Link kopeeritud!

FRANCIS FUKUYAMA: demokraadid oleksid pidanud juba ammu võitma

 (3)

Ameerika multilateraalsus ei saa maailmas igavesti jätkuda, usub mainekas politoloog Francis Fukuyama. Ta on ka veendunud, et NATO-l on keeruline täita Eestile julgeolekugarantii kohta antud lubadusi. Lisaks ei tohi Gruusia ja Ukraina alliansi liikmeks saamist tagant torkida, nende puhul on viienda artikli kohustusi võimatu täita.

 Vaadates finantskriisi on raske mitte alustada teie raamatu “Usaldus” põhiteesiga: avatud ja vabas majandussüsteemis on rohkem usaldust, mis omakorda toob jõukust. On see endiselt nii?

Usaldus põhineb kahel alusel – üks neist on formaalne süsteem, milles on praegu kriis. Finantsmaailmas ei tulene usaldus mitteformaalsetest inimsuhetest, seda kohtab vaid vähearenenud finantssüsteemis. Tänapäevases finantssüsteemis on usalduse aluseks regulatsioon. Usaldus varises kokku, sest seadusesilm lasi 15 aastaga kujuneda süsteemil, mis kauples derivaatide ja struktureeritud võlatoodetega ega pidanud erinevalt pankadest järgima Föderaalreservi nõudeid. Usaldus põhines kollektiivsel eeldusel, et selline turg ei saa kokku variseda.

Minu raamat käsitleb usaldust teistsuguse fenomenina. See räägib sellest, et isiklikud moraalsed suhted on endiselt äritegemiseks olulised. Näiteks Aasias on perekondlikud suhted väga olulised ka majanduselus.

See ei puutu praegusesse kriisi. Praegune kriis on regulatoorne kriis, millel aitas kujuneda ka asjaolu, et seadusandjatel on võimatu tänapäeva kapitalismi kiirest arengust ette jõuda.

Samal teemal:

Kuid siiski – makrotasandi usaldus on sel sügisel murenenud ja see mõjutab kogu majandussüsteemi.

Ühendriikide poliitika probleem on põlvkondade või isegi mitme põlvkonna pikkused tsüklid. Suur Depressioon lõpetas praegusega sarnastel asjaoludel – liiga palju vaba turgu – vabariiklaste ajajärgu. Järgmised 50 aastat tõid vasakpoolsete tõusu, Franklin Roosevelti new deal’i ja nii edasi. Pea 30 aastat tagasi viis Reagani võimuletulek tsükli uuesti paremale. Nüüdseks peaks taas käes olema vasakule liikumine.

Usalduse kadu tuleb sellest, et nagu kõigil turu juhitud kasvu perioodidel, on olnud palju majanduslikku ebavõrdsust ja suur distants Wall Streeti ja inimeste igapäevaelu vahel. See on ka kultuuriküsimus: üks osa riigist tajub üleilmastumist ja on kosmopoliitne ning teine osa on maha jäänud.

Nii tekkiski poliitilise süsteemi vastu usaldamatus, mis tehakse korda muutustega poliitikas.

Olete avaldanud toetust Barack Obamale. Kas usute, et presidendivalimised toovad Ühendriikidesse olulise poliitilise muutuse?

On ilmne, et kui valimised toimuksid homme, võidaks tema (intervjuu toimus oktoobri keskel – L. P.). Minu jaoks on hämmastavam, et demokraadid oleksid pidanud juba ammu võitma. Kuid poliitika muutmiseks oli vaja suurt kriisi.

Me ei tea veel, kes võidab presidendivalimised. Eesti jaoks on loomulikult huvitav, kuidas kummagi kandidaadi võit mõjutaks meie suhteid USA-ga, eriti aga liitlasestaatust Iraagi missioonil.

Nad ei erinegi teineteisest kuigi palju. Ilmselgelt on McCain üritanud välispoliitikast suurt numbrit teha, kuid Iraagi osas on nende plaanid sarnased. Obama võib lahkumise ajakava paar kuud kiiremaks lükata, kuid lõppkokkuvõttes ei muuda see eriti palju.

