Iga avaliku haldusega kokkupuutunu peaks teadma, et diferentseeritud hüvitisi ehk siis sama asja eest erinev hulk raha makstakse välja sihtotstarbelise fondide – kassade–kindlustuste kaudu. Sinna annab igaüks samaks otstarbeks eri panuse ja tal on mõningane moraalne õigus sealt ka vastavalt panusele tagasi saada. Heaks näiteks on haigekassa, töötukassa, liikluskindlustusfond jt.

Riigieelarvelistest vahenditest makstavad toetused on ühesuurused ja mõeldud vaesuse leevendamiseks või ebavõrdsuse vähendamiseks. Klassika. Et sattuda abivajajate kilda, ei pea tingimata asotsiaal või andetu olema. Loomulikult seisab inimene vaesusega silmitsi, kui tal kaob sissetulek (ning tal pole sääste). Selline situatsioon on ka paljudel sünnitanutel. Kulud – laenud ja liisingud – ju jäävad, neid isegi lisandub (lapse asjad). Seetõttu on lapsega koju jääva vanema hüvitus hädavajalik. Kuid kas kaheksakordse vahega?!

Riigieelarvelisi vahendeid pole õiglane ebavõrdselt jaotada, sest see toodab ebavõrdsust. Kui meil oleks sihtotstarbeline kassa või fond – näiteks lastekassa –, siis jah, palun! Võib otse Põhjamaadest maha kirjutada, mitmes riigis saavad mammad tõesti peaaegu täispalga. Senine 140-päevane nn dekreediraha tuli ju haigekassast, ravikindlustuse eelarvest, ja on seega töövõimetushüvitis, mitte palk ega toetus. Paar kuud enne ja pärast sünnitust on naise tervislik seisund tõesti selline, mida võib kirjeldada töövõimetusena. Edasi aga tervis taastub ja emme hakkab tööle. Järgmisest aastast siis vanemapalga eest.

Kuidas mullast kulda teha

Või käsitletakse seda toetusena inimesele, kelle sissetulek on kadunud, kuid ta täidab riigile tähtsat ülesannet ning riik toetab teda? Hüvitis see ju olla ei saa, sest kuidas saab kuskilt midagi välja maksta, kui enne sisse pole pandud? Lihtne kindlustuspõhimõte. Või on ärigeeniustest valitsus avastanud mooduse, kuidas mullast kulda teha?

Kui tahame uue avaliku teenuse näol riigieelarvet lisanduva poole miljardiga koormata, siis äkki tuleks sisse seada hoopis vastav maks? Miks mitte ettevõtetele, sest ka nemad vajavad nii töötajaid kui ka tarbijaid. See annaks neile ühiskonnas juurde austava kohustuse, ja uskuge mind, selle rahaga võib maksta vanemapalka, tõsta lastetoetused kulutustega vastavusse ja teha seda kõike kasvõi lapse 18-aastaseks saamiseni. Ilma lisatuluta tuleb vastav raha võtta millegi (ja kellegi) arvel. Lihtne ja loogiline.

Ebaloogiline on siinjuures see, et luues juurde kulusid, asume tulumaksureformiga hoopis tulusid kärpima. Kui valijalt küsida, kas ta soovib diferentseeritud vanemapalka ka siis, kui selle arvel vähenevad puudega inimeste toetused, kiirabi ja päästeteenistuse eelarve, laste koolitusega seotud maksusoodustused jne, siis vaevalt ta enam nõus on. Ja valijad on seda ka häälekalt öelnud. Lastega perede esindajaist pole keegi kiitnud eri suurusega vanemapalka. Ometi on ju nemad sihtgrupp. Ja kui tegu on tõesti palgaga, siis kuidas saab riik sama töö eest erinevat palka maksta?

Emade panus on võrdne

Alguses räägiti erinevuse vajalikkusest seoses igaühe panuse arvestamisega. Siinkohal pole pädev väita, et kel suurem palk, sel suurem panus. See pole tõsi. Kõigi panus on võrdne – 26%. Ja kel väiksem palk, kulutab sellest enamiku tarbimisele, makstes kaudsete maksudena riigile tagasi suure osa sissetulekuist. Nii on just nemad suhteliselt kõrgemini maksustet.

Lisaks on meil hulk töötajaid, näiteks õpetajad ja meedikud, kel lihtsalt pole võimalik saada kõrgeimat vanemapalka, sest riik ei maksa nende töö eest nii palju. Kas nemad on selles süüdi, kas nad on viletsamad ja vähem väärtuslikumad kui Tallinna firma sekretär või riigikogu liige? Lisaks on panusest jutlustajad kirjutanud seadusesse sisse ka teise annuse ebavõrdsust: järjestikku sündivate laste vanemaist arvestatakse vaid nende panust, kelle eelmine laps on sündinud käesoleva aasta teises pooles. Kõigil teistel, kelle laps on sündinud varem või kes lähevad järjest juba kolmandat või neljandat last saama, on õigus vaid miinimummäärale.

Ääremaal elades näen palju ebavõrdsust. Siinsed inimesed pole rumalamad või viletsamad kui pealinlased. Pigem vastupidi, inimkvaliteet ühe ruutkilomeetri kohta on maal kõrgemgi. Ometi ei saa neist keegi nii suurt palka, et kuuluda nende hulka, kelle “panust” peab riik kõige väärikamaks. Siin lihtsalt pole selliseid töökohti. Lõppude lõpuks maksavad kaubad kõigile ühepalju, maal rohkemgi kui Stockmannis. Kas mõni neist klanitud noorsandidest on mõelnud, miks osa emasid ostab oma lapsele pampersid ainult õueminekuks või reisiks, ühekaupa?

Diferentseeritud vanemapalk on ebaõiglane, riigieelarvelise toetusena ka ilmselt põhiseadusega vastuolus. Kuid kui valitsus ei usu, mida perede esindajad neile räägivad, küsigu neilt kõrgepalgalistelt mammadelt, kas nende arust on õiglane saada oma lapsele 17 000 ja Karksi-Nuia meditsiiniõe lapsele 2200 krooni? See sihtgrupp on nii väike, et võib 100-protsendilise katvusega uuringu tellida. Või tehke lihtsamalt: küsige Maret Maripuult, Reet Roosilt või Mailis Repsilt. Äkki nad ei tahagi nii palju. Milleks vägisi pakkuda. Minul oleks küll häbi, kui rahvas minu lapsehoolduspuhkuse ajal mu laene ja liisinguid maksaks.

Samal teemal:

• Rain Rosimannus “Kogu tõde vanemapalgast”, EPL 23.10.