Mitu kuud pärast 11. märtsil Jaapanit tabanud maavärinat ja tsunamit, pole inimeste kannatused veel lõppenud, Fukushima Daiichi tuumajaama avarii pidurdab taastumist. Kahjustatud reaktorid ja kasutatud kütusevarraste basseinid sisaldavad umbes kümme korda nii palju tuumkütust kui oli Tšernobõli tuumajaamas plahvatanud reaktoris 1986. aastal. Kolmes reaktoris on kütusevardad sulanud, peaaegu kindlasti läbi reaktori kestade, kaitsvad ümbrised on lõhutud, plahvatused on katki rebinud ehitised, radioaktiivsed ained lekivad endiselt ja püsivat jahutusringlust pole suudetud taastada.
Enam kui 100 000 tonni radioaktiivsusega saastunud reovett on lekkinud tuumajaama territooriumile ning vett paisatakse sinna üha juurde, et hoida ära edasisi suuri radioaktiivsuse eraldumisi. Kasutatud tuumkütus, mida hoitakse reaktorite juures, sisaldab kokku rohkem radioaktiivseid aineid kui reaktorid ise, on tõsiselt kahjustunud ja emiteerinud radioaktiivseid aineid. Tuumkütuse jahutamine on ikka veel ebastabiilne. Just kasutatud kütusevarraste basseinis toimus 15. märtsil plahvatus, millele järgnes tulekahju.
Fukushima tuumajaamast on juba sõudnud Tšernobõliga võrreldavas koguses radioaktiivseid aineid õhku, maapinnasesse ja ookeani. Sealt lekib neid aineid tõenäoliselt veel aastaid.
Ja kuigi Fukushima õnnetus on vallandanud hilinenud globaalse arutelu tuumaenergia tootmise ohutuse üle, ning sunnib tegema plane tuumajaamadest loobumisest, on selle kõrval tähelepanuta jäänud tuumarelvastusest loobumise teema. Tuumareaktsioonid, mis toimuvad reaktorites ja tuumarelvades, on samad, radioaktiivsed ained kanduvad tuulega edasi, sajavad vihmaga maha, lahustuvad vees ja maas. Juhul kui tuumarelva kasutada, ei tunne radioaktiivsus riigipiire ning tulemuseks on pikaajaliselt suurenenud vähioht ja geneetilised mutatsioonid.
Fukushimas võis tunduda vähetõenäoline see, et täiuslik torm – tohutu maavärin ja tsunami – tabab korraga mitut rannikuäärset kergesti halvatavat reaktorit, mida kaitsevad ebapiisavad barjäärid ning mille varureaktorid asuvad liiga madalal. Kuid kas see nii vähetõenäoline oligi? Samade reaktoritega oli probleeme olnud varemgi. Fukushima tuumajaama operator TEPCO oli tuntud oma vassimistega ning madala turvalisuse tagamisega, ohutusnõuete eiramise ja inspektsioonide tulemuste kinnimätsimisega.
Mitte ükski tuumareaktor ei ole ehitatud nii, et see peaks vastu maavärinale magnituudiga 8,0. Viimasel sajandil on toimunud 11 maavärinat, mille magnituud on suurem kui 8,5 ja viimase 11 aasta jooksul on neist toimunud viis. Pea kõikidele on järgnenud tsunami. Fukushima tuumajaama juures oli tsunami kaitseks ehitatud vall, mis oleks takistanud kuni 5,7 meetrise laine. Kuid sama rannikut tabas 1896. aastal 38-meetrine tsunami ning 1933. aastal 29-meetrine hiidlaine.
Veel enam – mitte ükski tuumareaktor ei ole ehitatud vastu pidama niisugusele rünnakule, mida maailm nägi 11. septembril 2001. Lennuk, mis kukkus alla Pennsylvania põllule, langes maapinnale 10-minutilise lennusõidu kaugusel Three Miles Islandi tuumajaamast.
Kui õpitakse uraani rikastama, siis on tuumapommini vaid üks samm
Fukushimas toimunu on esile toonud selle, kui haavatavad on kasutatud tuumkütuse hoidlad. Kasutatud kütusevardaid, milles siiski veel toimuvad pikaajalised radioaktiivsed protsessid, hoitakse pahatihti lihtsas ehitises, millel puudub vajalik mitmekordne kaitse. Kõik maailma 437 tuumareaktori kasutatud kütusevarraste basseinid on otsekui suured juba varem paigaldatud tuumarelvad, “räpased pommid”.
Lisaks sellele on maailmas 22 400 tuumarelva, neist umbkaudu 1770 Venemaal ja USA-s, 64 Prantsusmaal ja 48 Suurbritannias. Kõiki neid relvi saab loetud minutite jooksul kasutada juhul, kui peaks toimuma rünnak. Lähiajalugu vürtsitavad mitmed valehäired ja peaaegu möödapanekud, kõik ettearvamatud, kõik inimliku eksituse ja tehnilise rikke tagajärjed. Tuumahävingu tõenäolisus küberrünnaku tagajärjel on kasvamas eksistentsiaalseks ohuks.
Me teame nüüd, et piisab vaid sajast suhteliselt “väikesest” Hiroshimale heidetud pommi suurusest tuumarelvast, mis on vähem kui üks tuhandik globaalsest tuumaarsenalist, et tõsta taevasse tonnide kaupa tumedat suitsu, mille tagajärjel planet mattub pimedusse ja jahtub, vallandub ikaldus ja nälg, millesarnast maailm pole varem näinud. See kõik võib juhtuda ükskõik missuguse tuumariigi relvastuse kasutamisel, välja arvatud Põhja-Korea.
Shilik kavatsus, valearvestus, tehniline rike, küberrünnak või õnnetus võivad põhjustada tuumakokkupõrke India ja Pakistani vahel, Kesk-Aasias või Korea poolsaarel. Niisuguse stsenaariumi puhul on olukord sama või hullemgi kui praegu loodusõnnetuse tagajärgedega võitlevas Jaapanis.
Igas riigis, kus on võimalik uraani rikastada, on olemas kõik vajalik ka selleks, et seda veidike rohkem rikastada – relvastumiseks vajaliku tasemeni. Tuumareaktoris muutub 1-2% uraanist paratamatult plutooniumiks. Seda on võimalik eraldada ja kasutada pommi ehitamisel, nii nagu seda tegid Iisrael, India ja Põhja-Korea ja nagu kardetavasti püütakse teha Iraanis.
Praegu ei ole sellele mingeid piiranguid, kui riik soovib oma territooriumile ehitada uraanirikastamise tehast või töödelda kasutatud tuumkütust, millest saab eraldada plutooniumi. Me ei takista tuumarelvade levimist ega saavuta maailma tuumavabaks muutumist, kuni meil pole uraanirikastamise suhtes karmi rahvusvahelist kontrolli ega keelusta plutooniumi eraldamist kasutatud tuumkütusest.
Sellest, mida ei saa kontrollida, tuleb loobuda. Täna tähendab see kliimasoojenemise ohu vähendamist ja tuumarelvade hävitamist. Kuid me ei saa endile lubada, et pöörame tähelepanu ühele probleemile, mille tulemusena võib vallanduda teine. Kui me püüame kasvuhoonegaaside eraldumist takistada tuumaenergia kasutamise abil, siis suurendame sellega tuumarelvastumise ohtu ja lõpptulemusena võib vallanduda tuumasõda – halvim kõigist valearvestustest.
Inglise keelest tõlkinud Margit Adorf
Copyright: Project Syndicate, 2011.
www.project-syndicate.org