Ühel või teisel viisil oleme me paari aasta pärast Iraagist väljas. USA ei lahku kunagi täielikult – lõpetame küll lahingutegevuse, aga Ühendriikidele jäävad olulised toetusfunktsioonid.

Kui suure tõenäosusega on uus Ameerika valitsus nõus tegema rohkem koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, kas või ÜRO-ga?

Ma usun, et Bushi valitsuse unilateraalsus oli lihtsalt tema valitsusaja fenomen. Ja isegi nemad olid oma viimasel neljal aastal näiteks Iraani ja Põhja-Korea küsimuses palju koostööaltimad.

President Barack Obama valitsus pühenduks põhimõtteliselt multilateraalsusele. Ka praegu ei ole Ameerika multilateraalsuse vastu, kuid paljude ülemaailmsete probleemide jaoks ei ole sobivaid institutsioone. Olemasolevate toetamise asemel on meil vaja uusi rahvusvahelisi institutsioone ja traditsiooniliselt on USA võtnud endale nende looja rolli. Ma ei heida sellele valitsusele ette, et nad ei ole tahtnud ÜRO ja teistega koostööd teha, vaid et nad oleksid pidanud olema olemasolevate institutsioonide ümberkujundamise eestvedajad.  

Loe veel

Hea näide on G8. On ilmne, et ilma suurte, majandusliku tõusu teel olevate riikideta, nagu Hiina, India ja Brasiiliata ei saa vajalik majanduskoostöö toimuda. USA ei ole sel teemal aga kordagi initsiatiivi võtnud. Meil on vaja investeerida sinna Ameerika poliitilist kapitali.

Probleem on muidugi selles, et kriisi arvestades on meie usaldusväärsus päris väike ja ma ei ole kindel, et Ühendriigid oleksid järgmisel paaril aastal võimelised sellist ambitsioonikat plaani tagant suruma.

Alates augustist on palju rohkem räägitud ka NATO-st. Kui tõenäoline on võimalus, et allianss peab tegutsema viiendas artiklis sätestatud vastastikuse kaitse raames?

Suur probleem on, et me ei ole pidanud mõistma, et viies artikkel on NATO süda ja hing. Ma usun, et Gruusia ja Ukraina liikmesuse tagant torkimine on äärmiselt vastutustundetu, sest nende riikide osas on viienda artikli kohustusi võimatu täita. Ausalt öeldes olen palju mõelnud ka Balti riikidest, sest NATO-l ei ole tegelikult alates 1990-ndatest olnud nende jaoks eriolukordade tegevusplaane ja seega oleks praegu keeruline täita viiendast artiklist tulenevaid kohustusi ka Eesti ees.

7. august oli suur veelahe, sest Venemaa näitas, et on valmis kasutama jõudu. Seetõttu ei tohi Ameerika NATO-st mõelda kui mingist ebamäärasest demokraatia edendajast, vaid kui julgeolekuorganisatsioonist.

Kirjutasite hiljuti ka oma blogis, et Eestit oleks NATO-l keeruline kaitsta. Kui nõustaksite Balti riikide valitsusi, siis mis oleks teie nõuanne neile?

NATO ainuke õige vastus Venemaa tegevusele Gruusias oleks kaasata Soome. Kui Soome on liidus, on palju lihtsam kaitsta kogu põhjatiiba ja venelasi Baltimaade suunal pudelis hoida. Ma usun ka, et Venemaa tegevus on muutnud Soome närviliseks ja seega on poliitilised võimalused liitumiseks suuremad kui varem.

Ma ei usu, et Eesti on otseselt ohus, ja arvan, et kui Venemaa jätkab sama argessiivset käitumist, siis järgmine kriisipiirkond on Ukraina. Balti riikide inimesed peaksid siiski rohkem NATO strateegilise dimensiooni üle mõtlema: millised oleksid võimalikud vastused Venemaa sõjalise jõu kasutamise ohule? Kahjuks peame jälle nii mõtlema, sest venelased on näidanud, et nad on valmis kasutama lähivälismaal jõudu.

