EVI ARUJÄRV: Remont või meeleparandus?
Kuigi tegelikult arvan, et Mihkel Mutt tembutab. Provotseerib. Ei saa ju uskuda “kurikuulsat vasakintelligentsi” esindava kultuurilehe kauaaegse peatoimetaja kurtmist “pahempoolse umbhala” üle. Või paadunud irooniku üleskutset meeleparandusele: “Töötegemise asemel tantsitakse ümber lõkke. Demokraatia, vabaturumajandus ja avatud ühiskond on üksnes eeldus, suur võimalus. Peab tegema tööd ja olema korralik inimene, siis muutub ka elu paremaks.” Juba kuulen kõrvus vasakhala: teeme ju palehigis, aga...
Süsteem nõuab ilmavaadet
Provokatsioonile võib muidugi ka alluda. Niisiis: kas “pahempoolne umbhala” on õigustatud? Vaataks lähemalt. Mida me näeme? Suvi. Päike paistab, maasikas lõhnab. Õlu ja melu, kellele meeldib. Või peaaegu tasuta luksuskaup: metsavaikus, puhas järvesilm. Maasturi liising on ka tasa. Olgu, liiale läksin. Aga arved on kõik makstud. Peaaegu. Ja üldiselt on elus palju kaunist ning meeliülendavat. Õhk käib vabalt kopsust läbi. Või sööd midagi maitsvat. Mõnus! Mutil õigus: milleks viriseda? Õnneks, kuid ka õnnetuseks juhivad ja märgistavad inimese tegevust ajas ja ruumis mitmesugused lihalikud või impersonaalsed ühiskondlikud tegurid ja jõud. Sageli kipuvad need eedenlikku õnnetunnet rikkuma. Mängu tuleb Süsteem, mis nõuab ilmavaadet.
Mihkel Mutt annab mõista, et korralikult inimesel peab olema selge ilmavaade. Aga lihtsal inimesel on raske teeotsa leida. Ka Mutt jääb ebamääraseks: ei meeldi talle paremate enesekiitus ega vasakute hala, kord meeldib talle Süsteem, kord jälle vabadus. Enamik erakondi pakub ilmavaate pakette, mis meenutavad omaaegseid “kommunismipakikesi”: näpuotsaga defitsiiti (sotsiaalsed boonused “omadele”), pluss see, mida ideoloogia supermarketist iga päev saada on (turumajandus, demokraatia, kiire ja veel kiirem areng, totaalne vabadus ja Jeesus Kristus). Et palju head korraga, on ju isegi tore.
Tõsiasi on, et tegelikult on ilmavaatelised põhimõtted ise, olgu universaalpaketis või eraldi, üsna defitsiitsed. Austad selgeid reegleid ehk Süsteemi (konservatism) – saad lippude õnnistamise, ristisõjad ja rahvusliku ressursi piiramatu raiskamise; austad vaimset vabadust (liberalism) – saad läbukultuuri ja seksuaalvähemused; väärtustad sotsiaalset kaastunnet (sotsialism) – saad eeltoodu ja lisaks veel palju teisi ambitsioonikaid “toredaid inimesi”; hindad isiklikku initsiatiivi – riskid kohtuda hundimoraaliga. Tekib küsimus, kuidas on see võimalik, kui Süsteem on täiuslik. Või kas ikka on?
Valitseva Korra ehk Süsteemi üldnimi on (liberaalne) demokraatia. Andres Herkel (“Kontrollitava demokraatia oht”, EPL 13.7) arvab, et Eestis õõnestavad kurjad jõud demokraatiat seestpoolt: valitsuserakonnad võtavad üle administratiivseid positsioone. Aga see ju vana asi ning alati on tegu omade poistega, kes Süsteemi poolt legaalselt paika pandud. Meenub, et Süsteem võimaldab ka hoopis karmimaid “ülevõtmisi”: rahvusvaheline kapital, mis võtab üle riigi strateegilisi valdkondi; avalikkuse vallutanud liberalistlik udujutt totaalsest vabadusest, mis varjab tegelikke sotsiaalseid hierarhiaid ning jõu-jooni...
Ehk on siiski üksnes meil siin, Kükametsas, rumalad inimesed hea asja ära rikkunud? Kuidas on lood vanades demokraatiamaades? Seal on tekkinud hulk demokraatia elujõudu testivaid mõisteid ja teooriaid: kodanikuühiskond, sotsiaalne kapital, sotsiaalne sidusus, lisaks õnnelikkuse ja rahuolu uuringud. Järeldused räägivad remontimise vajadusest.
Abiks kogukondlik elutarkus
“Arenenud demokraatiates, otsekui pilkeks, peab üha enam kodanikke oma riigiasutuste tõhusat toimimist küsitavaks just nüüd, kus liberaalne demokraatia on lahinguvälja lagedaks löönud, ja seda nii ideoloogilises kui ka geopoliitilises plaanis,” ütleb ameeriklane Robert Putnam oma kirjatöös “Üksi keeglisaalis: Ameerika kahanev sotsiaalne kapital”. Autor loetleb demokraatia “puitumise” (tegelikult pealmisi, sümptomaatilisi) põhjuseid (naiste tööleminek, tööpaikadega seotud sunnitud mobiilsus, lahutused, laste arvu vähenemine) ja toob näiteid, kuidas riiklik poliitika võib hävitada sotsiaalseid võrgustikke ja kultuurilisi norme ning killustada ühiskonda. 2005. aasta järelsõnas on nimetatud demo-kraatia elujõu kahanemise sügavamaid põhjusi: ebavõrdsuse ja kultuurilise mitmekesisuse kasv, mobiliseerivate organisatsioonide lagunemine.
Ehk on Süsteemil siiski mingi põhimõtteline viga sees? Võib näiteks küsida, kuidas saab probleemitult koos püsida asi, mille vundamendiks on totaalne vastandumine – liberalistlik konkurentsi idee? Vana kogukondlik elutarkus ütleb, et ühiskonna tasakaaluks on vajalik ilmavaate täisspekter: nii Süs-teem kui ka vabadus, nii sotsiaalne kaastunne kui ka isiklik vastutusjulgus. Olles silmitsi sotsiaalse ja globaalse integratsioonipoliitika abitute või veriste tõmblustega, tundub, et toda ühendavat elutarkust esindaks parimal viisil vana asi – ühtsel kultuuritraditsioonil põhinev rahvusriik. Sellelt ühendava elutarkuse positsioonilt võttes tundub totter ja ebapraktiline ka demokraatia masinavärgi alus – ilmavaadete konkurents. Ja erakondade ilmavaateline lähenemine näiks selle ühendava elutarkuse kontekstis loomuliku protsessina – kui naiivselt unustada müügitehnikad ja korporatiivsete huvide põimumine... Aga üldiselt on see kõik tühine. Maasikas ju lõhnab veel ja kumalane sumiseb uinutavalt...
