EVI ARUJÄRV: Metafoor ja masinavärk
Suured metafoorid, nii vanad kui ka uued (millest suur osa algselt vaid instrumentaalse tähtsusega teadusmõisted), on endiselt meiega. Sõjakale rahvuslusele, mis ajaloo valguses on justkui hukka mõistetud, annab veenev ohvri- või vabastajakujund eriõigused. Liberaalne demokraatia, mis on lakkamatult ohus ja vajab kaitseks miljardeid tonne kuuma rauda ja ennetavaid rünnakuid. Vabadus – ülim väärtus, mis allikana voolab praegu läänest, aga veel hiljuti idast, ja mis teeb inimese sõltumatuks kõikidest teistest inimestest ja olukordadest. Eetika, mida kehastab üksnes Jeesus Kristus, ja mitte miski muu...
Täiuslik maailmapilt hetkega
Suured metafoorid on kasutajasõbralikud, mõtestavad olukordi ühe baasmõiste, mõnesõnalise väljendi abil. See on retooriliselt efektiivne: lühikesed väljendid on loitsiva iseloomuga ja tugeva energeetilise laenguga. Suured metafoorid ei takerdu pisiasjadesse, inimeste ja inimgruppide, suhete ja huvide masinavärki, vaid annavad täiusliku maailmapildi ühe hetkega. Legitimeerides globaalset veristamist ja läbustamist, nad ka lohutavad ja rahustavad meid. Nagu oli näha Päevalehe diskussioonist Lähis-Ida teemal (Mihkel Mutt versus Sven Mikser – toim), on suur metafoor alati tugevam argument kui situatsioonil või lool põhinev põhjendus (kes oli enne kohal, kes alustas kaklust, kust algas tegelikult ajalugu).
Aga ka väiksemad metafoorid kaunistavad elu. Nagu teada, on inimese üks sügavamaid vajadusi tarbimine, sealhulgas eriti söömine. Tarbimise õndsus – see on tegelikult isegi tänane metafoor number üks. Inimesi võib senisest õnnelikumaks teha ka selline lihtlabane asi nagu keeduvorsti müügi korraldus. Mis siin Liibanoni (Tsˇetsˇeenia, Palestiina) surnud lastest! Kas on elus üldse tähtsamat kui vorst isikliku leivatüki peal? Sellest südantliigutav näide.
Suur kaubanduskett müüb laias valikus tooteid ja hoolib oma ostjatest: vastukajadeks on ka arvamusankeedid välja riputatud. Aga oh häda, ostjad kaeblevad, pole rahul keeduvorsti letiga. Sabad pikad, müüjaid ei jätku, ütlevad nad. Ostjatele tuleb vastu tulla, otsustavad kaubandusketi ülemused: tarbija rahulolu nimel tuleb keeduvorsti letimüük ära lõpetada. Ostku avaletist pakitud kaupa. Muudatus juurutatud, võib oletada, et kaebuste hulk väheneb tunduvalt. Muidugi, mõni erivajadustega kiuslik tarbija võib hakata ajama mingit joru müüjate arvu suurendamisest tipptundidel. Aga seda ei kuule keegi. Avalik info ütleb, et kõik toimub tarbija õnne nimel. Helge õnnekuulutus summutab vingumise ka kõikide avalikku sektorit optimeerivate reformide puhul.
Niisiis, metafoorid muudavad maailma kaunimaks, vabastavad vastutusest, annavad psühholoogilise turvatunde, inspireerivad ja motiveerivad. Ütled “liberaalne demokraatia” ja “islamiterrorism” – ja teed kohe vahet, missugused laibad on tühised, missugused dramaatilised ja missugused isegi soovitavad. Aga metafooride taga toimivat masinavärki ei ole tõesti soovitav piiluda, see teeb üksnes õnnetuks. No oli sel supermarketi müüjal vaja oma ülemuste vorstimüügi uutmisest pihtida? Sama Marko Mihkelsoni kohta (PM 3.08). Milleks lörtsida demokraatia maaletoomise kaunist metafoori, kirjeldades USA pikaaegset tegelemist omaenese energeetilise julgeoleku probleemidega Lähis-Ida riikides? Nii võib kogemata jõuda salateenistuste militaarsete manipulatsioonide juurde või leida inetuid seoseid demokraatia kantsina tuntud riigi majanduskasvu, kütusekontsernide kasumite ja sõjategevuse laienemise vahel.
Mis on metafooride taga?
Lõpuks võib välja tulla, et kõikide suurte metafooride taga ongi alati ahnuse ja verejanu käivitatud masinavärk. Et võrdsete võimaluste taga on eriõigusi kehtestav seaduserägastik, regulatsioonid, mis jätavad ebakompetentse ja rahatu kodaniku enamasti kaotusseisu, nullides ära müüdi õigusriigist. Et see kehastub isegi näiteks lihtlabases elektriarves, mis koosneb mitmest maksest ja liigitub mitmeks paketiks ning mille aluseks on monopoliõigusega koostatud leping, mida on võimatu vaidlustada. Või et demokraatia kulisside taga kehtivad klannisolidaarsus ja sulle-mulle kokkulepped, mis määravad ühiskondliku võimu ja ressursside tegeliku jaotumise. Või et ka vabadus on üksnes metafoor, mille tühistavad geneetiliselt ja sotsiaalselt antud hierarhiad – inimeste ja rahvaste erinev võimekus ja erinevad eneseteostuse võimalused, mis vajaksid eri liiki kompensatsiooni.
Ja ometi, tee, mis tahad, ilma suurte metafoorideta pole ka kuidagi võimalik. Ühest küljest annavad need võimaluse meid lakkamatult petta. Teisest küljest hoiavad need ülal mingit üldist, ideaalset reeglistikku, mida keegi lõpuni ei järgi, kuid mille avalik ja totaalne põrmustamine tekitab otsekohe kaose ohu. Kuidas siis toimida, mida eelistada? Paraku tundub siiski, et seoses mentaalse “infotehnoloogia” edenemisega on suurte metafooride rolliks üha enam pettus – varjatud masinavärkide toimimise tulemuste kinnitamine ja pühitsemine. Seepärast oleks igati põhjust eelistada vaateid masinavärkide sisemusse: küsida, kelle tahtel ja mis motiividel asjad toimuvad. Tõsi, masinavärgi sisemus ei ole enamasti ülendav. Aga võttes suurtelt metafooridelt pühapaiste ja maailmalt vanatestamentliku jäikuse, annaksid need sissevaated tagasi teadmise olemise keerukusest. Minnes tagasi algkeerukuse juurde, on võimalik uuesti ja paremaid taandusi otsida. Ja see tähendab kindlasti avaramaid väljavaateid kui suurte metafooride kivine raskus.
