EVI ARUJÄRV: Gruusia – ideaalide lakmuspaber
On paradoks, et kui Vene propaganda ja selle käepikenduste tegevus on meid “erksana” hoidnud, siis läänemaailmast pärit retoorika on (ilmselt kõiki vabanenud riike) pigem uinutanud, luues romantilisi visioone Euroopast kui ideaalidele ja solidaarsusele tuginevast rahuriigist ja USA-st kui ennastsalgavast maailma turvamehest. Samal ajal on suurriikide majandushuvidest laetud ja pooltõdedega toestatud “reaalpoliitika” meid parasjagu tuimestanud ideaalide ja reaalsuse kooskõla suhtes.
Õieti on kujutlused ja tegelikkus sageli teineteisest kaugel. On ju rahvusvahelise õigusega vastuolus olevat ja mütoloogiliste kujutlustega toestatud “reaalpoliitikat” kogu maailma silme all pasunahüüete ja palvesõnade saatel tehtud juba üsna pikka aega ja tehakse praegugi.
Demokraatlike riikide ametlik poliitika on üksmeelse vaikimise või tühja jutupuhumisega ümbritsenud nii verre uputatud ja infosõja käigus unustusse paisatud ning diskrediteeritud Tšetšeenia kui ka USA Iraagi-vallutamise põhjendused. Rääkimata sellest, et on ju veel olemas ka Hispaania baskid ja Türgi kurdid ning Vene impeeriumis elavad väikerahvad. Seepärast, kui nüüd, pärast Lõuna-Osseetia ja Abhaasia veriseid sündmusi, kõneldakse lääne tuimusest, silmade avanemisest, olukorra totaalsest muutumisest ja vajadusest aktiivsemalt sekkuda, siis ei kõla see eriti veenvalt. Suured ja väikesed, rikkad ja vaesed riigid, mõjukad ja tähtsusetud positsioonid ju jäävad. Ja energiakriis suunab elu omasoodu.
Rahvas ja jõud
Seoses Gruusia-sündmustega on ajakirjanduses üsna põhjalikult vaetud topeltstandardeid, mida lääneriigid on pikka aega rakendanud maailmapoliitika eri sündmuste ja olukordade puhul, sealhulgas Euroopa territooriumil. Kogu austuse juures Gruusia rahva ja tema riikliku iseseisvuse vastu on selle riigi koosseisus olevate (olnud?) ja Venemaa poolt ärakasutatud väikerahvaste puhul küsimus lõppkokkuvõttes ju selles, kas ja kuidas on võimalik leida mingit konsensust olukordades, kus vastamisi seisavad rahvusliku enesemääramise soov, aluseks idealistlik, üha enam kosuvate paneuroopalike ideede kontekstis juba ka ideoloogiliselt küsitav pürgimus, ja riikliku terviklikkuse olemuselt pragmaatiline, maailma jõuvahekordi ja majanduslikku stabiilsust garanteeriv idee. Karta on, et see probleem kordub ja üldisi põhimõtteid ei leita iial.
Hoolimata sellest, et suur poliitika käib alati üle üksikisikute ja rahvaste peade, loob sellele vajaliku toetava fooni mäng inimeste kultuurilisel alateadvusel, kujutlustel ja hingekeeltel – mis üsna sageli muutub ka stiihiliseks ja kontrollimatuks reaalseks jõuks.
Too avalikus arvamuses peegelduv mentaalne jõud on poliitikas kindlasti märksa tähtsam kui peensusi eritlev tõde. Suur hulk inimesigi – et mitte öelda “rahvas” – ei armasta peensusi. See kehtib ka Gruusia sündmuste kohta.
On näha, kuidas meilgi domineerivad seda sündmust hinnates lihtsad, grupikäitumisele üldiselt omased “tajumustrid”, mis põhinevad veendumusel, et maailm on põhiliselt kahevärviline – must ja valge. Selle mustri kohaselt figureerivad maailmas vaid meie sõbrad ja vaenlased.
Suure sõbra eksitus
Üldjuhul kõige suurem sõber ei eksi – või kui siiski natukene, siis kogu headuse kontekstis ei ole viisakas seda rõhutada. Ja vastupidi – meie vaenlane eksib alati, mida ta ka ei teeks, sest ta on olemuselt kuri. Kuna kahevärviline maailm on lihtne ja arusaadav, siis on üsna loomulik, et selles keeles – mitte pooltoonidele, vaid personifitseeritud Heale ja Kurjale osutades – on ka poliitikutel otstarbekas kõnetada rahvast, kellest suur osa läheb keerukama jutu ja ambivalentsete hoiakute peale lihtsalt kurjaks.
On kurb, et sageli on grupikäitumise primitiivseimad mustrid tugevamad mis tahes (euroopalikest, humanistlikest, demokraatlikest) ideaalidest. Veel kurvem on, kui niiditõmbajad ja eliit mängivad vaid sellele. Ometi ei ole ju head ja kurja eristava ehk siis ideaale austava kodaniku jaoks küsimus ainult selles, kas Gruusia sündmused saavad “lahendatud”, süüdlane karistatud ja meile soodsam jõuvahekord kehtestatud, vaid pigem selles, kas tsiviilisikute laibad Lõuna-Osseetias ja Abhaasias lõpetavad topeltstandardite kasutamise maailmapoliitikas või hoopis tugevdavad seda praktikat, andes juriidiliselt korrektseid põhjendusi vastavalt sellele, kas tegemist on “meie” või “nende” leeriga.
Kui juttudes maailmapoliitika muutumisest kajastubki põhiliselt “meestemängude” loogika ehk lootus, et “füüsilised” jõuvahekorrad muutuvad – toetusest ilma jäänud Venemaa positsioonid nõrgenevad –, siis tulevikuperspektiivis on märksa tähtsam, et Euroopa ja kogu demokraatlik läänemaailm oleks oma hoiakutes senisest ühtsem, väldiks topeltstandardeid rahvusküsimuste puhul ning austaks rahvusvahelise õiguse norme.
Võib olla päris kindel, et kui lääneriigid poleks mõningaid rahvusvahelise õiguse reegleid korduvalt rikkunud ja Venemaa “siseasjade” suhtes nii järjekindlalt silmi kinni pigistanud, siis ei peaks nüüd Gruusia ohvritest kõnelema. Sellega seoses on päris huvitav, missuguse hinnangu annab Gruusia sündmustele endise õiguskantsleri juhitud juristidest eksperdigrupp – kuigi asjaolu, et eksperdigrupi juht on ühtlasi Gruusia valitsuse palgaline nõustaja, ennustab tulemust üsna suurel määral. Kõrvalepõikena – vana hea euroopaliku idealismi ja lääne demokraatia väärtusnormide putitamisel on ka praktiline tähtsus: nende toel oleks lihtsam potentsiaalset eurokodanikku talutada uue suure ühiskodu poole. Aga ju on selle protsessi algatuseks rohkem, võib-olla isegi väga palju verd vaja.
