Meie niisugused ei ole – pole meil (vist) sellist geeni, mis sunniks tänaval laamendama.

Et tänavaaktsioonides viirastuv pahempoolsus on tõsisele Eesti isamaalasele nagu vampiirile küüslauk, siis pole ime, et ka ligi 20 aastat pärast iseseisvuse taastamist on paljud inimesed valmis probleeme usinuse, kasinuse ja tasakaalukusega lahendama. Mõ­ned on nõus kartulikoorte söömise teisele ringile mi­nema, eriti leplikud jätavad kolmanda auto ostmata. See on tore.

Ja siiski on tähtis saada vastused põhimõttelisele küsimusele, kes on süüdi – mitte ainult finantskriisis, majanduslike olude halvenemises ja tööpuuduses, vaid ka avalike teenuste ja riigi kui sellise juba mõnda aega vinduvas moraalses pankrotis. Tegelikult tuleks küsida sedagi, kas edu, millega Eesti on figureerinud ingliskeelsete majandusajakirjade lehekülgedel, oli pikemas perspektiivis päris või pseudo. Kas makromajanduslike eesmärkide sotsiaalne hind vääris mängu, mis nüüd ikkagi sohu ja rappa on jõudnud?

Isegi pisiasjade kohta tahaks tegijate kommentaare. Kas peab normaalseks pidama, et eriarsti juurde saab kolme kuni kuue kuu jooksul? Kas on otstarbekas, et innovatsiooni loosungite saatel likvideeritakse üldine keskharidus – et toota säästuvorsti peal funktsioneerivaid odavaid tööroboteid? Kas on paratamatu, et pensioniiga lükkub tasapisi teisele poole reaalse füüsilise ja vaimse konkurentsivõime säilimise või ka maise eksistentsi statistilist keskmist? Kokku võttes on ju küsimus põhimõttelistest lahendustest ehk sellest, milline peaks olema Eesti riik homme. Sest praegu toimib riik halvasti.

Sampo ja Nokia

Muidugi, mõned vastused on plakatitel ja internetis kirjas. Opositsioon ütleb nagu opositsioonid ikka, et süüdi on koalitsioon. Mõni ekspert arvab, et süüdi on Ameerika ja Rootsi pangad. Rootsi pangad arvavad, et süüdi on Eesti valitsus. Eesti valitsus arvab, et tegemist on globaalse loodusjõu ehk jumaliku ettemääratusega, mille nimi on majanduse arengu tsüklilisus. Ja looduse ning jumalaga ei kaubelda, nende ees peab alandlik olema, lootuses, et küllap tulevad paremad ajad ja kannatliku kodaniku silmnägu hakkab sama rammusalt läikima nagu riigikogu liikmete ja tähtsamate võimu­klannide peameeste palged. Tegelikult võiks isegi öelda, et pole mõtet muretseda. Eesti Nokia ja Sampo on ammu olemas. Nii nagu massidesse viidud usinuse ja kasinuse ideoloogia oli suure Nõukogude kodumaa õitsengu garantii, nii on see ka – esimeses võidukas etapis – odaval tööjõul õitsele puhkenud Eesti Nokia ja Sampo. Et laenurahal põhinevas teises võidukas etapis priiskamiseks läks, seda enam tuleb nüüd usinust ja kasinust väärtustada.

Tõsi, kui järele mõelda, siis kasinus kui sunnitud askees on olemuselt bioloogilise algupäraga reaktsioon ebasoodsatele keskkonnatingimustele. Üldiselt on selle arukas eesmärk kogukonnana ellu jääda. Solidaarsetes inimgruppides, nagu näiteks vanamoeline ühtehoidev pere, kehtib see ellujäämisstrateegia võrdsuse põhimõttel või väetimatele eeliseid andes. Eesti paremideoloogid on hakkama saanud uskumatu trikiga, ümbritsedes sunnitud ja valikulise kasinuse osavalt usukannatuse ja moraalse kangelasteo oreooliga. Kui väga siiralt ja veenvalt esineda, siis ilmselt on Eestis mõnele pikaajalisele töötulegi võimalik selgeks teha, et „õnn ei peitu rahas”.

Tootem või üldine hüve?

Aga vähemasti üks asi on toimuva puhul kindlalt positiivne. Võtsime demokraatia ja turumajanduse vastu pimeda usuga, et see on ainuke efektiivne süsteem, mis minimeerib ühiskonnas vääramatute loodusjõududena toimivad tegurid ja vabastab inimeste positiivse energia. Loodetavasti toob üleilmne „loodusõnnetus” nüüd kas või tagantjärele tõsisema arutelu seoste üle – selle üle, missugused peaksid olema erinevad poliitikad ja avalike teenuste struktuur, et funktsioneeriks kogu ühiskond, mitte selle privilegeeritud sektorid või kihid.

Õige aeg oleks nüüd lõpuks kõnelda ausalt sellestki, mida üldse saab tasakaalustatuma eksistentsi nimel teha tulevikus, ning mis on välistatud selles maailmamajanduse ja poliitikaga seotud regulatsioonide ämblikuvõrgus, kus me viibime. Kõikide nende üksikarutelude aluseks peaks olema uus, täpsustatud arusaamine riigist kui tervikust – ja seda arusaamist tões ja vaimus esindav võimueliit.

Riik ei pea ju ometi tingimata olema negatiivselt märgistatud sõnakõlks, väljaspool kodaniku haardeulatust ja kontrolli toimiv bürokraatlik sunniaparaat või metafüüsiline tootem, mille jalamil eliit patriootilistel tähtpäevadel ja valimiste künnisel massieufooriat õhutab. See kujutlus on turudogmaatikute ja üldiste hü­ve­de paduparempoolset jagamisviisi tsementeeriva demagoogia tagajärg, mida juba nii kaua on korrutatud, et paljud on seda uskuma jäänud. Riik ei pea olema pappide lipuõnnistamine, vaid kollektiivse tahte väljund, mis aitab arukalt korraldada ühiskon­na kui terviku elu, mitte informee­ritute vegeteerimist kartulikooregurmaanide kiidukoori saatel.

Eestis leidub küllalt asjatundjaid, kes suudavad välja pakkuda arukaid majandus-, finants- ja sotsiaalpoliitika pakette kriisi leevendamiseks. Meie Nokia ehk eestlase usinus ja kasinus tuleb ka kasuks. Kui aga selle kõrval ei suudeta kujundada kõige üldisemaid uusi ühiskondlikke mõttemudeleid, siis on tulevik ikkagi tume. Kindlasti peaks uus mõtlemine märterlusel või vaen­lasekuju materdamisel põ­hi­neva metafüüsilise solidaarsuse asemel rohkem väärtustama reaalset majanduslikku solidaarsust ja isikliku märterluse asemel kollektiivset kasinust. Lõppema peaks poliitiline ärapanemismäng. Alternatiiviks on aus ülestunnistus, et kuna kõik nüüd ja tulevikus toimuv on loodusõnnetus, mida Eesti erakonnad ja riik ei suuda mõjutada, siis tuleb valitsus ja riigikogu laiali saata, juhinduda edaspidi NATO, IMF-i ja välispankade otsustest ning raamatupidamisteenus Šveitsist sisse osta.