Füüsik Jaak Kikas: võib-olla mõnes teises kvantmaailmas veab Hawkingil paremini ja ta saab ka Nobeli preemia

Eile võisin internetis liikudes täheldada, et pea iga teine postitus oli järelehüüe Briti füüsikateoreetikule, kosmoloogile, kirjanikule ja teoreetilise kosmoloogia keskuse teadusdirektorile Stephen Hawkingile, kes suri varahommikul 76-aastaselt oma kodus Cambridge’is. Ega järelehüüded üllatagi, sest raske on leida teadlast, kes sümboliseeriks nii ikooniliselt kõike paremat, mida me teaduse nime ja teadlase staatusega seome.

Kuigi laiemale üldsusele võib lahkunu olla rohkem tuntud üldiste teemadega seotud aimetegevuse ja mõtteavalduste poolest, annavad neile tegeliku kaalu siiski ta läbimurdelised teadustulemused gravitatsiooni ja kvantteooria vallas. See valdkond on teoreetilisele füüsikale üks suuremaid proovikive – senini pole eri teooriaid rahuldavalt ühendada suudetud.

Olukorra teeb keerukamaks see, et paljud selle valdkonna objektid, näiteks mustad augud, on seni kättesaadavad üksnes teoreetilisele mõttele (ja pisut ka astronoomilistele vaatlustele), aga mitte eksperimendile. Tänu Hawkingile teame neist nüüd märksa rohkem.