EVI ARUJÄRV: Kultuur – millega seda süüakse?
“Kulkaga” on asi ajutiselt enam-vähem ühel pool, aga kultuuriga on lood endiselt lahtised. Jättes kõrvale täieliku ja lõpliku defineerimise tänamatu töö, peab siiski märkima, et see, mille üle üldiselt kõige enam pahandati ja pahandatakse, on loovkultuuri kui vaimse konstruktsiooni või meeleseisundi tekitaja roll.
Teatavasti võivad meeleseisundid olla õiged või valed. See tähendab, et kultuuriprodukt võib olla kinnitav, rituaalne ja positiivset kollektiivset laengut kandev või ka vastupidi – osatav, veiderdav, madaldav ja lausa lõhkuv ehk nagu peenemalt öeldakse, dekonstrueeriv. Üldiselt tähistatakse selliseid vaimseid konstruktsioone, mis äratavad positiivseid emotsioone ja kollektiivset vaimustust, mõistega klassika. Kui juba “rahvas” on asja omaks võtnud, siis ongi tegemist klassikaga. Lõhkuvat, dekonstrueerivat või vähemasti esteetiliste ja moraalinormide piire ületavat kunsti tähistatakse enamasti avangardi ehk eesliini sisuliselt mittemidagiütleva nimetusega, mis peegeldab vaid praeguseks üsna küsitavaks muutunud kujutlust, nagu valitseks kunstitegemises vääramatu progress.
Püha ja paha
Üldiselt figureerivadki keskmises meediapeegelduses ja netikommentaariumis püha kultuur ja paha kultuur, ja vaid peenema eristusvõimega inimesed aimavad, et asi on natukene keerulisem – et nagu püha ja paha piir on elus sageli hägune, nii on ka kunstiteose väärtuslikumaid omadusi mitmetähenduslikkus ja paradoksaalsus.
Püha kultuuri esirinnas teadagi asub laulupidu oma rikkaliku koorilauluklassikaga, mis toob igal õigel eestlasel, kaasa arvatud allakirjutanu, ehtsa pisara silma. Paha kultuuri tähistavad eesti kultuuriruumis võimsa üldistava kuvandina toimivad purgitoimingud ja lipusodimised, mis ei jää normaalsele inimesele mitte ainult mõistetamatuks, vaid mis teda ka sügavalt pahandavad. Kurb ja piinlik paradoks on, et paha kultuur tegelikult saabki eksisteerida vaid parasiidina püha kultuuri pinnal. Sest mida sa dekonstrueerid ja madaldad, kui pole midagi dekonstrueerida ja madaldada.
Õnneks või õnnetuseks on meil, mida paha nimel pilada. Peidab ju meie põhiseadusse kirjutatud kultuuri mõiste endas vaikimisi esimese ärkamisaja konservatiivset ja patriarhaalset maailmapilti, mille kohaselt see on otsekui kollektiivne usutalitus, milles nii väljendusvahendid kui ka publik eksisteerivad vaid selleks, et kinnitada ülemaid kollektiivseid kujutlusi. Loomulikult on usutalituse läbiviimiseks vaja preestreid. Seda arusaamist toetas Vene aja kultuuripoliitika, mis – väikeste repertuaariliste iseärasustega – hoidis laulupeotraditsiooni truult ülal. Kollektiivset joont toetasid tol ajal ka suured raamatutiraaÏid, millega eesti rahvas nagu üks mees raamaturiiuleid ehtis. Üldiselt, rahasummade ja meediapildi järgi näib, et viimasel ajal kipub esiplaanile mitte lihtsalt püha, vaid kõige püham kultuur, mis kehastub parteilistes ausammastes, kehakultuuri kangelastes ja fast food-laulupidudes.
Võideldes vapralt paha kultuuri ja selle jüngritega, kes külvavad valesid meeleseisundeid ja ignoreerivad õigeid, pole kõige valvsamad kodanikud tähelegi pannud, et nende idee on tegelikult juba ammu ära varastatud – müügimehed on selle preestritelt pihta pannud. Et kultuur peab “müüma”, kõlas veel 1990. aastate alguses kohatult ja odavalt, praegu aga juba lausa kohustuslikult. Iga lapski, rääkimata majandusmeestest ja poliitikutest teab, et õige kultuur ei ole midagi muud kui õigete meeleseisundite edukas müügikampaania.
Teejuht rahulollu
Aru on saadud sellestki, et kollektiivsest usutalitusest, mis mõnikord nõuab siiski keerukamaid ja järjepidevamaid vaimutreeninguid, märksa lihtsam on inimestele müüa nende endi algelisimaid bioloogilisi ja sotsiaalseid instinkte. Teejuhina on ka mitut sorti eurorahade jagamise aluseks needsamad kaks sammast: kasumlikkus ja õigete meeleseisundite produtseerimine. Ja rahvas on rahul. Uuringute kohaselt kiidab kultuuri kui kollektiivse joovastuse alati heaks umbes 97,6% inimesi. Meeldivad meeleseisundid aitavad inimesel elada, annavad elule “mõtte”. Ka “Märkamisaja” ürituse puhul väljendasid osalejad uhkust, et näe, isegi alkoholi ei olnud vaja.
Kuigi püha kultuur on õnneks igati au sees, leidub ikka veel ka seda teist, mille nimegi ei taha suhu võtta ja mille puhul kerkib õigustatud küsimus: milleks on kunstitegemises üldse vaja madaldamist, lõhkumist ja veiderdamist. Pärast 20. sajandi kõikvõimalikke (alates seksuaal-käitumisest ning lõpetades meedia ja tehnoloogiaga) kultuurirevolutsioone on sellele küsimusele põhimõtteliselt väga raske, kui mitte võimatu veenvalt vastata. On ju need revolutsioonid koos vabadusega kaasa toonud hulga probleeme. Aga küsiks teistpidi: mis on püha kultuuri olemustunnus? Vastus on, et see on steriilne ja õhukindel nagu euroremonditud korter – selles puuduvad vähimadki õhuaugud, kust võiks sisse imbuda tõeluse külma mürgist sudu. Paha kultuur seevastu muud ei teegi, kui näitab inimestele koledaid, ebasteriilseid või lihtsalt mõttetuid kohti ja asju.
Paha kultuuri suurim patt on aga see, et aeg-ajalt uuristab too lausa tõelusele endale augud või praod sisse ja sealt imbub sisse kosmiline tühjus. Mingid sektandid levitavad kuuldusi, et just see koht – eikellelegi kuuluv kujutlusruum, milles ei kehti autoriõigus ja kus inimesed saavad täiesti maksuvabalt ja tulutult jagada olemas olemise kogemust – ongi kultuuri tegelik vaimne pesapaik. Aga vaevalt küll. Normaalne inimene ei saa sellist odavat tühjust sallida. Kui mitte euroremondiga, siis vähemasti esimese käepärase kaltsuga tuleb kõik tõeluse praod kinni toppida.
Loe lisaks:
JÜRGEN ROOSTE: Keegi tahab rahva lolliks teha, EPL 11.09
