EVI ARUJÄRV: Eestimaa on lukku pandud?

Kohalike valimisteni on veel aega ja olukord võib muutuda, kuid seni mingeid köitvaid kommunaalpoliitika kuulutusi kuulda pole olnud.

Ehk on see tõesti rahvuslik eripära, et omaenda positiivsetest saavutustest või kavatsustest kõnelemise asemel keskendub enamik erakondi konkurentide tõrvamisele. Samal ajal ei ole ka korralikku intriigi tekkinud, kuigi nõudlust ilmselt oleks. Entusiastlikud kollaste särkidega noormehed, kes kommunaalpoliitika allakäigu illustreerimiseks konkureeriva erakonna hõivatud linnaosavalitsuse akna alla tiiki uputatud betoonpingi tarisid, etendasid tegelikult ju vaid lõbusat sportlikku meelelahutust. Isegi käeraudades ei ole veel kedagi kuhugi talutatud.

Mis õieti peaks olema kohalike valimiste tõsiseltvõetav teema? Formaalne õige vastus on, et selleks on inimsõbraliku elukeskkonna kujundamine kõige laiemas mõttes – teedeehitus, elamumajandus, trans­port, haridus ja vaba aja veetmine ning sotsiaalhoolekanne. Kõrvalepõikena meenutades, kuidas n-ö puhtaid kommunaalteemasid on kajastanud poliitikud ja ajakirjandus, tuleb vähemasti Tallinna puhul esile veider, aga kõnekas dominant – läbi aegade on siin nii tegijate kui ka kriitikute tähelepanukeskmes olnud teedeehitus ja liiklus. Jääb mulje, et keskmine valija on totaalsest asfalteerimisest unistav autofriik... Võib oletada, et tegelikus elus ei ole väga suurt tähtsust, kas kusagil on teoks saanud järjekordne läbimurre või asfaldijupp või kas asfaldiaugu kõrval esineb telereporterile mõni opositsioonipoliitik. Kindlasti ei võimaldagi lepingutel ja pikaajalisel planeerimisel põhinev majandamissüsteem kommunaalpoliitikas mingeid erilisi revolutsioone. Seetõttu, ja majanduslanguse olukorras eriti, ehk ei olegi mõtet erakondadele ja kandidaatidele ette heita programmide vähest sisukust. Ju saaks enamik erakondi kohaliku omavalitsuse, sealhulgas ka Tallinna juhtimisega hakkama. Ja arvatavasti loeb üks või teine opositsioonipartei ka edaspidi kirglikult pealinna asfaldiauke kokku. See kõik on teisejärguline. Alati mängib kaasa laiem kontekst – ja praegu mängib võimsalt kaasa majandusliku languse olukord, kus hulk inimesi maadleb isiklike eluprobleemidega ja omavalitsuste suuremad finantsraskused seisavad ehk alles ees. Veel enam aga mõjutavad valikuid ja hoiakuid erakondade üldine, pikema aja jooksul kujunenud autoriteet ja poliitilised kuvandid. Avalik saladus on, et olulisemad nendest kuvanditest on tugevasti seotud nn venelaste küsimusega, millel on tugev mõju just kohalikel valimistel.

Veel enam – tegelikult on kogu meie poliitiline süsteem venelaste küsimusega tugevasti lukku keeratud. Tagasi vaadates võib tõdeda, et seni kuni paar seltskonda rahvustunnetel mängisid, on kamp „apoliitilisi” pragmaatikuid Eestis edukalt sotsiaalselt tasakaalustamata ja jätkusuutmatut, kuid juriidiliselt korrektset kauboikapitalismi ehitanud.

Ma ei lähe siit kusagile

Hiljuti, kui trollis sõitsin, sättis end minu kõrvale istmele lõhnadega, kuid viisakas ja  hästiriietatud vene mees. Ta tutvustas ennast Eestis üles kasvanud ohvitserina, kes on Venemaa avarustest tulnud tagasi Eestisse pensionipõlve veetma. Täiskiilutud trollis ei olnud pääsu – tuli jutt ära kuulata. Kuulutus oli järgmine: see siin on minu Eesti, olen siin üles kasvanud, siin on minu sugulased, see on minu kodu, ma ei lähe siit kusagile. Jutu tundetoon ja aktsendid – paras annus tundelist solvumist ja agressiivsust – väljendasid üsna tüüpilist, vist igast tänavaküsitlusest aimatavat vene hingeseisundit. Aga ka igas eesti perekonnas leidub inimesi, kellesse ajalookogemus on süstinud samalaadset solvumist ja trotsi. Rein Taagepera tegi hiljuti tugeva üldistuse vihast kui eestlast käivitavast jõust – ja paraku on tal õigus. Aga mitte niivõrd eri rahvagruppide irratsionaalse viha olemasolu, kuivõrd selle poliitiline ärakasutamine on mind kui kodanikku pikka aega hämmastanud.

Aknad lahti!

Tõsi, hea märk on, et viimasel ajal räägitakse poliitilise süsteemi tuulutamisvajadusest, pakkudes lahenduseks valimisliidud ja „apoliitilised” üksikkandidaadid. Paraku kõneleb see pigem erakonnakuvandite allakäigust kui tegelike probleemide mõistmisest. Kuidas tolle apoliitilisusega lood on, saaks ehk öelda, teades, kui palju on nn apoliitiliste kandidaatide hulgas tõeliselt sõltumatuid ja kui palju „jänese sõpru ja sugulasi” – erakondade liikmeid ja käepikendusi. Veel huvitavam on küsimus, mis asi õieti on apoliitilisus. Vähemasti kaugemas plaanis on valijale avalikult deklareeritud üldi­semad vaated ju kindlam toetuspunkt kui ajutine „Teeme ära!” projekt. Nn väikestele asjadele suunatud ühistegevuses võivad küll lahustuda mõnedki vastasseisud, aga mitte eraldatud kogukondade puhul. Ka ei ole apoliitilisus väga usutav võimalus erakondliku korruptsiooniga võitlemiseks. Paraku loob olukord, kus põhimõtete asemel tulevad mängu üldinimlikud huvid, korrumpeerumiseks eriti soodsa pinnase. Parimal juhulgi on võimalik apoliitiline olla vaid seni, kuni võimu juurde pääsetakse. Mis tahes liit aga võimaldab ringkäendust, kambakaid ja „omade” eksimuste kinnimätsimist märksa paremini kui üksiktegija olukord. Naljaga pooleks võib öelda, et vaid üksi valitsejal pole moraalse puhtusega muret – selle eest hoolitseb iga pisimatki sulindust luubiga uuriv opositsioon.

Kui toas on umbne, siis on igal juhul tark aknad lahti teha, mitte kuuse alla elama minna. Tundub, et ka meie poliitilise süsteemi tuulutamise probleemi ei lahenda apoliitilisuse loosung, vaid totaalne viharavi ja negatiivsel ühtsusel põhinevate identiteetide asendamine mingit liiki positiivse ühtsusega. See on aeganõudev ja keerukas, kuid võimalik protsess, milles on tähtis roll valitsuse ja erakonnapoliitikal ning eliidi sõnumitel. Paraku on selle teokssaamiseks vähe lootust – tooks see ju kaasa paari olulise erakonna identiteedi hävitamise ehk sisuliselt poliitilise enesetapu.