Kuidas me praegu kultuuri kirjeldame? Hiljuti esines kultuuriminister Raivo Palmaru kontseptuaalse sõnavõtuga elitaarse-säilitava kultuuripoliitika vastu ja demokratiseerimise poolt: “Nõrgenemas on kõrgkultuuri normide domineerimine kultuuri hindamisel. Neid on asendamas demokraatlik kultuurikäsitus, mis lähtub kultuuripoliitika kujundamisel ja hindamisel kättesaadavuse, osalemise, mitmekesisuse ja inimeste kultuurivajaduste rahuldamise kriteeriumidest.” Minister lisas, et riigi roll peaks vähenema ja turu osalus suurenema (ETV24, 25.5).

Demokraatia, kättesaadavus, osalemine ja mitmekesisus kõlaksid lootustandvalt, kui me ei tunneks tõsiolusid, milles kultuuri kättesaadavuse määrab isiklik majanduslik edu. Häirib avaldusest kõlav mõte, nagu oleks kultuuris toimuv fataalne protsess, mida tuleb aktsepteerida, mitte sotsiaalsete ja majanduslike tegurite kooslus, mis võiks olla ka vastupidise – näiteks turu diktaadi eest kaitsva kultuuripoliitika – ajend. Ohutunnet tekitab, et mitmekesisust kuulutavas avalduses kõlab vastandus, mis kutsub konkureerivaid “subkultuure” barrikaadidele. Kindlasti meeldib see nn klassika- või intelligentsiviha põdejatele.

Poliitiline nui

Demokraatia mõiste trendikas paarimees on subkultuuride kontseptsioon. “Subkultuuride teke on paratamatu. Kultuuri kui terviku keerulisemaks minekut kompenseerib subkultuuride primitiivsemaks muutumine,” ütleb Linnar Priimägi (EPL 27.5). Peale primitiivsuse vohamise on selle nähtuse ja mõiste tähtsaim tunnus venivus: subkultuuri kandja iga eluavaldus nabarõngast kõneviisini on “antropoloogiline” pühadus. Kui rahvuskultuuri kaitse on turuideoloogia kontekstis argumendina välistatud, siis subkultuuride kontseptsioon on muutumas poliitiliseks nuiaks. Lugesin, et üliliberaalse Hollandi avalikkus on sˇokeeritud, sest ahistatud pedofiilide subkultuur plaanib luua parteid, et möödaminnes legaliseerida ka zoofiilia.

Kolmas võimas trend on kultuuri mõtestamine organisatsiooniteooria ja majanduse terminites – nagu kultuuriministeeriumi hiljutises loomemajanduse alusuuringus, mis esialgu tõotab kõike ja ei midagi.

Mis mahukate moemõistete “demokraatia”, “subkultuurid” ja “loomemajandus” puhul ettevaatlikuks teeb, on see, mis juba kaua “demokratiseerunud” kultuuris reaalselt näha ja kuulda. Turumantrate taga on kõigile sobiva ja kasumliku “ideaalse kultuuritoote” ihalus, tegelikuks tulemuseks nürid standardid. Eurolaulu näitel kirjutas sellest tabavalt Veiko Õunapuu (PM 27.5). Näiteid mulksub ekraanil ja lavadel hulgi. Verbaalse demokraatia eredaim ilming on ärapanemine kui levinuim kõneviis. See väärib pikemat juttu.

Indrek Ibrus arvas hiljuti, et “olukorras, kus väärtushierarhiad on pidevas muutuses, kus tähendusvarjundid on aina peenemad ning nende äratundmine eeldab tõsist ekspertiisi kogu popkultuuri ja selle ajaloo vallas”, seletab “Ärapanija” inimestele meie kaasaegset ühiskonda, mis “mõjub tema liikmetele liiga keerulisena” (EPL 17.5).

Ärapanemine kui rahvavalgustus? Varjundid?! Aga vaatame lähemalt. Ärapanemise põhimeetod on osatamine. Juur ja Oja loevad seltskonna- ja naisteajakirju, leiavad sealt rumalate ja edevate inimeste verbaalseid lapsusi ning arendavad neid etteantud stiilis. Seega meedia enesepeegeldus ja keelelise allakäigu kriitika. Ja mitte varjundid, vaid “kvantitatiivne” võte ehk lahtise ukse avamine jalahoobiga: jaburust absurdseks kruvida pole eriti raske. Osatamine on moonutatud kordus, mis madaldab, aga ei argumenteeri ega tekita seoseid. Strukturaalses mõttes on ärapanemine sama tüütu ja monotoonne nagu laste narritamissalm, milles samuti ühinevad kunstiline liialdus ja laululine kordus kahe noodi peal. Heal huumoril on rohkem vahendeid.

Intiimne ja inimlik

Iseloomulik on, et ärapanemine toimub alati persoonide kaudu. Kõneks on soolised, ealised ja anatoomilised iseärasused, eraelu ja keelevääratused. Intiimne ja inimlik lähenemine. Meid ei vaevata ideede või institutsioonide raskepärase (elitaarse?) kriitikaga. Võib öelda, et keelevääratustega tegelev ja isikukeskne ärapanemine on nagu kommunaalhuumor vene ajal: ei õõnesta “põhialuseid”…

Näib, et ärapanemine ei ole demokraatia tüütu kaasnähtus, vaid lausa pealiin. Juriidiliselt korrektset ärapanemist harrastab mõnigi poliitik ja erakond. Osatava heietusena kipub ususõnumit saatma kirikumees Toomas Paul. Tõsikindel sõna on kuidagi kahtlaseks või kohtlaseks nähtuseks saanud. Ärapanemine kui stiil – väärika, kaas-

inimest austava (elitaarse?) väljendusvormi puudumine – kompromiteerib ka sotsiaalsest õiglustundest kantud sõnumeid (Kivisildnik). Hiljutiselt muusikafoorumilt Helsingis jäi meelde Soomes elava eesti helilooja Andrus Kallastu teises kontekstis kõlanud mõte, et soomlaste jaoks (erinevalt eestlastest) on sõna midagi, mida tasub usaldada ja austada. Kas me oleme tõesti nii teistmoodi?

Üldisemalt seostub ärapanemine ka originaali ja jäljendusega, ikooni ja ikonoklastiaga kultuuris. Ärapanemine vajab alati originaali, mida deformeerida. Totaalse ärapanemise perspektiiv on moonutatud jäljendus. Näib, et eestlaste tõeline “originaal” on kogu aeg kusagil mujal – euroliidus, taevariigis, soojal maal. Midagi peab ju olema, mida armastada ja millele loota. Isegi kunstilise ärapanemise meister Andrus Kivirähk tahab midagi terveks jätta: näidendisse “Eesti matus”, mis lopsaka huumoriga pilab eestlase provintslust ja tuima töörügamist, on ta hardusega sisse kirjutanud noore eestlase ihaluse – idülli kusagil soojal maal palmipuu all. Aga kui “originaal” on ikkagi siinsamas? Ja kui meil ühel päeval ei ole enam midagi, millele ära panna?