Olin veel paar nädalat tagasigi valmis uskuma, et tegu on näilise lahinguga. Et küllap kisma päädib vaikiva kokkuleppega, kus väljapoole näidatakse, et „suur oodatud lahendus” on erakonna jagunemine kaheks nimekirjaks, kelle „erinevaid seisukohti” demokraatlikult aktsepteeritakse. Muidu aga ollakse ühtsed, v.a mõnes olulises küsimuses: kas Eesti on NATO liige? kas vene keelest saab teine riigikeel? kas Eesti kaotab oma e-lahendused (sh e-valimised)? kas Eesti avab 80 000 hallipassi omanikule tee valimisnimekirja ja jagab kõigile kodakondsust? Selle tulemusel kaitsenuks uue esimehe toetajad eesti valijate ja vana esimehe toetajad Keskerakonna „tuumikvalijate” huve. Eri nimekirjadesse jagunenud parteilased oleksid üksteist justkui täiendanud, erakonna valijad oleksid saanud just neile meelepärase sõnumi, meedia tähelepanu olnuks samuti tagatud, nagu eeldatavasti ka hea valimistulemus.

See oli üks hüpotees toimuva kohta. Ebatraditsiooniline, aga see-eest mänguline. Õnnestunud valimiskampaania oluline komponent on ju alati olnud „õige” vastase ja teema valimine – nüüd võetuks need siseringist. Üks nimekiri on puhtam kui prillikivi, pakub tröösti kõigile kriminaalkaristuse saanutele ja pealiinis pettunutele, kajastab EKRE ja Kremli seisukohti, purjetab sotsiaal-majandusliku populismi lainel. Teine on salongikõlblik ja võtab oma kaitsva tiiva alla vähe rohkem integreerunud Eesti inimesed.

Valijatele tähendanuks see, et ei pea endale esitama kriitilisi küsimusi ega vaatama tulevikku, vaid leiab harjumuspärase loosungiga kandidaadi. Parteilaste poolt vaadates oleks 1 + 1 samuti pigem 2, mitte vähem ja toiduahelad säiliksid. Milleks sellise kaardipaki juures veel vaielda Reformierakonnaga, milleks sotsidega!? Rääkimata IRL-ist, kellest pole sügiseks enam niikuinii asja. Iseendaga korralikult vaieldes saaks kindla enamuse ja kogu võim jääks perekonda.

Tänaseks teame, et päris näiline see lahing ei olnud. Paar viimast kuud kestnud Keskerakonna-sisene mürgel käib positsioonide pärast nn venekeelsete poliitikute tiival. Kes on õigem „venelane”, kes „reetur” ja kes lihtsalt nahahoidja. See mõjus uudsena, sest Keskerakonnas annavad venekeelsed poliitikud omavahel esimest korda niimoodi hagu. Varem on nõnda kraagelnud marginaalsete vene parteikeste ja valimisliitude poliitikud. Nad on peagi Kremli huviorbiidist ja sponsorinimekirjast kadunud, läinud pankrotti või imbunud Keskerakonda.