FRED PUSS: Andmekaitsjate liigne agarus või kirjaoskamatus
Juba seadusakti esimese lause pikkus on üle 26 000 tähemärgi, mida on kuus korda enam kui siinses arvamusloos. Siiski peaksid meie isikuandmete kaitse seaduse välja töötanud justiitsministeeriumi ametnikud oskama seda lugeda. Kahjuks tundub, et nad ei ole sellega hakkama saanud.
Direktiivis on selgelt kirjas, et isikuandmete töötlemist “ajaloo, statistika või teadusega seotud eesmärkidel” ei peeta andmekogumise esialgse eesmärgiga vastuolus olevaks.
Ka on öeldud, et “kui tegemist on heli- ja pildimaterjali sisaldavate andmete töötlemisega ajakirjanduse jaoks või kirjandusliku või kunstilise eneseväljenduse huvides”, kohaldatakse direktiivi põhimõtteid piiratult.
Liikmesriigil tuleb vaid kindlustada, et andmeid ei kasutataks ühegi konkreetse inimesega seotud meetmete või otsuste toetamiseks. Nende tagatiste väljamõtlemiseni meie seaduseloojad-juristid pole küündinud. Või on selle aasta alul kehtima hakanud uus seadus katse seda teha, kuid “kukkus välja nii nagu alati”.
Eesti isikuandmete kaitse seadus seab isikuandmete töötlemisele direktiivist oluliselt rangemad piirangud. Näiteks võib surnud inimese andmeid peale tema nime ning eludaatumite vabalt töödelda alles tema surmast 30 aasta möödumisel. Elus olevate inimeste andmete kasutamine on veelgi rangem.
Vastuolule meie seaduse ja eurodirektiivi vahel juhtis tähelepanu Eesti teaduste akadeemia, seda rõhutas ka akadeemia asepresident Ain-Elmar Kaasik riigikogu õiguskomisjoni istungil täpselt aasta eest. Kuid kuna aeg oli piiratud ning osa austatud riigikogu liikmeid tegeles õige eelnõu oma paberihunnikust üles leidmise või kaotatud uneaja tagasi võitmisega, siis ei jätkunud “seaduse andjal” aega ega silmi süvenemiseks ning peale jäi jõupositsioonil olev seaduse väljatöötaja, keda esindasid auväärsete akadeemikute vastu kaks 25-aastast juristi(hakatist), kellel selgelt puudus võime hoomata oma tegevuse tagajärgi.
Tänan õnne, et erinevalt teadlastest õnnestus mul tuhandete suguvõsauurijate ja ajaloolaste jaoks oma ettepanek seadusesse sisse viia. Tegemist oli lihtsama küsimusega (pealegi puudutas see surnud inimeste andmeid), mis komisjoni liikmetele ning ka eelnõu esitajale oli nähtavasti kergemini lahti puretav pähkel.
Salastatud isanimed
Töötan iga päev sadade inimeste andmetega (kellest enamik on küll surnud) ning ausalt öeldes ootan jälle selleteemalist kohtuprotsessi. Eurodirektiiv kaitseb minu tegevust ning kohtu kaudu on ehk võimalik meiegi seadust korrigeerida.
Viis aastat tagasi võttis üks meie kohus vastu otsuse, et Eestis on isanimed salastatud. Hea, et seda ei öeldud venekeelsele elanikkonnale – järgmise astme kohus lükkas absurdsuse muidugi ümber.
Teises kohtuasjas selgitas riigikohus, et “isiku huvi oma päritolu, esivanemate, sugulaste ning hõimlaste kindlakstegemiseks on sotsiaalselt põhistatud huvi, mis on kooskõlas ühiskonnas levinud arusaamade ja väärtushinnangutega”. Seadusandja on seadust üle vindi keerates teinud selle huvi realiseerimise ebamõistlikult keerukamaks, kohati lausa võimatuks. On täiesti selgusetu, mida näiteks suguvõsauurija võib teha ja mida mitte. Kui uurisin 15 aastat tagasi (seega enne igasugust andmekaitse algust) oma suguvõsa ja kogusin kokku 1500 inimese andmed, kohtasin vaid ühte, kes ei soovinud enda kohta infot anda. Arvatavasti suhe ongi selline, kuid kas tilk tõrva tõesti rikub kogu meepoti?
Mida teha andmetega, mis pole saadud inimeselt endalt? Mida peavad tegema ajaloolased, kes otsivad ja leiavad arhiivist Teise maailmasõja ajal tegutsenud inimeste andmeid? Eestis puudub lihtne võimalus teha kindlaks, millal mõni inimene suri. 80 000 inimest lahkus 1944. aastal läände – kas peaks nemad või nende lapsed või lapselapsed Austraaliast üles otsima ja neilt kirjaliku nõusoleku saama, et andmetele juurde pääseks, rääkimata raamatus avalikustamisest?
Nii jääb kirjutamata suur osa 20. sajandi ajaloost – ajaloolased pöördugu tagasi nõukogudeaegsesse olukorda, kui poliitiliselt vähem kallutatud teemadega tegelemiseks pidi minema kaugele minevikku. Nüüd põhjustab sama ülepingutatud andmekaitse.
Kui soovitakse ajalehtede veebiarhiivid tsensuuri alla panna, siis peaks sama tegema ka trükisõnaga. Näiteks raamatukogudesse võiks tööle võtta justiitsministeeriumis koolitatud andmekaitse “spetsialistid”, kes kleebiksid Venemaa sügavustes olevate arhiivide eeskujul “kaitstava” teabega leheküljed enne toimiku uurija kätte andmist kontoriliimiga kokku.
Erinevalt tavaarusaamast on euroliidu juristid olnud isiku-andmete kaitse küsimuses meie omadest tervema mõistusega. Meie kohaliku seaduse vint on selgelt üle keeratud ning isiku-andmete kaitseks on seatud ebaproportsionaalselt suured piirangud ja kontroll, millel on ajaloo, meditsiini jt teaduste ning kas või harrastusajaloolaste jaoks soovimatud tagajärjed.
