja arvatud keeleoskus. 3000-kroonise palga üle olin ma rohkem kui õnnelik.
Kolmandal kursusel kandideerisin tööle Norra kõnekeskusesse Tallinnas. Palk oli 2002. aasta kohta kolossaalne 8000 krooni. Töö polnud meelakkumine, sest kellele ikka meeldiks telefoni teel teistele seepi ja šokolaadi pähe määrida, kuid kulud oli vaja katta ja minu oskuste juures ei oleks ükski täie mõistuse juures olev ettevõtte tegevjuht mind mõnele juhtivale kohale tööle võtnud. Ma nägin elus esimest korda Excelit. Vastu pidasin ma ajakirju müües kaks aastat, selle ajaga sain ma selgeks nii Exceli kui ka omandasin teisi kasulikke oskusi, lihvisin oma keeleoskust ja õppisin müügitaktikaid. CV Keskuses oli mu CV samal ajal kogu aeg aktiivne.
Ühel päeval tuligi telefonikõne ja pakuti uut tööd. Tegeleda Norrasse tööjõu värbamisega. Ma ei saa öelda, et ka see oleks olnud unistuste töö. Valdkond oli mulle tundmatu ja selleks, et üldse tööd teha, pidin ma end kurssi viima nii Eesti kui ka Norra seadustega. Ma arendasin end pidevalt ja kõnekeskusest saadud telefonimüügi kogemus tuli sellel töökohal suureks kasuks. Siin omandatud kogemused viisid mind järgmise töökohani ja suurema sissetulekuni.
Nüüdseks töötan üsnagi mainekas ehitussfääriga seotud ettevõttes ekspordivaldkonnas. Kõik see ei ole tulnud ei lihtsalt ega kiiresti. Ma olen ise end täiendanud, viinud end kurssi vajalike õigusaktide, eripärade ja tavadega. Samas tean ma, et mul on veel palju õppida.
Ülikoolist äridirektoriks?
Seepärast pahandavadki mind noored ülikooli lõpetanud, kes, diplom näpus, tööandja uksele koputavad, ilma igasuguse kogemuseta (ma ei pea silmas vaid töökogemust, vaid ka elukogemust) ootavad kommertsdirektori ametikohta miinimum 1600-eurose kuupalgaga (sest neil on ju ometi kõrgharidus!) ja siis solvuvad, kui nad tagasi saadetakse.
Säravaid pliiatseid, kes kasvõi 14-aastaselt saaksid hakkama rahvusvahelise korporatsiooni juhtimisega, ei ole palju. Ei ole häbiasi alustada madalamalt, just nii tuleb kogemus ja võimalus tööredelil kõrgemale jõuda. Andke endale aega jõuda selgusele, mida te teha tahate, olles aastakese klienditeenindaja või ettekandja – uskuge mind, see kogemus tuleb teile tulevikus kasuks, te oskate nii mõneski olukorras käituda paremini kui ülikooli lõpuaktuselt otse massiivse tammepuidust laua taha sattunud kommertsdirektorid ja finantsjuhid. Vajaduse korral oleksin ma valmis ka ilma häbitundeta ettekandja olema. Lõppkokkuvõttes ei „diskrimineeri” teid valitud eriala tõttu ükski ettevõtte juht.
