EVP ehk Eesti Vabariigi president
Isal oli kolm poega. Kõik tublid ja hakkajad, üks naksakam kui teine, rõõmuks ja uhkuseks igale isale, maale ja rahvale. Isal oli mure: kellele läheb pärast tema surma suur uhke talu. Teame ju muinasjuttudest, et vanemad ja tugevamad vennaksed nooremat sageli nöögivad ja lõpuks loomad, linnud, haldjad või tont teab kes appi tulevad ja hommikuks iga tööga valmis jõuavad või kusagilt mere tagant midagi ära toovad. Selles muistses jutus on veidi teisiti.
Isa andis poistele viis aastat aega ja ülesande õppida amet, milles kellestki võistlejat pole. Üks poiss õppis sepaks, teine habemeajajaks, kolmas sõjameheks. Kui õpipoisi- ja selliaeg läbi, oli isalgi otsuse tegemise aeg kätte jõudnud. Kõik kolm poega olid oma töö hästi selgeks õppinud. Nüüd tuli isal nende põhjalikult õpitud oskusi hinnata ja selle järgi otsustada, kes on kõige tublim ja saab pärijaks.
Esimene poiss oli õppinud habemeajajaks. Ta tutvustas isale parajasti oma tööriistu – vahupintslit, vahedat nuga, teritusnahka ja muud –, kui silmas jänest aasal haake tegemas. Vihurina oli poiss vahuse pintsliga jänesel järel. Mätsis hirmust silkava haavikuemanda vahuga kokku ning ajas tal jooksu pealt karvad seljast. Isa ja vennad vaid ahhetasid. Sel ajal kui õnnelik habemeajaja, kes oli lati laeni tõstnud, oma riistu kokku pakkis, kappas meestest mööda postikuller. Vahtu aetud kimmel traavis, nagu oleks tal saatan seljas. Nüüd haaras teine poiss oma riistad. Ta tormas hobusele järele, vahetas jooksu pealt ära kõik neli kabjarauda ja parandas postikoti pandla takkaotsa. Isa ja vennad vaatasid, suu ammuli, seda imet ning üksnes kolmas vend, kes oli õppinud sõjameheks, oli muutunud kurvaks. Tal polnud santsupoegagi, et vendade virtuoossusega võistelda. Selsamal silmapilgul, kui vennike oma mõõgapidet näppides kurvalt isa ja vendadega kodu poole vantsis, hakkas pea kohal olevast üksikust mustast pilverüngast tibama. Tibutamine muutus aiva hoogsamaks ning viimaks sadas ümberringi lädinal paduvihma. Isa ja kolm venda seisid ja vaatasid seda sadu, saamata tunda piiskagi vett. Kui päike taas välja tuli ning vendadest noorim mõõga tuppe pistis, said teised aru, et ta oli nii osavalt mõõka käsitsenud, et mitte ükski vihmapiisk ei olnud kedagi tabanud.
President kui töökas esteet
Vägisi see muinasjutt siin sissejuhatuseks ei tekkinud. Sel moel käib igasugune otsuste langetamine ja valimine ka tänapäeval. Ka presidendivalimised. Oleme endale alati just sellist presidenti tahtnud, kes mõistab iluloomist hinnata. Sellist, kes töötegemist targutamata tähtsustada oskab. Sellist presidenti, kes rahvast koondada, oma maad elu hinnaga, kui vaja, kaitsma kutsuda suudab. Rahvas ootab, nagu see vana mees muinasjutus oma poegadelt, sama ka presidendilt. President peab suutma jooksval jänesel habet ajada, traavival postihobusel kabjaraudu vahetada ning mõõgaga nii osav olema, et vihm viljale viga ei teeks. Ta peab olema üliinimene, aga meile ei meeldi, kui ta, nina püsti, meile ülalt alla vaatab.
Mind kunagi üllatas väga, kui postkastis oli ühel päeval ilus vapiga ümbrik presidendi jõulu- ja uusaastatervitusega. Selle alla oli kirjutatud „Toomas”. See oli sel aastal, kui Kadriorus olid esimesed jõulud president Ilvesega. Tõesti oli väga uhke ja hea tunne. Lennart Meri ja Arnold Rüütel saatsid kindlasti ka kaarte, aga teistele. Minule saatis president Ilves ja ma olin kindel, et see oli seepärast, et ma olin nende kümnete hulgas, kes avalikult ja ühiskondlikult Toomas Hendrik Ilvest presidendiametisse allkirjaga toetades soovis.
Järgmisel aastal saatis presidendi kantselei taas aastavahetuseks kaardi. Tuli jälle kõige esimesena ja alla oli ikka kirjutatud „Toomas”. Ütlesin mõlemal korral kõva häälega: „Suur tänu, härra president!”
