Samas - parteid ei tehtud, keegi püksata ringi ei jooksnud, mudas ei püherdanud ja muud "postkultuurset" ei juhtunud. Kõik kes tulid või nägid, võivad parema inimesena ja vaimult rikkamana edasi minna, ja taas mõelda, et kõik see hall ja sombune ja psühhedeeliline, nagu ka rõõmus, ja soe ja armas on meie enda ajalugu, olevik ja seega ka tulevik. Meie vereringe, geneetiline kood ja mälu.

Eesti lugu ei ole lihtne, mood, ega trend, vaid õnn ja rõõm, mis rõõmsaks teeb. See ühendav mõttelõng oligi selle kõne peamine sõnum. Eestit tänav. Põlvkondi siduv. Eelkäijaid väärtustav ja lugupidav ja meile tulevikku näitav. Juurtel, aga julgelt ette vaatav. See, et meil on tulevik, öeldi selles kõnes nii mitmel moel, et kõne väärib tervikuna korduvat ülelugemist.

Kõik peavad mõtlema

Mis meid selles kõnes veel järgmisesse sajandisse kannab? Läbiv mõte, et kõik peavad mõtlema! Me oleme hiiglased, aga me ei ole suur riik. Väikese riigina peame me kõik kaasa võtma ja kõik peavad kaasa mõtlema - mitte ainuõigeid mõtteid, vaid enda jaoks läbi mõeldud mõtteid. Nii need, kes tahavad olla meiega, kui need, kes on nagu meie, aga natuke ka erinevad.

Veel, et iga laps, kes selles riigis sünnib, peab saama õiguse selleks, et riik teda alt ei veaks, teda emakeele järgi Eestist ei eraldaks ja et kõigil on Eesti koolis stardipositsioon võrdne. Mõelgem selle kõige peale! Innustagem selleks. Harjutagem, soosigem ja toetagem seda. Ja nõudkem seda.

Veel 100-aastasest Eesti riigist - me saame ja peame olema inimestena riigi suhtes nõudlikud. See aga tähendab, et nõudlikud meie enda suhtes. On erilisest südantsoojendav meenutus presidendi poolt, et kui me käsime riigil midagi teha, siis me anname käsu ei kellelegi muule, kui iseendale.

Terve mõistuse säilitamine on Eesti järgmise sajandi suurim väljakutse. Sellest peab hoolima! Ja väärikust peab hoidma.