EVI ARUJÄRV: Põhiväärtustest
Muidugi pean silmas Kadri Kõusaare filmi. Mis aga pakub sellega seoses teatavat kompensatsiooni, on see, et film on ärgitanud diskussiooni inimlikest ja kultuurilistest põhiväärtustest ning ka inimeste õigusest privaatsusele – seda ajal, mil kõik on müüdav ja ostetav. On meil ju olnud aegu, kui valust ja kaastundest kõnelemine oli nõrkuse märk ja arvamus- ning võimuliidrite suust kõlas kestev ood “julgele hundile”. Nüüd vähemasti julgetakse ka valust või kaastundest kõnelda.
Tundub isegi, et viimastel aastatel eri vormides esile kerkiv põhiväärtuste teema on märk sellest, et mingi kollektiivne õiglus- või tasakaalutunne ei kao iial, vaid on alles kusagil ühiskondliku teadvuse “põhjas” ja sealt tuleb põhiväärtuste teema ka pärast ellujäämisvõitluste ja jõhkruse aega ühel või teisel viisil ikkagi tagasi.
Eestlased ja kultuur on muidugi eriline küsimus. Kultuur on meile viimase pooleteise sajandi jooksul olnud ülitähtis, lausa eksistentsiaalse tähtsusega väärtusmaailm, kaugelt tähtsam kui mõnele teisele rahvale, kellel on muid enesekehtestamise vahendeid – pikk ja võidukas riiklik ajalugu, suur territoorium, rahvuslik aristokraatia. Tõsi, kaubanduslik mõtlemine, kõiksugused produtsendid, kuraatorid ja kultuuritööstuse masinavärk on meilgi usku kultuuri, sealhulgas ka kunsti ülimusesse ja pühadusse parasjagu kärpinud. Aga samal ajal on too rahvusromantiliste juurtega “suur lugu” leidnud uue toetuspinna euroliberalismi käsulaudadest, mis pajatavad piirideta vabadusest. Kui rahvusromantism toodab endist viisi Kalevipoegi, hiigelkrutsifikse ja keisrikantaate, siis euroliberalismi väsimatu missioon on mitut sorti paljastamine, kapist välja ronimine ja piiride ületamine. Ja kuigi liberalistlik vabaduseaade toob ka saasta pinnale, on see ikkagi väga hea asi, sest just tänu sellele võin ka mina, lihtne inimene, julgelt ja sõimu kartmata öelda, et mulle meeldib naiivselt stiliseeritud ja krobeline Kalevipoeg (isegi hoolimata sellest, et ta kuulub valesse parteisse) natukene rohkem kui Eesti asja sümboliseeriv vaevarist või tüütu paljastamine mingis mentaalse või füüsilise liputamise vormis.
Et pühaks peetavaid väärtusmaailmu ja neid esindavaid institutsioone on paraku rohkem kui üks, siis on karta, et kunagi ei tule aega, kus “lõukoer ja lambuke” eksisteerivad piibellikus idüllis koos. Kui mängus on institutsioonid, siis on alati mängus ka küsimus võimust – ning väikestest eetilistest ja esteetilistest küsimustest saavad suured ja põhimõttelised. Nii on asi käinud majalammutuse, linnakujunduse, sammaste ja kujudega. Siit ei paista midagi muud kui piinlik tõsiasi, et tegelikult lohiseb püha kunstikultuur üsna sageli (olu)poliitika või mingisuguste teiste väärtusmaailmade sabas. Ebaharilikku pole selles muidugi midagi, sest nii on alati olnud – alati on tehtud poliitilist, ebaeetilist, laipadel kõndivat või propagandistlikku kunsti. Ainult kui vanades ühiskondades toestasid ja õigustasid kunstikultuuri teised väärtusmaailmad – näiteks religioon või rahvusriigi idee –, siis tänapäeval on kunstilooming kui liberalistliku vaimuvabaduse idee ülim kehastus libedaks argumendiks ka mingis avaramas ühiskondlikus kontekstis või isegi poliitilistes debattides.
Põhiküsimus väärtussüsteemide segadikus on jääv: missugune on kõige tähtsam? Et poliitilise korrektsuse huvides ei saa tegelikult ühtki neist kuulutada ülimuslikuks mõne teise arvel, siis jäävad lahendused juriidiliste formaalsuste, võimu tagatubade või iseregulatsiooni valda.
Sigimine isamaa nimel
Ka eri väärtussüsteemide eestkõnelejate üleskutsed meeleparandusele kõlavad tegelikkuse taustal lapsesuiselt, kui neis just ei ole aimata mõne institutsiooni hääletoru. No kas saab totaalse vabaduse ideestiku kontekstis olla eluvõõramat mõtet kui seda on lapsetegemine isamaa ja tulevase majanduskasvu hüvanguks, nagu propageerib väsimatult Rein Taagepera (EPL 31.05). Ei ole ju võimalik istutada patriarhaalset isamaalisust individualistliku röövkapitalismi sisse. Ja kui tõsiselt peaks võtma Sakarias Leppiku sõnumit, kui see, osutades õigustatult põhiväärtuste viletsale seisule röövkapitalismi karmides oludes, kutsub ligimesi oma tööandja ehk kiriku rüppe (EPL 20.05)?
Mida siiski teha olukorras, kus ühtviisi õiged ja head – ka kultuurinähtusena pühitsetud – on vana hea eurohumanism, võitlev euroliberalism, igihaljas rahvusromantism, püha kristlik väärtusmaailm ja “julge hundi” kultusega röövkapitalism? Mulle on alati tundunud, et kui väärtustega on probleem, siis ei tule minna mingi suure monumendi või püha idee juurde, vaid hoopis tavaliste inimeste ja väikeste asjade juurde. Kui suurte ideede lummas on miski ununenud, siis seal tuleb jälle meelde. Kas või see, et lapsi ei tehta isamaa nimel, vaid alguses enamasti looduse kutsel ja seejärel isikliku ja üldise sotsiaalse turvatunde toel, kuhu kuuluvad sellised väikesed asjad nagu koolid, lasteaiad ja toetussüsteem lapse kasvatamiseks, mis võimaldab lastel ja vanemail enam koos olla. Kui lapsed sünnivad turvalisse keskkonda, siis ei tapa nad ennast ka enneaegu ära.
Muidugi on selle keskkonna loomisel tähtsad võitlus sammaste, privaatsuse ja vaimuvabaduse eest. Hea on seegi, et leidub idealiste, kes kutsuvad meeleparandusele või kõnelevad kaastundest, ja küünikuid, kes osutavad realiteetidele – isegi kui sõnumid on pisut eluvõõrad või üle dramatiseeritud. Need sõnumid on vajalikud selleks, et tasakaalustada teistsuguseid, neid, mida saadab isiklikus paradiisis prassiv rahaeliit või mingi sakraliseeritud väärtussüsteemi nimel üle laipade kõndija. Sest ka avalikus ruumis kõlavad sõnumid loovad oluliselt seda ohu- või turvatunnet, mis teeb võimalikuks laste sünni. Aga tähtsamad kui suured sõnad on ikkagi “elu pisiasjad”.
