Link kopeeritud!

Feministeerium: aus on see, kes ütleb midagi, mida teised ei julge – ükskõik, kas öeldu sisaldab valet või mitte

 (59)
Donald Trump
Donald Trump Foto: Evan Vucci, AP

Viimasel ajal on justkui trendiks muutunud inimeste kiitmine aususe eest, kui nad väljendavad ülimalt subjektiivseid seisukohti, kahtlaseid väiteid või lihtsalt valetavad. Aususe kriteerium ei ole enam tõerääkimine, mitte-valetamine, vaid see, et sa “julged” midagi öelda. Eriti kui julgus puudutab kriitikat nn sallijate, “vasakliberaalide” (pean selle jutumärkidesse panema, sest minu jaoks on see oksüümoron), Euroopa Liidu, valitsuse või peavoolumeedia aadressil. Mis sellel aususega pistmist on?

Üks õige koomiline näide oli see, kui Paide linnapea Priit Värk (IRL) mõnda aega tagasi kiitis EPLis Tõnis Mägi aususe eest: “Mõned päevad tagasi muret väljendanud Tõnis Mägi on oma ausate väljaütlemiste eest langenud paljude rünnaku alla. Maestrot tuleb tänada aususe eest, mida on avalikus ruumis järjest vähemaks jäänud. Mure rahvusluse pärast on mõistetav.” Koomiline on näide sellepärast, et Tõnis Mägi määris oma seisukohtade toetamiseks tsitaate pähe inimestele, kellele need ei kuulu. Ükskõik, kas ta on libainfo ohver või teadlik edasilevitaja, mis koha pealt ta aus on?

Samal teemal:

Mõtlen, kas mulle tuleb pähe mõni teine sõna, mille tähendus nii kiiresti ja põhjapanevalt muutunud oleks. Ega väga tule küll. Aususe kiitmist leiab viimasel ajal igal pool ja üha huvitavamates kontekstides. Donald Trumpi kiidetakse aususe eest, kuigi oma esimese kümne kuu jooksul suutis ta esitada kuus korda rohkem valeväiteid kui Obama terve oma ametiaja jooksul. Kevin Spacey poolvend annab välja skandaalse raamatu oma lapsepõlvest ning tabloid kirjutab, et ta on “brutaalselt aus”. Kust nad teavad, kas nad kasvasid samas peres?

Aus ei ole enam see, kes kontrollib fakte, vaatab algallikaid ja annab võimalikult tõele vastava kirjelduse juhtunust. Aus on viimasel ajal see, kes ütleb midagi, mida teised ei julge – ükskõik, kas öeldu sisaldab valet või mitte. Küsitav on ka see niinimetatud julgus, sest päris kindlasti leidub julgeid arvajaid veel. Rassistlikest või muudest eelarvamustest kantud valeväited on marineerinud terve ühiskonna ja mitmes riigis institutsionaalsele tasandile jõudnud.

Hoopis huvitava vaatenurga pakub aususele New York Times’i kolumnist Frank Bruni. Nimelt argumenteerib ta ühes kolumnis, et vaatamata oma ebatäpsustele ja hallutsineerimistele on Donald Trump radikaalselt aus, sest näitab maailmale enda kõige koledamaid külgi. “Osutan tema avalduste ja säutsude ajastusele ja toonile: millal ta suu lahti teeb, kuidas ta kellelegi lajatab, mida ta üldse peab uhkustamise, skeemitamise ja enda viha vääriliseks. Ta ei ole petmise meister, sest see eeldaks rohkem sepitsemist, kannatust ja distsipliini, kui ta eales suudaks ette näidata. Ta on nagu paljastusi purskav geiser ning mis puudutab seda läbipaistvust, millega ta näitab enda kõige ekstsentrilisemaid ja koledamaid külgi, on ta minu eluea kõige ausam president.”

Tõepoolest, sellise lähenemise puhul võib ka Tõnis Mägi aususe eest kiita. Asi ei ole mitte valeinfo levitamises, vaid selles, et oma jutuga näitas ta enda koledaid külgi. Ja see on aus, sest kes meist ei püüaks neid varjata?

Lugu ilmus algselt Feministeeriumi blogis: http://feministeerium.ee/kes-on-aus/

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare