FANNY DE SIVERS: Natsioon – kuni rahvas tahab
Sinna kuuluvad peale rahva ka riik ja maa, kindlalt piiritletud territoorium, ja seda iseloomustab elanike teadmine oma kokkukuuluvusest ning nende tahe koos elada, koos olla.
Inimene moodustab vältimatult osa mingist kogukonnast. Poliitikateadlane Hannah Arendt arvab, et kuuluvus ühte poliitilisse peresse (“poliitiline” on siin otseses seoses kreekakeelse sõnaga “polis”, mis tähendab linna, kogukonda, organiseeritud rahvast) on inimesele olulisem kui abstraktsete õigustega argumenteerimine, mis tegelikult ei aita teda antud ühiskonda korralikult lülituda. Kogukond koosneb üksikisikuist ja üksikisikul on vaja oma isiksuse ülesehitamisel sidet kogukonnaga.
Tahe koos elada, tunda, et kõik antud maa elanikud on solidaarsed, kinnitab rahvale enamasti harmoonilise tuleviku, loob tavaliselt ka ühise sihi ja ideaali, mida kodanikud tunnustavad. Kui see tahe nõrgeneb või kaob, hakkab natsioon lagunema. Varsti jääb sellest järele ainult teatavaid huvigruppe ja etnilisi rühmitusi, kelle varad ja eluruum langevad varem või hiljem mõne võõra natsiooni rüppe.
Pragunenud ühtsus
Eesti on natsioon, aga kas eestlased tunnevad veel rõõmu koosolemisest? Kas nad tahavad veel koos elada?
Ajakirjanduse teadete ja isikliku kirjavahetuse põhjal on jäänud mulje, et rahva ühtsus on tõsiselt pragunenud. Välismaal on sageli olnud juttu Eestist, tema üllatavast tehnoloogilisest arengust ja silmatorkavatest majanduse edusammudest. Samas aga märgitakse enamasti, et osa elanikke on täiesti unustatud, et vaesed jäävad pidevalt vaesemaks, vanemad inimesed ei suuda enam ravimeid osta ja mitmes paigas valitseb algse vabadusvaimustuse asemel sügav pessimism.
Paistab aga, et see rahutust tekitav olukord ei häiri eriti neid, kelle käes on võim organiseerida ning otsustada. Ka nende huvi keskpunktis seisab raha, millele ohverdatakse kõik eetilised väärtused.
Ja siin ei erine väliseestlased tunduvalt kodueestlastest. Kui vaadata Stockholmi Eesti Päevalehe esikülgi, kus on ära toodud olulised teated kodu-Eesti ajalehtedest, siis leiame sealt ohtralt sõnu, mis iseloomustavad tänapäeva keskmise eestlase problemaatikat: majanduslik kasv, hindade tõus, investeeringud, kasum... Inimene sellises raamis on kõigepealt tootja või tarbija. Ta moodustab osa inimkapitalist, mida vajatakse majandusarengu kindlustamiseks, kuid mis kahjuks kipub välismaale, kus palgad on kõrgemad!
Sellises kontekstis leidub vaevalt kohta solidaarsusele, hoolivusele. Vahetevahel julgeb siiski ka mõni tuntud ametimees häält tõsta ja rahva ning riigi ühtsust õõnestavaid tegureid üles lugeda. Nii näiteks avaldab Stockholmi ajaleht (4. oktoober 2007) väljavõtte Tallinna Eesti Päevalehest, kus õiguskantsler Allar Jõks lööb “demokraatia hädakella” ja väljendab oma muret sotsiaalse ebaõigluse pärast: “Eestis puudub läbimõeldud vaesusabisüsteem.” Toimetulekutoetus ei näi võimaldavat inimväärset elu. Ja hooldekodude olud on skandaalsed: “Eestis ei ole veel juurdunud arusaam, et kõigil on inimväärikus. Arvatakse, et kui inimese vaimne või füüsiline tervis teistest natuke erineb, võib teda teisiti kohelda.” Halvemini muidugi kui kaaskodanikku, kes suudab end maksma panna. Ja Jõks järeldab, et “mitmes hooldekodus valitseb ikka veel nõukogulik mentaliteet”.