Kuid Soome ja Balti riigid esindavad Euroopas erinevat Venemaasse suhtumist. Kas tõesti ollakse nüüd valmis muutma oma ettevaatlikult sõbralikku suhtumist Venemaasse?

On paratamatu, et kõik tuleb ümber mõelda. 1990-ndatel oli mõeldamatu, et Venemaa kasutaks oma lähivälismaal jõudu. Esiteks oli ta liiga nõrk ja teiseks arvasime, et ta oli piisavalt demokraatlik, et mitte olla valmis midagi sellist tegema. Kuid ma arvan, et see ei pea enam paika.

Usun, et teine äärmus – eeldata, et endine Nõukogude Liit on tagasi – ei ole samuti õige. Vana Nõukogude Liit oli majanduslikult apartheidlik, ta ei olnud maailma majandussüsteemiga ühenduses olemisest huvitatud. Venemaaga on teine lugu: tema aktsiaturg on 65% langenud ja tal on oma majanduskriis, mille põhjus on osalt usalduse puudus, mille põhjustas nende sekkumine Gruusias.

Seega on Venemaa käitumisel ka mitmeid mittesõjalisi piiranguid.

Kas külma sõja aegne olupoliitiline mõtlemine on tagasi?

On oluline mõista Venemaa olemust. Mulle ei meeldi külma sõja analoogiast see, et vana Nõukogude Liit oli maailma supervõim, kellel olid universaalsed ambitsioonid. Seega saatis ta relvi Nicaraguasse, Angolasse, Mosambiiki, Vietnami ja mujale. Praegune Venemaa on hoopis teine loom. See on maffiariik, kus suurt osa juhte motiveerib raha ja võim. Sellist riiki peab käsitlema teistmoodi. Kuid mida lähemale Venemaale minna, seda enam paistab ta nagu Nõukogude Liit.

Osalt peame me pöörduma tagasi strateegilisema mõtlemise juurde.

Olete Ameerika välispoliitikat suunavate neokonservatiivide suhtumist viimastel aastatel palju kritiseerinud. Kas kirjeldatud suunamuutus tähendab ka, et neokonservatiivid tuleks Ameerika välispoliitika eesotsast välja visata?

Ma usun, et nad on sealt mitmel moel juba lahkunud. Bushi teisel ametiajal oli nende mõju palju väiksem. Neile ei meeldinud Põhja-Koreaga läbirääkimisi pidada ja nad tahtsid pommitada Iraani, aga Bush ei teinud kumbagi.

Kui John McCain presidendiks valitakse, on mõned tema instinktid paralleelsed neokonservatiivse maailmapildiga. Aga tema tegevus oleks väga piiratud, sest ta peab töötama demokraatliku Kongressiga maailmas, kus Ameerika hegemoonia ei ole nii võimas kui varem. Seega on neokonservatiivsel välispoliitikal vähe võimalusi.

Kuidas on neokonservatiivid üldse Ühendriikide välispoliitikas nii mõjukaks saanud?

Ma ei usu, et asi on haridussüsteemis. Osalt on põhjus selles, kuidas külm sõda lõppes. Ronald Reagan võttis presidendina tollase Nõukogude Liidu vastu karmi hoiaku ja siis juhtus see ime, mida keegi ei osanud oodata: Nõukogude Liit varises lihtsalt kokku.

Neokonservatiivide käitumist läbib range joon: näiteks sanktsioonid, suhete katkestamine ja ei mingeid läbirääkimisi Iraani, Süüria ja Põhja-Koreaga. Kui üks vaenlane on kokku varisenud, siis annab see kindlust, et kui oled piisavalt järjekindel ja karm, siis lõpetad võitjana. Tõde on, et külma sõja lõpp oli õnnelik juhus, aga unikaalne sündmus, mille kordumist ei saa rutiinselt oodata. Arvan, et see ajalootõlgendus oli neokonservatiivide tugevuse kõige olulisem põhjus.

