Filosoof Kadri Simm: asendusemadus ei tähenda lihtsalt keha rentimist
Viimaste päevade jooksul on EPL-is taas arutusel asendusemaduse küsimus – nii Eestis kui ka mujal maailmas. Eile kirjutas Kadri Ibrus ka eestlaste osalusest kommertskliinikutes („Eestlased pakuvad Indias raha eest lapsesünnitamisteenust” EPL 20.9). Kliinikud oma tegevuses aga eetilist probleemi ei näe, sest inimese keha üle otsustamine olevat tema enda asi ja kui kommertslik asendusemadus on sealses ühiskonnas lubatud, ei ole meie asi seda hukka mõista. Ka on viljatutel emadel samasugune õigus emaks saada. Kuidas te eetikuna sellist olukorda näete?
Loomulikult saab äärmuslikust liberalismist lähtudes väita, et inimene võib oma kehaga teha, mida tahab, ja sellele on raske vastu vaielda.
Teisalt ütlevad libertaanid, et orjaks ei saa end müüa isegi inimene ise. Ehk meil on küsimus: kas oma keha rentimine on asendusemade puhul kuidagi teistmoodi kui näiteks teadlaste või sportlaste puhul? Esimesed rendivad töö ja äri nimel oma aju, teised keha.
Mina leian, et siin on oluline vahe, sest kui kõiki teisi valdkondi saame üha enam turuseadustega reguleerida ja õigustada, siis lapse reproduktsioon on siiski koht, kus me seda teha ei saa.
Lapse ja ema suhted on turust väljaspool, need eksisteerivad teiste põhimõtete järgi kui konkreetsed lepingud.
Samuti on kurb kuulda, et me ei näe või ei taha näha laiemat pilti.
Argument, et me keskendume seal üksnes konkreetsele protseduurile ja see, mis kusagil muudes riikides toimub, ei ole meie asi, ei ole kuidagi pädev, sest tegu on selgelt globaalse äriga – teise ühiskonna kultuuriruumi tungimisega pole siin mingisugust pistmist.
Neid argumente on ka varem kasutatud, näiteks inimkaubanduse puhul: ma ei müünud teda, vaid aitasin teda vaid üle piiri, see on teine asi. Tegelikult ju ei ole.
Millisel viisil asendusemadust lubada? Naistele, kes lapsi ei saa, peab ju võimalusi looma.
Kindlasti on oluline vahet teha altruistlikul ja kommertslikul asendusemadusel.
Eelmainitu puudutab just viimast, kus asendusemadust saab turul teenusena osta ja selle pealt teenitakse raha.
Siinkohal on eetilisi probleeme väga palju.
Vähem on neid aga nii-öelda heast südamest tuleva asendusemaduse puhul, kus surrogaatemaks on näiteks lähisugulane ja laps sünnitatakse soovist konkreetset inimest aidata, mitte rahalistel eesmärkidel.
Mõistagi teatud kulud sel puhul kompenseeritakse, ent sisuliselt ei tohi asendusema siis teenida. Seetõttu on tegu pigem doonorluse kui äriga.
Ka on selge, et asendusemadus peaks toimuma vaid meditsiinilistel põhjustel, kui tõepoolest pole võimalik ise last saada.
Me ei tohi jõuda olukorrani, kus saledaks jääda tahtvad naised hakkavad asendusemasid otsima.
Osas riikides, näiteks ka Soomes, peab lapsel täiskasvanuks saades olema võimalik teada saada munarakudoonoriks olnud vanema identiteet. Kas asendusemale sündinud lapsel peab olema õigus seda teada ja kas talle tuleks seda öelda?
Seda on üheselt raske öelda. Siin tuleks arvatavasti vahet teha ka geneetiliselt seotud ja mitteseotud asendusemadel.
Üldiselt usun, et see tuleb igas ühiskonnas läbi vaielda ja otsustada, kas teadmine, millisel teel sa oled ilmale tulnud ja kelle abil see toimus, on inimese põhiõigus või mitte.
Kui ei, siis jääb see perekondade otsustada.
Te ütlesite, et asendusemadus on globaalne äri. Kuid seadused on riigiti erinevad. Eestis on asendusemadus keelatud, Ukrainas seevastu äri. Kas vaja oleks rahvusvahelisi seadusi ja see oleks ka reaalne?
Teoreetiliselt on see võimalik, seda enam, et arstide hulgas on vastu võetud eri deklaratsioone ja on dokumente, mis on piiriülesed.
Realistlikult ei usu ma aga, et see lähiajal juhtuks. Eestiski on ju asendusemadust aastaid arutatud.
Need protsessid võtavad aega.