Olen seisnud presidendiga silmitsi ja ma olen neid silmapilke pidanud oma elus väga tähtsaks. Need on olnud hetked, kui olen võidupüha või iseseisvuspäeva paraadil, Eesti Vabariigi riigilipu toimkonnas riigipead tervitanud. See kummardus lipule, mida hoian oma käes, on minu jaoks kummardus Eestile. Ma ei häbene öelda: olen neil hetkedel mõelnud oma Siberisse viidud sugulastele ja paljude kaasmaalaste lähedastele ning öelnud mõttes: „Me teeme seda teie pärast, mu kallid. Mina, kõik need sõdurid siin ja meie president üheskoos.”
Presidendi kohta on näotu öelda visiitkaart. Paraku just seda funktsiooni liigagi sageli rõhutatakse, kui tuleb jutuks see, mida presidendilt ennekõike oodatakse. Toomas Hendrik Ilves on kogu oma ametisoleku aja jooksul olnud Eestile heal paberil ja korraliku kujundusega visiitkaardiks. Võib isegi öelda, et kuigi algusest peale oli visiitkaart kahepoolne – ühel eesti-, teisel ingliskeelne tekst –, jäi see eestikeelne teinekord arusaamatuks. Nüüd on olukord muutunud. Kui võrrelda presidendi kõnesid ametiaja alguses ja nüüd, siis kunagistest paberilt mahaloetud sõnadest on saanud Presidendi sõnad ja Presidendi mõtted. Pole parata, veel kulub aega, et oleks nii, nagu oli Lennarti ajal. Kui uusaastasaluut ja šampanjakorgid lendasid vastu taevast alles pärast seda, kui hiirvaikuses oli ära kuulatud presidendi kõne.
Väärikas eas presidendile Arnold Rüütlile oli väga valus see, kui Wikileaks avaldas Ühendriikide saatkonna raportites Ilvese öeldu tema kohta. Valus ja kurb oli see tegelikult hoopis seepärast, et temalt ametiketi vastu võtnud president pandi „suure ilma” salaraportite lagedaletuleku skandaalis ütlema seda, millest president Rüütli selja taga maainimesi oma parteiga lollitanud mahhinaatorid aastaid isekeskis olid kihistanud. Ilves ei löönud nuga selga, ta tõmbas selle hoopis välja, mis, nagu me meditsiiniliselt teame, sellisel puhul olukorda ei päästa. Nõnda võib öelda, et see on lõpetatud…
Mokaotsast tänu
Aga president Ilvesel kulub kaua aega, kui ta tahab ka teist ametiaega teenida, et väikese harja ja kühvliga kildudeks kukkunud karikas kokku pühkida. Ma räägin siin suurettevõtjatest, tööandjatest ja maksumaksjatest, kellele president algusest saati oma sotsiaaldemokraatlikule kasvuturbale imagoloogiliselt truuks jääda soovides edevalt selja on keeranud. Riigipea peaks riigile rasketel aegadel jääma kõigi presidendiks. Arvestama, et on väga ilus tunnustada kõike polkast rokini, ent mitte unustada neid, kes pealtnäha niigi hästi elavad. Kas nende panus ilu ja kultuuri loomisel on väiksem, kui nad saavad tegelikult väga suure abi eest lõpuks siia-sinna oma logo riputada? Olles ise kunstnik, mõtlen: kas ma maaliks, joonistaks ja looks, kui ma peaksin, selleks et näitus teha, maksma tuhandeid? Miks siis ettevõtja, kui ta kõvasti töötab ja tänu sellele teenib ning ka kunstnikule need tuhanded leiab, ei saa presidendilt kiita? Justkui moka otsast on tulnud Kadriorust tänu neile, kes leiva teenimiseks kannelt ei mängi või luulekogu ei avalda.
Kui selle alguse muinasloo juurde tulla, siis president Lennart Merit võiks võrrelda poisiga, kes oli virtuoosne habemeajaja. Ta andis värskele Eestile ilusa noore mehe näo. President Arnold Rüütlit saab pidada muinasloos kirjeldatud sepaks, kes rautas traaviva hobuse, andes maainimesele usu, et Eesti ei kappa ära Tallinna. Toomas Hendrik Ilves on mu sissejuhatavast muinasloost kolmas poiss. See, kes kartis, et ta ei suudagi ennast tõestada, aga sai siis hakkama nii, et oleme neis hoovihmades kenasti kuivaks jäänud nagu äsja lõppenud laulupeol. Kuigi lubati, et sajab nagu oavarrest, tahtis rahvas teisiti – mitte et keegi Eestis veel üleüldse ilmaennustajaid usuks, aga Ilves küsis laulupidu avades oma rahvalt, nagu presidendile kohane: kui te tahate ilusat ilma ja maad, öelge JAH...