Olete reÏiimide muutumise puhul toonitanud tugeva kohaliku opositsiooni vajalikkust. Mis omadused peaksid sellel opositsioonil olema – mõtlen siin ka Valgevenet ja Iraaki –, et demo-kraatlik reÏiimimuutus saaks toimida USA toel?

See on keeruline küsimus, sest USA demokraatia edendamise jõupingutused ei loo demokraatiat, vaid toetavad olemasolevaid demokraatlikke jõude. Ja kui nad ei ole juba piisavalt tugevad ja organiseerunud, siis ei aita ka väline toetus. See on demo-kraatliku revolutsiooni peamine alus.

Küll aga on maailma autoritaarsed võimukandjad seda protsessi väga lähedalt jälginud ja üritavad välist toetust peatada. Iraan, Venemaa, Venezuela, Süüria, isegi Egiptus on vastu võtnud valitsusväliste organisatsioonide vastaseid seadusi, mis keelavad kodanikuühiskonna gruppide, poliitiliste jõudude või vaba ajakirjanduse välismaalt rahastamise. Nii et nüüd on kahepoolne protsess, millega autoritaarsed jõud üritavad demokraatiameelsetele jõududele väljastpoolt tulevat toetust takistada, ja seega on palju raskem rahumeelseid demokraatia toetamise katseid teoks teha. Iraanis on see peaaegu võimatu. Mõni aasta tagasi eraldas Kongress Iraani demo-kraatide rühmituste jaoks umbkaudu 75 miljonit dollarit, kuid sellest rahast ei ole sentigi kulutatud, sest seda ei saa Iraanis teha.

Mainisite, et USA hegemoonia on langusteel. Kas on põhjust karta, et Ameerika mõju rahvusvahelisel areenil hääbub?

Liigume vältimatult multipolaarsema maailma suunas, sest Ameerika domineerimine rahvusvaheliste suhete süsteemis ei olnud stabiilne tasakaal. Liigume maailma, kus on ka teisi võime ja teisi majandusmõju allikaid. Ma ei arva, et see oleks tingimata hirmus.

Mina muretsen ideede ja ideoloogiate pärast. Näiteks turule orienteeritud majandussüsteemi ja liberaalse demokraatia idee – mõlemat mudelit on viimase kaheksa aasta jooksul juhtunu väga määrinud. Seega on kahanenud Ameerika võime maailma “pehme jõuga” vormida.

Rääkides “pehmest” ja “kõvast jõust” Ameerika poliitikas tuleb pähe metafoor terrorismivastasest sõjast. Kui tagasi vaadata, siis kas see oli viga?

Minu arvates oli kogu terrorismivastane sõda viga, sest see pani inimesed arvama, et terrorismi vastu saab võidelda tavapärase sõja vahenditega. Terrorismiga võitlemine on aga paratamatult hoopis luureoperatsiooni moodi ettevõtmine, kus peamine on südamete ja vaimu võitmine ning poliitiline võitlus õõnestamaks terrorismi ühiskondlikku alust.

Näiteks Pakistanis on medresed sellepärast, et ilmalik koolisüsteem on kohutav ja inimestel ei ole oma lapsi mujale saata. Me ei vaja ainult kõva jõudu, vaid ka erinevaid lähenemisi: arenguabi, poliitikasse kaasamist ja nii edasi.

Loodan, et kui tuleb Obama valitsusaeg, siis vaadatakse ka arenguabi üle. Muide, arenguabi suurenes George W. Bushi ajal dramaatiliselt ja selle eest peab teda austama. Kuid arvestades eelarvet, mille iga kuluartikli peab järgmine president surve all üle vaatama, ei ole ma kindel, mis edaspidi toimub. Kõik oleneb praeguse kriisi pikkusest ja sügavusest.

Kas tema roll maailmas tekitab Ameerikas igal juhul vähem optimismi?

Nii öelda on veidi äärmuslik. Me oleme kaotanud oma väärusu, et võime riike vallutada ja valitsusi vahetada. Mul on selle üle hea meel, sest see oli Ameerika võimu väärkasutus. Saame kasutada teisi mõjuvorme.