On teada, et kommunism õigustab põlgust, hoolimatust ja isegi vihkamist. Aga kas peab arvama, et meie ühiskondlikud pahed on kõik välja kasvanud nõukogude pahupidi pööratud moraalist?
Julgen väita, et esimene Eesti Vabariik ei olnud õilsam kui praegune, mida me siin kritiseerime. Ka seal valitses materialism rahva mõttemaailma. György Lako, Budapesti ülikooli soome-ugri keelte professor, kes 1920. aastail käis Tartus eesti keelt õppimas, ütles kord hirmsa lause: “Ühes punktis on ungarlased ja eestlased sarnased – ha nincs pénz, nem ember (kui ei ole raha, ei ole inimene – F.d.S.).”
Ka minu lapsepõlvemälestustes domineerivad materiaalse heaolu probleemid. Kõigil oli ammu selge, et “ilu ei saa patta panna”. Sellega jäid kõik esteetilised ja kultuurilised väärtused tagaplaanile. Niikuinii “ei saa silm nägemisest ega kõrv kuulmisest täis”, kuna inimväärse elu kriteeriumiks paistis olevat täis kõht.
Antud kontekstis tundub täiesti loomulik, et rahval puudus huvi oma vaimuinimeste vastu. Ja vaimuinimesed omakorda põlgasid rahvast, selle asemel et püüda inimestest aru saada, neil aidata oma vaatepiiri avardada.
Need, kes võisid end rikkaks pidada, olid enamasti ahned ja ülbed. Vaesemad igatahes ei huvitanud neid. Muide, vaesus oli häbiasi. Tark ja töökas inimene jõudis alati heale järjele. Kui ta ei jõudnud, siis oli see tema enda süü!
Igaüks enda eest
Praegusele Eestile heidetakse ette kasu tagaajamist ja hoolimatust. Ka esimene Vabariik oli hoolimatu, kuigi ametlikes sõnavõttudes kõneldi isamaa-armastusest, rahva raskest saatusest ja helgest tulevikust, mis nüüdsest peale hakkab koitma. Helge tuleviku asemel saabus Nõukogude armee... Kes teab, milliseks oleks kujunenud okupatsioon, kui me oleksime olnud teisiti ette valmistatud.
“Eesti vajab armastust,” kirjutab Rein Veidemann oma “Isiku tunnistuses” (Tallinn 2006, lk 115). Aga eestimeelsust kasutatakse sageli ära “egoismi odava sirmina”, teda rakendatakse ka “poliitilise äri ette”. Tähtis oleks, et meie “Eesti-armastus ei piirduks üksnes omailmaga, vaid ulatuks Teiseni (olgu selleks teiseks sõpruskond, töökollektiiv, selts või ühiskond tervikuna)”.
Hoolivus, solidaarsus, armastus Teiste vastu iseenda vaimseks ülesehitamiseks, kuid ka selleks, et Natsioon püsiks.
Arutasime neid küsimusi paari aasta eest ühel suveõhtul Lundis Valev Uibopuu juures. Sõelusime oma lapsepõlvemälestusi ja meenutasime inimesi, kes olid meid mõjutanud. Minu mulgi vanavanemate jõukus ja enesekesksus ei suutnud pärandada eriti positiivseid muljeid. Igaüks enda eest! Kas selline mentaliteet vääris iseseisvat Eestit?
Valev Uibopuu ajas mulle ägedalt vastu. Tema oli Võrumaa poiss, elanud Otepääl ja Valgas, käinud läbi tädide ja onudega, kes olid ülimalt helded ja lahked, abivalmis, peaaegu ennastohverdavad. Ja külades, kus teda vastu oli võetud, valitses solidaarsuse vaim, mida võiks kogu Eestile eeskujuks seada. Ei, vaatamata kasu tagaajamisele ja korruptsioonile pole Vabariik veel surmaohus!
Loodan kõigest hingest, et Valevil on õigus ja mina eksin.
Tekst on pärit Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks ilmuvast esseekogumikust “Eesti mütoloogiad” (koostaja Martin Kala, väljaandja Eesti Päevalehe Kirjastus)
