Gaasiliit: ettevaatust, järsk maagaasi aktsiisitõus puudutab valdavat osa Eesti elanikest
Maagaasi kavandatav aktsiisitõus puudutab väga paljusid inimesi. Ainuüksi oma kodu kütmiseks, vee soojendamiseks ning toidu valmistamiseks kasutab Eestis maagaasi üle 100 000 tarbimiskoha. Kuid kuna ka kaugkütte hind sõltub maagaasi hinnast, mõjutab planeeritav aktsiisitõus valdavat osa Eesti elanikke.
Meie arvutuste kohaselt tõuseb soojuse hind nelja aastaga peaaegu 20 protsenti. Ühe keskmise suurusega eramu või avarama perekorteri jaoks suurenevad küttekulud umbes 110 eurot aastas. Seega ühe käega valitsus annab ja teisega võtab tagasi – kui tulumaksuvaba miinimumi tõusuga ka jääb inimestele veidi rohkem raha kätte, siis maagaasi aktsiisitõusu kaudu korjatakse suur osa sellest kiiresti kokku tagasi.
Ettevõtete jaoks on aktsiisi küsimus veel põletavam. Võrdluses teiste Balti riikide ja Poolaga on maagaasi aktsiisimäär Eestis 2020. aastaks 5-15 korda kõrgem. See mõjub ekspordile orienteeritud energiaintensiivsete tööstusettevõtete konkurentsivõimele laastavalt ja peletab eemale uued investeeringud. Tunnustan valitsust, et nad on ettevõtete selgitustööd kuulanud. Kuigi praegu ei ole otsuseid tehtud, loodan kaine mõistuse võitu.
Jätkuvalt häiriv on aga maagaasi aktsiisi võrdlus teiste kütteliikidega. Planeeritava muudatuse järel on maagaasi aktsiisimäär nelja aasta pärast keskmiselt 2 korda kõrgem kui teistel kütuseliikidel. Samal ajal on nii Euroopa Liidus kui ka Eestis levinud seisukoht, et kütuste aktsiisimäärad peaksid olema seotud nende keskkonnamõjuga ehk suurema keskkonnasaastega kütustel on ka suurem aktsiisi määr.
Plaanitavate aktsiisimuudatusega saavutatakse Eestis täpselt vastupidine olukord: maagaasist palju saastavamad ja energeetiliselt vähemväärtuslikud kütused on maksustatud kordades madalamalt.
Näiteks on gaasi põletamisel tekkiv CO2 maksustatud kaks korda kallimalt kui raskel kütteõlil ja viis korda kallimalt kui söel ja põlevkivil. Kui vaadata peenosakeste järgi, on gaas maksustatud 25 000 korda kallimalt raskest kütteõlist ja 98 000 korda kallimalt söest.
Väärib märkimist, et hoolimata õigusaktidega tagatud patulunastusest on puidu põletamine üks suuremaid peenosakeste allikaid, kahjustades otseselt ümbritsevat keskkonda ja inimeste tervist.
Ühe kõige puhtama ja nii Euroopas kui maailmas aina laiemalt kasutatava kütuse ränk aktsiisistamine läheb vastuollu ka möödunud nädalal avalikustatud Euroopa Komisjoni meetmepaketiga puhtale energeetikale üleminekust – nimelt on komisjoni eesmärk vähendada CO2 heitkoguseid 2030. aastaks 40 protsenti. Fossiilsete tahkete kütuste nagu põlevkivi ja kivisöe asendamine maagaasiga vähendaks CO2 heidet poole võrra ja seda oluliselt varem kui taastuvate allikate levik seda saavutaks.
Riik loodab lisanduva aktsiisitõusuga teenida hinnanguliselt kolme aasta peale 36 miljonit eurot. Kuid kas suurt osa elanikkonnast puudutav soojuse hinnatõus, investeerimiskliima nõrgestamine ning CO2 heitkoguste vähendamisel Euroopa Liidu nägemusega eri sammu astumine on siiski kõige mõistlikum tee?
Kui riigil on soov koguda maagaasilt täiendavat maksutulu, siis peaks poliitika olema suunatud maagaasi kui kõige puhtama kütuse tarbimise suurendamisele. Elektri suurtootmises põlevkivi järkjärguline asendamine maagaasiga aitaks oluliselt alandada Eesti CO2 heidet.
Riigi seisukohalt vajaliku eesmärgi saavutamiseks – tulude kogumine poliitika elluviimiseks – võib ka gaasi- ja energeetikasektoris kasutada erinevaid meetmeid, mis tagavad sama tulemuse, aga kahjulike kaasmõjudeta.
Meie regioonis on Euroopa Ühendamise Rahastu kaasabil lähiaastail plaanis just maagaasi infrastruktuuri teha suuri investeeringuid. Puhtama maagaasi energia kasutuselevõtu soodustamiseks rajatakse Eesti ja Soome vahele Balticconnector, mis aastaks 2020 peaks käivituma ja mille ehitusmaksumus on 187,5 miljonit eurot. Poola ja Leedu vahele rajatakse 295 miljoni euro eest ühendus, mis samuti Eestit ja Lätit toetab. Neile lisanduvad infraprojektid Kesk-Euroopas.
Tekib küsimus, miks Eesti riik kulutab maksumaksja raha ja investeerib AS Eleringi kaudu gaasitaristu ostu ja ehitusse, kui gaasi konkurentsivõimet samal ajal sihikindlalt vähendatakse?
Nn Vene kaart ehk gaasi tõrjumine energiajulgeoleku argumendiga on uute gaasiühenduste valguses muutumas üha õõnsamaks. Juba praegu võimaldab Leedu LNG terminal, mis on avatud erinevatele tarnijatele, katta kogu Eesti gaasivajaduse.
Meie ettepanek valitsusele on maksustada kütuseid loogiliselt, vastavalt saastele, ning maksustada suurettevõtteid madalama määraga. Eesti elanikele jääb rohkem raha kätte eelkõige siis, kui meie ettevõtted püsivad konkurentsis ning suudavad investeerida ja inimestele tööd pakkuda. Maagaas on 21. sajandi kütus kõikjal maailmas ja selle tõrjumine Eestis irratsionaalne ja põhjendamatu.