Miks oli 11. septembri rünnakutele sõjalise löögiga vastamine vale?

Me ei saanud Afganistanis hakkama. Kui meil oleks olnud pärast Talibani langust 2001. aastal rohkem sõjalist jõudu, siis ei oleks me nii tõsiste probleemide ees nagu praegu. Kuid siis kandus meie tähelepanu Iraaki, mis oli minu arvates algusest peale viga ja lõi rohkem terrorismi kui seda hävitas. See oli hirmus raha, aja ja ressursside raiskamine.

Ameerika inimestel tundub olevat sõjapidamisele kaks vastukäivat reaktsiooni. Ka avaliku arvamuse uuringud näitavad, et rahvas jaguneb nendeks, kes usuvad, et igal juhul tuleb toetada välismaale saadetud sõdureid, ja nendeks, kes usuvad, et Ühendriigid peaksid tegelema oma asjadega. Kuidas mõjutab selline jaotus välispoliitikat?

Kõik sõltub liidritest. Esiteks nõuab maailmapoliitika Ameerika edasist tegutsemist. Ja nagu ka pärast Vietnami, usun, et rahvas on poliitikaga nõus, kui president räägib oma intelligentsel viisil sellest, miks me peame sinna jääma. Samuti ei tohi unustada, et ka külma sõja ajal toetas avaliku arvamuse uuringute kohaselt vaid 30% ameeriklasi Ameerika sõjalist tegevust, kui NATO rünnanuks Varssavi pakti riike. Sel ei olnud tähtsust, sest Ameerika presidendid olid oma kohustuste täitmisel järjekindlad ja toetasid seda ka ressurssidega.

Kuid Ameerika välispoliitikas on selge kinnisuse soov, ükskõik mida vaadata.

Oleme 2001. aasta 11. septembrist alates paranoilised. Kahju, et enda terrorismi eest kaitsmise nimel oleme kõrvale lükanud oma mõju ühe olulisima allika – et inimesed tahaksid siia tulla, siin elada ja ühiskonda tundma õppida ning sellega suhteid luua. On kahjulik, et kõvasti ülepaisutatud terrorismihirmu tõttu on avatus kaduma läinud.

Milline oleks Ameerika poliitika halvim stsenaarium järgmise kuue kuu jooksul?

Halvim oleks, kui presidendivalimistel tekiks lahknevus rahva ja valijameeste kogu häälte vahel. Kaheksa aastat tagasi oli Floridas keeruline kaasus, kuid seal oli häälte vahe suhteliselt väike. Nüüd võib tulla palju selgem lahknemine, kus üks kandidaat saab märkimisväärselt rohkem valijate hääli, kuid ei osutu valituks. See oleks hirmus ja võiks tuua poliitilise patiseisu. Võib juhtuda, et viimased valimiseelsed päevad otsustavad, kes võidab, ja paljud inimesed tunnevad, et võitnud on vale mees.

Paljud akadeemikud tunnevad, et intellektuaale ei kuulata piisavalt. Teil ei tundu seda muret olevat. Millised on teie nõuanded kolleegidele, kes tunnevad, et nende ideed ei jõua poliitikategijateni?

Ma ei ole kindel, et Ameerikas on tõesti see probleem. Võrreldes enamiku Euroopa ja Aasia riikidega, on meil intellektuaalide ja võimul olijate vahel palju rohkem liikumist. Tegelikult on seda veidi liigagi palju. Neokonservatiivid olid intellektuaalid, kes said poliitikategijateks, mis ei olnudki nii hea.

Peamine oht Ameerika Ühendriikides on, et poliitilise diskursuse toon on nii vastik ja isiklik, et see on mürgitanud meie võime probleemide lahenduste üle läbi rääkida. On absurdne, kui Sarah Palin käib ringi ja räägib, et Obama vihkab Ameerika Ühendriike ja seega meeldib talle terroristidega sõbrustada. Me ei vaja seda – ning intellektuaalid ja akadeemikud osalevad sellistes asjades.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare